ILUKIRJANDUS Lugu sellest, kuidas teha aasta esimest suplust

Foto: Riste Sofie Käär
Riste Sofie Käär
Copy

Kolm päeva pärast juubelit. Või oli see mõni päev enne? Ei mäleta, aga pole ka oluline; kogu see suvi oli üks pikk pärastlõuna… Võtsin voodiotsalt isa särgi, sikutasin selle silmi ikka veel kinni hoides kuidagi selga, nööpe ei viitsinud küll kinni panna, aga eks visaku esimene kivi see, kes ise süüta on – nii ma mõtlesin –, ja astusin tagatoa kaudu aeda.

See oli ausalt öeldes nende nädalate jooksul tundmatuseni muutunud. Puude otsa olid ilmunud lehed, pehmed ja end veel kuidagi nii tõsiselt võtvad, justkui tahaks midagi – võib-olla aastaaja ametlikku ja paratamatut vahetumist – tõestada. Jah, puudele olid ilmunud lehed ja võõrad linnud. Naadid võsa ääres ulatusid vist juba puusadeni, aga võib-olla ka mitte, sest mu silmad olid veel üsna unerähmased ja alles harjusid valgusega tasapisi. Pealegi – ega ma trepist tol päeval eriti kaugemale ei jõudnudki. Polnud nagu tahtmist; eemalt oli hea küll. Ja eemalt paistab kõik ju, teadagi, suuremana. Ning nälginule ei tohigi üldse esimese asjana viiekäigulist õhtusööki serveerida, nagu öeldakse.

Õieti ei olnud miski aias endine. Võib-olla oli keegi minu koos majaga üles tõstnud, lasknud maakeral veidikene tiirelda-pöörelda, ja siis jälle maha pannud. Mine tea; see ei panekski mind nii väga imestama, on nähtud hullematki. Igatahes ei tundunud ma oma krundil mitte midagi ära.

Saun oli küll alles, aga hoopis teist värvi kui enne – tõsijutt! – ja asus suure puu all, mida seal varem küll olla ei saanud, vastasel korral oleksin ma selle juba aastaid tagasi langetanud, et tuul seda mõnel tormisemat sorti sügisõhtul maja peale ei kukutaks. Langetanud, halgudeks lõhkunud, halge kas siis hoolikusest või laiskusest eterniitplaatide all paar suve kuivatanud ja sealsamas saunas ära kütnud. Kõnealuse puu otsas oli ühe kuldnokapuuri asemel kaks; seda kindlasti enne olla ei saanud.

Ait oli alles, seda küll, aga kuidagi köökus ja põhja poole viltu, ja toomingad olid, aga petlikus õitevahus, mis varjas võrade piirjooni, mistõttu võisid need olla hoopis kellegi teise toomingad. Auto oli, jah, maja ees alles, aga ausalt öeldes ei mäletanud ma enam, kas mark, mis kapotil läikis, oli ikka õige, see tähendab sama, mis varem (sellised asjad ei jää mulle kunagi silma ega meelde), ja rehvid olid kangesti tühjad, aga see võis ka varem nii olla. Sellesse masinasse polnud juba aastaid keegi hääli sisse pannud. Polnud nagu põhjust olnud.

Ainus, mis vist tõesti puudu oli, oli jalgratas, aga selle puudumine läks loodusseadustega enam-vähem kooskõlla, nagu öeldakse. Aeg-ajalt oli lugupeetud üleaedsel tarvis taarat poodi või mingeid hoolikalt kinni kleebitud vanu jogurti- ja võitopsikuid naaberkülasse viia, eks ta siis võttis ja kasutas, ja mina polnud sellest kunagi suuremat kära tõstnud. Enamasti tõi ta selle tagasi, ja kui ei toonud, leidsin ma selle ta räästa alt või puukuuri tagant. Õieti väitis üleaedne P., et ratas on tema jagu – eks ta seda vist selle pärast küsimata võtta julgeski –, ja mina ei viitsinud temaga eriti vaielda, mis sest, et ta vihasena mulle isegi rohkem meeldis kui tavaliselt. Lihtsalt ei viitsinud.

Ja mis see enam lugeski. Sõitsin mina, sõitis tema, koos meil kuskile sõita ei olnud, ja samal ajal eri kohtadesse ka mitte, sest kui ratast käeulatuses polnud, ma lihtsalt ei sõitnud; umbes nii lihtne see oligi. Mis see paar päeva leiva-margariinita teeb! Eluaeg on hakkama saadud, mis siis nüüdki viriseda. Paar päeva siia-sinna. Pealegi oli siis jälle põhjust keldris kuumavarjus sädelevaid purke-potsikuid revideerida. «Компот», seisis neil (mis on naljakas, sest enda teada ma ühtegi venelast ei tunne, vähemalt mitte sellist, kes mu keldris kompotte hoiustada võiks), või «Leedrimarjamoos», või «Maasikas» (mis on ka naljakas, sest kujutasin ette, et purk oli täidetud ühtainsa hiiglasliku maasikaga), või «Marin. kurgid». Keegi oli säästnud hulga ruumi ja aega ja markeritinti (või mis nad sinna sisse panevadki), nagu näha, ja see ajas mind südamest naerma. No näe, nii lihtne see ongi. Õnn.

Igatahes oli kõrgeväeline kompotitegija purgikaantele markeriga kirjutanud ka aastaarvud, aga meelerahu säilitamise nimel hoidusin ma neid lugemast – noh, see, mida sa ei tea, ei saa sind murda, nagu öeldakse. Ja see õnnestus enamasti üsna edukalt, seda enam, et viimastel kuudel olin aktiivselt püüdnud ära unustada, mis aasta parajasti jookseb. Naelutasin kööki oma tosinkond kalendrit. Olin need üleaedse kuuri alt pappkastidest leidnud – vaevalt, et ta neid enam vajas –, ja paar tükki olid sugulased ka mullu jõuluks kinkinud. Köögi seinad olid kalendritega otsekui tapetseeritud, naelaauke oli rohkem kui seina ennast, aga minule meeldis – kõik need kassipildid ja vitaalsed tuletõrjujad ja pereväärtuste kaitsjad ja mõisaaiad. Kena. Seega oli mu hing igatepidi kerge ja meel muretu, vähemalt selles osas. Kogu selles virvarris oli pea võimatu meeles pidada, mis see õige aasta, kuu ja päev parajasti on.

Unustamine on tegelikult nagu jalgrattasõit – kui käppa saad, ei lähe meelest. Nagu öeldakse. Võid selle oskuse igal ajal ja igas kohas lihtsalt pikemalt mõtlemata käiku lasta. Õigupoolest ei ole see muidugi eesmärk omaette – unustamine, ma mõtlen –, pigem ikka abinõu, aga, noh, viimasel ajal ei oska ma enam eriti ühtegi eesmärki nimetada. Kõigest, mida teen ja mõtlen, on saanud abinõu ja vahend. Kui ma seda tähelepanekut paar nädalat pärast juubelit, siis, kui aed juba oma tuttavat kuju ja mõõtmeid võtma hakkas, üleaedsele selgitada püüdsin, ütles ta, et ma olen tobe ja ei tea, millest räägin, ja ma vastasin, et kurat, just nimelt sellest ma räägingi. Et ma olen tobe. Ja ei tea, millest räägin. Aga solvusin ikka ja peitsin õhtul ta ratta, õigemini enda ratta, ühe heinasao alla. Ei teagi, kust see sinna pirnipuude alla saanud oli; heina tehti siin viimati… Ei teagi, millal. Selle olen edukalt unustanud. Ammu.

Üleaedne P. otsis ratast mitu õhtupoolikut. Tean, et otsis, kuigi ta ei küsinud mult midagi, hiilis vaid õhtuhämaruses ümber maja, kui arvas, et olin magama läinud. Aga mina seisin ülemise korruse akna all, kuulasin hästi vaikselt Klassikaraadiot, vaatasin teda jalgu rohu sees hästi kõrgele tõstmas, et kaste püksitorusid märjaks ei teeks, ja kujutlesin, et see olen mina, ja siis hakkas mul kahju. Kui mul meel kurvaks läheb, ei saa ma enam midagi parata. Järgmisel hommikul tõusin vara ja viisin ratta ta räästa alla tagasi. Sõitku terviseks! Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, või kuidas nad ütlevadki.

Ja siis läksin mingi hommikuse eluarmastuse ajel otse läbi ta hoovi ja röögatutes mõõtmetes lillepeenra – mida õieti lillepeenraks nimetada ei saa, sest igal aastal külvab ta sinna põhiliselt kartuleid ja herneid, mis sest, et see peenar ta veranda ees on – metsarajale, mis mere äärde viib. Eksisin peaagu omaenda koduvõsas ära ja sain neli puuki. Tõsilugu. Leidsin nad õhtul, kui ujumas käisin; olid, raisad, end juba tikutoosisuurusteks imenud, või, noh, see on vast liialdus, aga ikkagi. Pealegi ei loe sellised tühiasjad mulle midagi – imegu, kui tahavad, ega ma kade pole! Seepärast ma neid esialgu põlveõnnaldest ära ei võtnudki, kui vette sumasin. Las naudivad ka rannarõõme, nagu öeldakse, mis see mulle maksab.

Aga aasta esimene suplus peab toimuma ilmtingimata üksi. Ilmtingimata üksi ja ilmtingimata meres. Võiks ju küll öelda, et järved-jõed ja muud looduslikud veekogud peaksid ka arvesse minema, tõenäoliselt on seal vesi külmemgi, aga ega mina reegleid ei tee. Ilmtingimata meres, ilmtingimata üksi, ilmtingimata enne seda, kui toomingad täisõide lähevad, kui on veel liiga-liiga külm, ja siis tuleb märja peaga, rätik üle õla, salapäraselt muiates koju vändata, ja vesi pikaks nädalavahetuseks külla sõitnud suguvõsale soojemaks valetada. Paar-kolm kraadi.

Et kui nad lähevad mõne päeva pärast koos oma tobedate sülelaste ja hellitatud koertega vett katsuma, õhkaksid nad silmi pööritades kollektiivselt, et oh! mis ajast kuusteist kraadi niiii külm on!?, võdistaksid õlgu ja räägiksid enne lõunasööki omavahel poolsosinal, et sa oled võib-olla peast segi, ja sina saaksid sahvris või esikus kardina taga neid pealt kuulata (võib-olla!) ja itsitada, kuni nad tagasi linna lähevad, ja ütlevad, et sa helistaksid, kui miskit lahti on, ja sina vastaksid, et siin on viimasel ajal kõik kuidagi pigem kinni olnud, ja nemad naeraksid veidi närviliselt autot käivitades ja läbi kulu kruusateele tagurdades, sina lehvitaksid südamlikult ukse peal, sügades parema jala päkaga laisalt vasaku jala säärt, ja teeksid lastele lolle nägusid, ja nad nutaksid oma turvatoolides moepärast natuke. Nii tuleb käia esimest korda ujumas; nii ja ainult nii.

Mullu – või oli see tunamullu, ei tea, raske on järge pidada, eriti pärast neid kalendreid – küll juhtus, et kui ma puristades (ja enda sündimise päeva needes, sest nii kõrvetavkülm oli tol korral meri) esimese supluse esimesest vettekastmisest pinnale tõusin, avastasin, et ma pole rannas üldse üksi. Õieti – Prähnu rannas olen, aga Külaküla rannas seisid mingid kogud. Prähnu rand ja Külaküla rand on tõtt-öelda üks ja seesama, lihtsalt erinevaid teeotsi pidi minnes; need, kes käinud on, saavad aru, aga see pole oluline.

Oluline on see, et paatide vahel, nii kolmesaja meetri kaugusel kaldavees, seisid mingid kogud. Alguses arvasin, et need on kivilahmakad. Soe kajakapaks õhk virvendas ja päike peegeldas tüünelt veelt silma, nii et pea hakkas ringi käima, aga siis ronisid need lahmakad veest välja, mässisid roosad rätikud ümber ja hakkasid aeglaselt mööda kruusateed nende uus- või vanarikaste siledate majakastide poole astuma, ja selles oli midagi erakordselt inimlikku, uskuge või mitte.

Nii, et – ikkagi inimesed. Sellega oli mu esimene suplus veidikene rikutud, aga nemad mind ei näinud, sest päike paistis ju minu poolt ja pimestas neid kindlasti, vähemalt nii ma endale sisendasin, ja eks jäin uskuma ka, sest see vale ei teinud kellelegi halba, vaid ainult minu tuju paremaks. Aga koju jõudes ei öelnud ma kellelegi, et ujumas käisin, justkui karistuseks või tasakaaluks reeglite rikkumise eest. Vahelejäämise eest. See muidugi ei tähendanud midagi, sest sedapuhku olid mu kammitud juustega nooruslikult riides sugulased suusareisil või mingis muus lõbustusasutuses, ja maja oli nii ehk nii tühi. Isegi kass oli tol aastal kadunud, vähemalt kuu aega, ja kui ta tagasi jõudis, oli ta täiesti teist nägu, justnagu juubeli paiku, nii et ma hakkasin peaaegu uskuma, et mulle on uus kass saadetud, aga trikid olid tal ikka samad. Vanale hobusele, ja kuidas nad ütlevadki. Igatahes tundsin ma end selle loo pärast veidikene kehvasti ja ei käinud peaaegu terve suve meres, lihtsalt ei viitsinud enam.

Sugulased kutsusid küll, kui paar päeva enne jaanipäeva külla tulid, aga mina ütlesin, et olen vist tuberkuloosis, kuidagi kaua on see köha kestnud, aga et viimasel ajal on verine röga kuidagi vähem klompi ja oluliselt vedelamaks läinud, mis peaks tähendama, et mul on elulootust, aga ujuma ma ikkagi veel igaks juhuks ei tuleks, ja nii edasi, ja nad sõitsid järgmisel hommikul minema. See oli tore.

Külmkappi jäi neist mitu pakki hapukoort maha ja ma söötsin need võidupüha viimastel tundidel külakassidele – isegi üleaedse kass käis ja nurrus ümber mu säärte –, ja siis ma mõtlesin küll, et noh. Elul on mõte. P. vaatas võib-olla oma köögist ja kadestas, kui ma niiviisi oma haaremiga trepil istusin. Esikus põles 30-vatine pirn, kased kahisesid maja taga ja uni tikkus peale. Tjah. Ega seda igaüks ei koge.

Tagasi üles