Hoiatus!

Meeste seksuaaltervis ja emotsionaalne haavatavus on justkui tabuteemad, mille üle ei arutleta avalikult kaugeltki sama palju kui naiste samalaadsete murede üle. Avameelse mõttevahetuse puudumine aga ei tähenda, et meestel poleks probleeme ja kriise. Anonüümne pihitool annab võimaluse jagada oma tõsielulist lugu teistega. Seekord saab sõna mees, keda väärkoheldi seksuaaltervise teenuseid pakkuvas asutuses. 

Alustame ehk küsimusest, miks sa üldse soovid rääkida sellest, mis juhtus?

Minugipoolest. Mul võttis pisut aega, et otsustada, mida teha või kuidas sellest rääkida, kuid lähedaste eest pole ma oma kogemust siiski varjanud. Olen sõpradele ja partnerile rääkinud, mis minuga juhtus, ning kõik arvasid, et sellega tuleb midagi ette võtta. Pakuti, et tee kliinikusse kaebus, mine politseisse, pöördu Tervisekassasse... Olin skeptiline, sest tean hästi, millega sellisesse olukorda sattunud ohvrid meie riigis pahatihti silmitsi seisavad. See juhtus minuga privaatses kohas (arsti kabinetis), kus polnud ühtegi tunnistajat. See oli otseses mõttes sõna-sõna-vastu-situatsioon, ja ma kardan, et sellises olukorras minu kui tavalise inimese sõna ei jääks peale arsti omale, kes on oma ala tunnustatud ekspert. See teatav hirm on ka põhjus, miks mul oma loo jagamine nii kaua aega võttis. Nüüd, kus ma olen selle läbi seedinud, olen valmis seda jagama.

Samuti tunnen, et pean oma lugu jagama nende eest, kellega on midagi sarnast juhtunud, kuid kes pole julgenud oma kogemusi jagada samasugustel põhjustel, mida enne mainisin. Hirm selle ees, et äkki olen ise süüdi selles, mis juhtus; häbi, mis sellega kaasneb; teadmatus… Tihti küsitakse ka lähisuhtevägivalla puhul, et miks sa lihtsalt ära ei läinud. Ma ei taha küll nende asjade vahele võrdusmärki panna, aga selle loo puhul mõistsin, kui delikaatne see piir on; kuidas meie kõrvalseisjatena ei saagi tegelikult aru, mis seal olla võis. See, et mina, kes ma pean end elukogenud ja tugevaks inimeseks, sellisesse olukorda sattusin, näitab, kui habras see piir tegelikult olla võib.

Milline sinu lugu oli?

Mul on see päev üsna detailselt meeles. Mäletan seda niimoodi. Ma käin regulaarselt meestearsti (täpsemalt kirurg-vasoloogi) juures. Olen samas kohas käinud juba mitu aastat, igal aastal vähemalt korra kontrollis, sest iga mees peakski seda tegema, isegi kui mingeid otseseid sümptomeid pole. Pean seksuaaltervist väga oluliseks. Kasutan üht noorte nõustamise teenust, mida rahastab Tervisekassa, mis võimaldab noortele visiiti koos uuringutega tasuta. Olen seal, sama arsti juures, käinud väga pikalt. Ta on siiamaani tundunud väga meeldiv inimene. Visiidid on läinud enam-vähem sujuvalt ilma vahejuhtumiteta.

Minu jaoks ei olnud tegu hirmsa või veidra inimesega, kuna ta oli mulle abi osutanud ja olnud varem vastutulelik. See tekitab selle loo moraalse dilemma: ma ei taju, et tegu on halva inimesega, aga see ikkagi juhtus ja sellest, mis juhtus, tuleks rääkida. Üldjuhul möödusid kõik visiidid vahejuhtumiteta, ent nüüd tagantjärele mõtlen, et see või too oli pisut imelik, aga need juhtumised ei ole selle loo kontekstis nii olulised.

Kuni enda registreerimise ja arsti vastuvõtuaja ootamiseni oli kõik tavapärane. Jõudsin kohale viis minutit varem ja ootasin, et arst mind kabinetti kutsuks. Mu broneeritud ajast läks mööda juba 10–15 minutit, mil ma ei mõelnud, et miski on ebatavaline. Mõnikord läheb mõne patsiendiga kauem vms. Kui aga 20 minutit oli möödas, hakkas tekkima inimlik frustratsioon. Minu mõttelõnga katkestas õde, kes kabineti uksele hästi kõvasti koputama hakkas. Arst avas kohe ukse ja tuli kabinetist välja noore poisiga, kes nägi välja 16–18-aastane. Minu ja noormehe pilgud kohtusid. Ma nägin ta silmis midagi veidrat, mida ma tavaliselt ei näe inimeste nägudes, keda ma selles kliinikus kohtan. Aga ta pilgus oli... Hirmu, häbi... Ma ei saa seda kinnitada, aga see oli see, mida mina tundsin talle otsa vaadates. See pani mind korra mõtlema, aga tol hetkel ei arvanud ma sellest suurt midagi. Äkki tal oli esimene visiit või sai ta halbu uudiseid?

Siis nad läksid koos arstiga registratuuri ja arst ütles, et talle tuleb panna uus aeg kuu aja pärast. Okei, ju siis seal midagi oli, mõtlesin. Arst kutsus mind kohe pärast seda oma kabinetti. Läksin kabinetti nagu tavaliselt. Panin mantli nagisse ja istusin maha, samal ajal kui arst tegi märkmeid ja uuris, mis põhjustel ma visiidile pöördusin. Selgitasin, et tulin kontrolli, mingeid sümptomeid pole, püsipartner. Arst küsis, nagu ikka, täpsustavaid küsimusi. Tahtis teada, mis proove ma tahan, et võetaks; selgitasin – soovin kõik põhilised testid teha.

Tavaliselt kestab visiit 10–15 minutit; mina räägin oma loo ära, arst teeb testid. Seekord oli siis niimoodi, et arst ütles: «Püksid maha!» – nagu alati. Vaatas üle munandid, suguti, võttis testi kurgust, kusitist ja pärakust. Viimane eeldabki, et võetakse püksid maha ja lähed laua peale käpuli, sest nii saabki arst proovi võtta. See on kõik tavaline protseduur. Kui need tehtud said, siis arst kontrollib ka munandeid, kuna see on oluline.

Kuigi noortel nendega nii palju probleemi pole, on see siiski tavaline osa praktikast. Kui see kõik oli tehtud, küsis arst, kas vaatame ultraheliga üle ka munandikoti. Kuna mulle on seda protseduuri varem tehtud, kuid viimatisest korrast oli möödunud palju aega, ning ma juba olin seal, vastasin, et miks mitte. Siis läksime ultrahelimasina juurde ja ma võtsin püksid maha ning arst võttis libestavat geeli masina jaoks ja hakkas ultrahelimasinaga munandikotte vaatama, katsudes samal ajal ebatavaliselt agressiivselt ka minu peenist. Seda ei ole ta varem niimoodi teinud. Senini teadsin, et seda tehakse nii, et arst võtab peenisest kinni ja tõstab selle üles, mis on vajalik selleks, et ta ulatuks munandikotti vaatlema. Aga mitte kunagi varem pole ta seda niimoodi katsunud nagu ta seekord katsus.

Tervisekassa: esmajoones tuleb pöörduda politseisse

Igasuguse väärkohtlemise ja ahistamiste puhul tuleks sõltumata valdkonnast pöörduda esmajoones politseisse. Lisaks tuleks kannatanul teha kaebus raviasutusele, kellel on kohustus võtta vastu patsiendi kaebus ja uurida asjaolusid.

Samuti on patsiendil õigus pöörduda Tervishoiuteenuste kvaliteedi eksperdikomisjoni, kes saab anda sõltumatu hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse sisulisele kvaliteedile ja teha ettepanekuid tervishoiuteenuse osutajale tervishoiutöötaja pädevuse hindamiseks.

Tervisekassa on alati valmis inimesi aitama, kui neil on tervishoiuteenuse osutajaga olnud probleeme. Selleks tuleb aga Tervisekassasse teha isikustatud pöördumine.

Riiklikult rahastatud kliinikus kontrollib meestearst peenise verevarustust?

Meeste puhul on see asi, et kui peenist piisavalt hoogsalt katsuda, siis hakkab peenis elavnema. Sel hetkel ei toimunud küll erektsiooni, aga peenis ikkagi reageeris. Ta jätkas selle katsumist, vaadates munandikotte ultraheliga viis minutit. Mäletan väga hästi mõtet oma peas, mis polnud, et «appi, miks ta mu munandeid katsub,» vaid «okei, midagi on seal väga valesti, mul on munandivähk ja ma pean valmistuma keemiaraviks» – kuna see protseduur võttis ebatavaliselt kaua aega. Kuna mul on kalduvus olla ärev, hakkan tavaliselt kohe mõtlema kõige hullemat. Kui muidu on see protseduur on kestnud maksimaalselt minut-kaks, aga seekord vältas viis minutit, siis tuli pähe mõte, et midagi peab olema väga valesti.

Ühel hetkel ta lõpetas ja ütles «hmm...» ning köskis seejärel, et viskaksin pikali, kuna ta tahab veidi veel vaadelda. Sellel hetkel uskusin juba kindlalt, et midagi on valesti; käed hakkasid värisema, kuna olin veendunud, et mul on midagi viga. Viskasin pikali ja siis ta veel rõhutas, et sätiksin end sinna mugavalt. Ta nihutas ultraheliaparaadi ekraani eest ära ja ütles, et säti nii, et oleks mugav, ja et ma võtaks püksid maha. Ma tegin seda. Kui ta mainis, et mul oleks mugav, siis mõtlesin, et okei, et huvitav, mida ta seal uurima peab ja kaua ma pikali peaksin olema. Ta võttis oma tooli, tuli sinna kõrvale ning võttis sellesama ultrahelimasina ja veel libestit. Ta määris sellega terve mu peenise ja munandikoti kokku ja hakkas ultrahelimasinaga jälle mu munandeid vaatama. See kestis omakorda veel viis minutit ja hõlmas ebatavaliselt agressiivset peenisekatsumist. Olen külastanud mitut meestekliinikut mitmes riigis ja võin öelda, et minu kogemuse põhjal ei ole see siiani olnud tavaline praktika.

Mida sa täpsemalt agressiivse peenisekatsumise all mõtled?

Ta mudis seda ning käis üles-alla selle peal. Mul endiselt ei olnud erektsiooni. Ta tegi ebavajalikke liigutusi.

Kuna see oli kohatu, siis see sinu jaoks mõjuski agressiivselt, saan ma aru.

Jah. Lõpuks ta ütles, et munanditega on kõik korras. Peenisel hakkas selleks hetkeks peale intensiivset mudimist erektsioon tekkima. Selle peale ta võttis ultrahelimasina ära, hoides kätt ikka veel mu peenisel. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et kontrollime siis peenise verevarustust ka. Kõik, mida sellel hetkel tundsin, oli kergendustunne, et okei, mul ei ole vähki, ma ei vaja keemiaravi, mul ei kuku selle tagajärjel juuksed ja kulmud välja, ma olen terve. Ja siis ta ütles, et kontrollime verevarustust ka... Ma mõtlesin, et okei, mul pole seda kunagi varem kontrollitud, ma ei tea, mis protseduur see on, aga kui arst ütleb, et kontrollime peenise verevarustust, ja ma siin juba pikali olen, siis miks mitte, küllap see on tavaline protseduur, mida mulle pole varem tehtud.

Sa usaldasid arsti lõpuni.

Ma usaldasin arsti lõpuni. Selle peale ta teatas mulle, et selleks peab mul erektsioon tekkima. Ja sel hetkel, nii imelik, kui see ka ei tundu, ei hakanud mu peas ikka veel häirekellad helisema. Võiks ju eeldada, et sellel hetkel hakkab inimene juba aru saama, et midagi pole päris korrektne. Aga ma rõhutan, et kui sa oled arsti kabinetis, kes tegeleb noorte nõustamisega Tervisekassa poolt rahastatud kliinikus ja kelle juures sa oled korduvalt varem käinud, siis… Mul igatahes ei tekkinud neid häirekellasid.

Järgmise asjana pärast seda, kui ma olin talle öelnud, et jah, kontrollime peenise verevarustust, hakkaski ta mul erektsiooni tekitama. Ta tekitas selle ja jätkas selle tekitamist kauem, kui seda vaja olnuks. Siis vaatas ultraheliga umbes minut aega peenist, samal ajal seda katsudes, ja ütles, et verevarustus on korras. Mõtlesin, et okei, väga tore! Selle peale võttis ta kraanil all märjaks tehtud külma lapi ja pani selle mulle peenise peale. Ta ütles, et see võtab erektsiooni ära ja siis saab püksid tagasi jalga panna. Pani külma lapi peenise peale ja hoidis sellest kinni. Hoidis seda seal umbes minut aega ja ütles: «Oi, erektsioon ei lähegi ära! Väga huvitav! Tavaliselt läheb erektsioon kohe ära, kui külma vett peale panna.»

Mõtlesin, et natukene on mul veider tunne siin. Imelik on. Arst hoidis lappi peal, siis võttis selle ära, vaatas mulle otsa – samal ajal mu mu peenist katsudes – ja ütles siis, et aga kui see juba niimoodi on, et sul on nii võimas erektsioon, siis võtame sult juba spermaproovi ka. Pean tunnistama, et siis hakkasid mul peas häirekellad kergelt lööma. See ei saa olla normaalne! Aga tol hetkel, kui ma olin seal kabinetis, püksid maas, aparatuuri all pikali, ja kõrval oli arst, kes on jõupositsioonil ja keda ma usaldan, siis oli väga raske adekvaatselt reageerida – püsti tõusta, ära joosta… Ma isegi ei teadnud mida teha; olin täiesti tardunud. Ja siis mu mõte oli nagu – seems legit, vist… Tundub, et nii peabki! Ja siis hakkaski arst mult spermaproovi võtma niimoodi, et ta hakkas mulle pihku taguma.

Samal ajal ma vaatasin lakke ja mõtlesin, et mis toimub, mis toimub, kas see päriselt toimub praegu, see ei peaks juhtuma... Ja teine hääl mu peas ütles: äkki see ongi normaalne, ta on arst, äkki nii peabki olema. Ja kui ma siis tema poole vaatasin, jõllitas ta mulle sügavalt silma ja muigas – see pilk ei ole mul siiani meelest läinud. Panin silmad uuesti kinni ja suunasin pea lakke ning püüdsin mõelda millelegi, mis tekitaks mul ejakulatsiooni kiiremini, et ta saaks oma spermaproovi ära võtta. Aitasin oma mõtetega kaasa, et see kiiremini läbi saaks. See juhtus. Ta võttis vatipulgaga proovi, pani selle grippkotti ja andis mulle paberi, et ma end puhtaks teeks. Puhastasin end ära, panin püksid jalga. Siis oli vaikus. Mina ei rääkinud midagi ja arsti ei rääkinud midagi. Tundsin väga imelikku tunnet; ma ei osanudki selle peale midagi öelda.

Arst läks arvuti taha ja istus oma toolile. Mäletan, mis ta mulle ütles, kui ma tema laua juurde tagasi läksin: «Kas keegi on sulle varem öelnud, et sul on väga võimas erektsioon? Sellepärast see külm paberrätt ei aidanudki, et sul on ikka väga hea verevarustus peenises. Nüüd me saime selle kontrollitud ja nüüd on korras.» Mulle jäi mulje, et arst üritas mulle sisendada, et tegu oli normaalsete protseduuridega; et niimoodi peabki olema. Aga sellel hetkel, kui ta mulle ütles, et mul on väga võimas erektsioon, sain ma lõpuks aru, mis päriselt just oli juhtunud – mind, iseseisvat, arukat, intelligentset inimest, kes arvas, et temaga kunagi sellist asja ei juhtuks, kasutati just äsja seksuaalselt ära. Meestearsti poolt.

Kui ma sealt välja astusin oli mu peas tuhat-miljon mõtet. Helistasin kohe õele, rääkisin kodus oma partnerile. Mõlemad olid sellest šokis ja soovitasid midagi ette võtta. Alguses arvasin, et ei räägi sellest kellelegi ja kaalun natuke, mida teha, ning hakkasin siis vaikselt sõpradele rääkima.

Terve kodutee ma guugledasin selle arsti kohta. Tegu on hinnatud arstiga, kes tegeleb noorte nõustamisega seksuaalteemadel mitmes linnas ja kes on keskendunud just noortele. Ja selle põhjal, kuidas see juhtus ja kuidas ta seda tegi, jäi mulle mulje, et ma ei ole ainuke inimene, kellega see on juhtunud.

Millest sa seda järeldad?

Kui ma oleksin esimene inimene, kellega seda on juhtunud, siis ta ei oleks osanud või suutnud seda teha nii sujuvalt nagu ta seda tegi. Tunduski ju, nagu see oleks osa protseduurist. Tagantjärele mõtlen, et see noormees, kes enne mind sealt välja tuli, kelle järgi ma ootasin 20 minutit – kas see juhtus ehk ka temaga? Kas seda on juhtunud ka teistega? Osa minust siiralt loodab, et ei ole, ja et ma olengi ainuke selline inimene – see tegelikult parandaks mu enesetunnet. See olukord on minus tekitanud ärevust, vastikust, arusaamatust – kuidas ma nii loll sain olla?

Sotsiaalkindlustusameti spetsialisti kommentaar

Seksuaalvägivald ei ole ainult vägistamine või sellega ähvardamine, aga ka näiteks pealesunnitud puudutused. Teisisõnu, seksuaalvägivald on see, kui keegi teeb sinuga vastu su tahtmist midagi seksuaalset. Seksuaalvägivald on ka see, kui keegi kasutab ära sinu abitut seisundit.

On müüt, et seksuaalvägivald ähvardab vaid naisi. Seksuaalvägivalla ohvriks võivad sattuda kõik inimesed hoolimata soost või vanusest: lapsed, noored ja täiskasvanud, mehed ja naised, aga ka erineva soo- ja seksuaalidentiteediga inimesed.

Kui seksuaalvägivallast või selle kahtlusest ei ole möödunud rohkem kui 7 päeva, julgustame kõiki pöörduma abi saamiseks seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse. Tule üksi või saatjaga, ükskõik mis kell ja ilma saatekirjata ning sa ei pea selleks pöörduma politseisse. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse on oodatud kõik inimesed hoolimata oma soost või vanusest, kes on kogenud seksuaalvägivalda või kahtlustavad seda. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste kontaktid aga ka info teiste abivõimaluste kohta leiad sotsiaalkindlustusameti kodulehelt: https://www.palunabi.ee/et/seksuaalvagivald.

Pea meeles, et abi on olemas ka siis, kui seksuaalvägivallast on möödunud enam kui 7 päeva. Kui vajad kogetud kuriteo või vägivalla mõjudest taastumiseks professionaalset psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat, on sul võimalus saada traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon 116 006 pakub ööpäevaringset kriisinõustamist, annab infot Sinu õiguste ja abivõimaluste kohta ning viib Su kokku õigete spetsialistidega.

Juhtunust võib olla raske rääkida. On loomulik, et võid tunda viha, häbi või kurbust, karta uuesti haiget saada või arvata, et pead ise juhtunuga toime tulema. Ent juhtunut jagades mõistad, et juhtunu ei olnud Sinu süü. Saad ka nõu, kuidas end jälle turvaliselt tunda, ja see muudab Sind taas lootusrikkaks. Seksuaalvägivalda kogenud inimestel, kes soovivad infot tugigrupi teenuste ja sellega liitumise kohta, palume ühendust võtta ohvriabitöötajaga või kirjutada aadressil [e-mail].

Annika SildeSKA vägivallaohvrite teenuste arendustiimi teenuse juht

Oletan, et sa ei ole varem kuulnud ka millestki sellisest nagu spermaproovi võtmine arsti poolt? Seda tehakse ju muidu spetsiifilisemate probleemide, näiteks viljatuse puhul.

Jah, aga sellisel juhul antakse purk kätte ja saadetakse teise ruumi.

Sellisel juhul sa tood oma proovi purgis.

Täpselt nii. Ma pole küll kuulnud, et uroloogi töövõtete hulka kuuluks meestel lahti tagumine.

Ma siiralt loodan, et seda ei ole kellegi teisega juhtunud, aga ma kardan, et on küll. Selle loo eesmärk on, et inimesed, kes suletud uste taga selliseid asju teevad, teaksid, et nüüdisajal inimesed juba julgevad sellest rääkida. Ehk hoiab see ära tulevasi juhtumeid. See lugu on küll anonüümne, aga ma ei jäta seda, mis juhtus, sinnapaika.

Kui see on toimunud kellegi teisega ja keegi tunneb ennast selles kogemuses ära, siis nüüd on võimalus tulla välja, kas või anonüümselt. Võite pöörduda Ypsiloni toimetuse poole – ja nemad saavad teid kokku viia minuga või inimestega, kes saavad aidata, sest neid võimalusi on. Olen juba rääkinud mitme «tähtsa» inimesega, kes on valmis selle asja ette võtma, aga kahjuks ei saa seda teha enne, kui on piisavaid tõendeid, mida minul ei ole.

See ei ole kellegi süü, et sellised asjad on juhtunud – isegi, kui inimene on andnud nõusoleku spermaproovi võtmiseks. Sel hetkel see ei ole nõusolek.

Mis oleks sinu ideaalne versioon õiglusest selles olukorras?

Nüüd, kus see lugu avaldatakse, loodan, et sellised asjad enam ei kordu ja me ei pea neist rohkem kuulma. Ja teiseks – loodan, et kui kellelgi on midagi sarnast juhtunud, siis ta annab endast märku ja lugu tehakse avalikuks, et saaksime asjale ametliku käigu anda. Olgu see hoiatuseks kõigile arstidele ja ametnikele, kes oma positsiooni ära kasutavad – teadke, et see ei ole enam aktsepteeritav! Need lood tulevad välja ja me võitleme selle vastu.

Mis tundega sa pärast seda juhtumit elasid ja kuidas end praegu tunned? 

Pärast seda olin ma šokiseisundis. Ma ei jaganud nagu ära, mis päriselt juhtus, kas see üldse juhtus... Ma olin kuskil mujal. Sel hetkel oli ainuke mõte, et mida kuradit, mis just juhtus, miks minuga, miks mu elu on nagu halb tragöödia – see oli see, mis mu peas käis. Järgmisel hommikul tundsin häbi, vastikust, süümepiina – seda viimast kuni nädal aega. Kui see kadus, tundsin viha ja vastikust, ärakasutatuse tunnet. Proovisin seda alla suruda, öeldes endale, et see ei mõjuta mind. Juhtus, mis juhtus – ma lähen oma eluga edasi.

Ja siis läks veel aega mööda ning ma tundsin, et pean jagama lugu oma sõpradega. Mina ju sain iseendaga hakkama, sest pean end vaimselt väga tugevaks inimeseks. Ma vähemalt arvan, et olen sellest üle saanud, aga hakkasin mõtlema rohkem nendele teistele, kellega see võib juhtuda või on juhtunud, ja sellele, mida nemad võivad tunda – ja see tõi taas kord minus välja viha ja õiglusejanu.

Kuna ma olen alati olnud inimene, kes on võidelnud võrdsuse eest, seisnud nende eest, kellel pole piisavalt julgust või häält, et seda ise teha, siis ma tundsin, et kui mina seda lugu ei jaga, võib minna veel kaua aega, enne kui keegi üldse sellisel teemal rääkida julgeb või see üldse kunagi välja tuleb. Kui tuleb. Ja ma tundsin, et kuigi ma tunnen juhtunu pärast eelkõige piinlikkust, on mul kohustus sellest rääkida. Ja ma tundsin, et see juhtus minuga just sellepärast, et ma saaksin selle avalikuks teha. Ka nende eest, kes seda ise teha ei saa. Või kes pole selleks piisavalt tugevad.

Ideaalis võiks too arst kaotada oma positsiooni?

Ilmselgelt. Aga ideaalis ei töötaks ta ka noortega enam mitte kunagi. Mitte mingilgi tasandil. Isegi, kui ta on teinud väga palju head noorte jaoks, ei korva see kahju, mida ta võib olla teinud oma jõupositsiooni ära kasutades.

Kas sa tunned tänasel päeval, et tuled selle olukorraga emotsionaalselt toime?

Olen viimasel ajal tundnud rohkem ärevust kui varem. Ühe ärevushoo või madalseisu jooksul tuli mul jälle see mõte pähe, nii et ma arvan, et see on mind alatealikult mõjutanud rohkem kui ma alguses arvasin. See pani mind mõtlema, mida ma tunneksin, kui ma ei jagaks enda väga reaalselt kogemust, mis tundub tagantjärele nagu unenägu. Mida ma tunneksin, kui kuuleksin aasta pärast, et see juhtus mõne teise noore, võib-olla koguni alaealise inimesega? Tunded on väga keerulised asjad ja mul on väga raske kirjeldada, mida ma täpselt tunnen, aga ma võin südamest öelda, et see on mind mõjutanud. Mitmelgi moel.

Ja mõjutab teataval määral ka tänaseni?

Absoluutselt. Kui ma sulle tol päeval, kui otsustasin oma lugu jagada, helistasin, oli mul vaimne madalseis ja mõte läks sellele päevale. Siis ma otsustasingi, et ma pean sellest rääkima. Ja ma arvan, et olen juba sellises vanuses, et mõistan oma emotsioone ja tundeid piisavalt, et viia need kokku põhjustega. Kuna tundsin tol hetkel, et pean helistama sulle ja sellest olukorrast rääkima, arvan, et juhtunu võib olla nii mõnegi minu raske olukorra põhjuseks viimase kuu, eriti viimaste nädalate lõikes.

Nendest asjadest peabki rääkima. Ja kõva häälega. Aitäh sulle!

RÄÄGI OMA KOGEMUSLUGU

Kogemuslugude avaldamise eesmärk on süsteemsete probleemide esiletoomine, et soodustada neile lahenduste leidmist. Probleemidest rääkimata on võimatu tuvastada ja ära hoida võimalikke väärkohtlemisi ja ebaõiglust. Teemad pole sisuliselt piiritletud, kuid peaksid kajastama ühiskonna ja indiviidi vahelist suhtlust. Intervjueeritav saab soovi korral jääda anonüümseks, sest kogemusloo peamine rõhk on loo edasiandmine. Nüüdisaegse inimese elukogemus on ajastu nägu, mille kirjeldamine on autori peamine siht.

Kirjuta otse autorile: [e-mail]

Tervisekassa on alati valmis inimesi aitama, kui neil on tervishoiuteenuse osutajaga olnud probleeme. Selleks tuleb aga Tervisekassasse teha isikustatud pöördumine