KUSTUTAMISKULTUUR ⟩ Valitsevale ideoloogiale ebasobivate kujude hävitamine on ajatult popp tegevus
11. august 2023, 13:47
Inimene teeb esemeid, kujusid ja jubinaid; need on osa meie kultuurist, meie materiaalne kultuur. Ühel hetkel kultuur muutub ja meil on tarvis eelnev «jama» kustutada. Keeruline on teha ideede ja käitumismallide puhastust, palju lihtsam on tühistada käega katsutav ja silmaga kaetav.
Näiteid võib tuua palju, igalt maalt ja igast ajast: kuju siin või terve linn seal, virnade viisi raamatuid põlemas, tänavad ja väljakud kadumas... Ei ole vaja minna kaugele, võib kas või kodulinna ajalugu uurida. Või hoopiski minna kaugele nii ruumis kui ka ajas, et läbi iroonia näha ennast tänapäeval reprodutseerimas kultuurilist maatriksit tautoloogilises korduses, memeetilises sõlmes.
Prohvet Muhamed elas Araabia poolsaarel 7. sajandi algul, täpsemalt aastatel 570–632. Ühel hetkel asus ta oma kodulinnas Mekas kuulutama usku ühte jumalasse, mis ei sobinud üldse kohalikele polüteistidele. Asi läks nii jamaks, et prohvet pidi lahkuma ühte Yathribi nimelisse linna, mis sai nüüd nimeks Mediina ehk «linn» araabia keeles. Seda linna ei tühistatud, vaid ta sünteesiti uue kultuuri tüvielemendiks, «prohveti linnaks». Ka mahajäetud Meka oli tüvielement, asus seal ju Jumala maja. Aga see maja – kuubikujuline Kaaba – oli rüvetatud polüteistidele üles seatud iidolitega, ja nii kulusidki prohveti Mediina-aastad samm sammu haaval pühaduseteotustest laastatud maa puhastamisele.
Aastaks 629 jõudsid prohvet Muhamedi järgijate hulk ja võimekus nii kaugele, et aasta viimasel kuul asutati ennast teele Meka poole – polüteistid lasid prohveti oma vägedega linna ja sellega algas ka suur polüteismi kustutamine. Uue usu järgijate sõnutsi olid polüteistid uskumatud mölakad, kes näiteks tapsid naissoost imikuid elusalt mattes. Ainujumala kõrval ei tohtinud olla ühtki teist kummardatavat, ent Tema maja oli täis puuslikke – mõnede juttude järgi asus selles tervelt 360 kuju, kivi, puunotti või muud eset, mille polüteistid oli suvatsenud pühaduse vääriliseks tunnistada. Kõik need ebajumalad tühistati: löödi ja peksti puruks, raiuti ja põletati, hävitati, ühesõnaga, igaveseks.
1400 aastat pärast seda, kui prohvet Muhamedi ikonoklastiliselt Kaabat puhastas, võiks küsida, kas selline kahe usuvoolu vaheline kisma on väärt taplemist. On sekulariseeruvas ühiskonnas üldse vahet, millist jumalat keegi kummardab? Kujutage ette aastat 3400 ja teadlasi arutlemas vasak-parempoolsuse, liberaal-konservatiivsuse, kapitalismi-kommunismi või muude binaarsete ideoloogiate üle – analüüsimas, kuidas praegused inimesed raiskasid oma aega pseudoprobleemide peale ajal, mil maa nende jalge oli üle ujutatud ja metsad peade kohal põlesid. Naljakas ju!
See aeg – 1400 aastat – on kõik Kaaba iidolitest jäänud füüsilised augud täitnud ja kujude jäänused mateeria alla matnud. Aeg on isegi Kaabat, Jumala enese maja muutnud; iga uus valitseja on seda siit-sealt veidike kõpitsenud. Aga aja kiuste on kujud olemas; kuskil üldteadvuses on alles lood kummardatud ebajumalatest. Nende nimed, välimused ja tegevused on talletatud näiteks Hisham ibn al-Kalbi nimelise õpetlase raamatus «Kitaab al-Asnaam» («Iidolite raamat»). Endisest materiaalsest kultuurist, mis eemaldati uue tulekul mõõga ja kirvega, on järgi kirjanduslik armkude, mille küljes ripnevad kaanidena läänelikku hegemooniat populariseerivad orientalistid, nuttes taga elutut mateeriat. Keset Vahemerd hulbib paat elus mateeriaga samast regioonist, aga selle kadumisel need akadeemikud mateeriat taga ei nuta.
Vahemere lõunakaldal on maa, iidsem kui Egiptus, ent samas ongi see Egiptus ehk muistne Kemet. Tuhat aastat pärast Kaaba puhastamist iidolitest on Egiptimaal üks ilmatuma suur inimpea liivast välja turritamas, peaehtega nagu muistsetel vaaraodel. Kohalikud räägivad lastele, et liiva all on terve keha peidus, aga see ei ole inimkeha, vaid lõvi oma. Hiljem identifitseerivad targad valged mehed selle kuju maailmaime Hafra sfinksina. Tollased kohalikud toovad sfinksile koos lastega ande ja paluvad Kõige Võimsamat, et too võtaks Suurelt Giza platoolt liivaneeduse, mille tõi sinna Muhammad Sa'im al-Dahri nimeline sufi 1378. aastal. Aga liiva aina kuhjub, sfinks mattub tervenisti liiva alla ja Napoleoni saabudes on isegi lugu al-Dahrist unustusehõlma vajunud.
Muhammad Sa'im al-Dahr oli selline vennas, kes nägi kohalikke beduiine sfinksile ohvriande toomas ja otsustas, et selline asi ei lähe mitte: rõve iidolite jumaldamine nagu kunagi Kaabas toimus, ebajumalate kummardamine! Demokraatliku ühiskonna liikmetena võime nüüdisajal küsida, mida üleüldse sümboliseerib vaarao Hafra näoga ilmatuma suur kuju. Loomulikult vastikut despotismi, mis eelnes uutele ja õiglastele valitsejatele – sellist valitsuskorda, kus üks vend otsustab kõige üle; et tema on A ja O, vaarao, kes on põhimõtteliselt elav jumal. Tänapäeval nimetatakse sellist inimest tema ainuvõimu ulatusest sõltuvalt kas diktaatoriks või sektiliidriks. Loomulikult tegeles selline isik orjapidamise ja vaeste ekspluateerimisega, kiusas prohvet Moosest ja pidas ennast Ainujumala sarnaseks. Sellise venna peab igaveseks ajaloost tühistama!
Al-Dahr võttis puuri, haamri ja meisli ning ronis sfinksi ninajuurele. Kohalikud beduiinid vaatasid, et sufi on täiesti ära pööranud ja jalutasid lastega tagasi oma pudulojuseid karjatama. Al-Dahr haaras puuri ja asus kruttima, sättis meisli ja võttis haamriga hoogu, killukesed murdusid, aluspõhjast väljatahutud monumendilt kukkusid kivitükid tulikuumale kõrbeliivale. Päike, üks iidsemaid jumalaid Egiptimaal, veeres mööda taevast, al-Dahri pale oli higine, ent Ainujumal andis iga löögiga aina enam väge. Ühel hetkel sai tõeks uskumatu – aastatuhandeid oli sfinks lamanud rahus, kivisse raiutuna, muutumatuna aegade algusest nende lõpuni, ent korraga käis raks, nina murdus juurelt kui kaotajal poksiringis ja langes müdinal platoole.
Vaarao Hafra, tema ülemvõim ja jumalikkus on sümboolselt tühistatud, tema imeilus lihtrahvavaenaja ja ekspluateerija nägu on mutileeritud, nina asemel on auk ja liival seisab rüvetatud monument. See on happe viskamine ilusale näolapile, tegelikult kogu kultuurile. Tulemuseks on püüdlus julmusele veelgi julmemalt vastata. See ei ole päris sama, mis Saddamile määrustest pikema köie kaela ümber sidumine, poomise asemel giljotineerimine, silm-silma-vastu asemel peapõrutuse tekitamine, hammas-hamba-vastu asemel lõualuu purustamine – aga energia selle taga on samasugune. Toores ja jõhker viha.
Liigume ajas taas 700 aastat edasi ja jõuame ühte väga imelikku hetke meie lähiajaloos – 2001. aasta märtsi. Me kõik teame, mis tühistatakse pool aastat hiljem, ent sellele eelneb sündmus mitte mingis mikihiirelikus globaalse kapitalismi mekas, vaid iidsete kultuuride süvahällide piirimail, Vana Maailma keedupottide vahelisel mägisel ääremaal Afganistanis. Kapitalistliku ja demokraatliku läänemaailma poolt kunagi heaks kiidetud Afganistani vabadusvõitlejad on muutunud mõrvaritest terroristideks. Nimeliselt, sest afgaani poisid on täpselt samad, kes kunagi võitlesid kommunistidest nõukogudeliitlastega, aga nüüd sõdivad uskmatute läänlastega.
Selles hetkes 2001. aasta märtsi alguses on tunda pinget; maailm ei ole üldsegi rahus tol hetkel, aga pauk ei käi veel läänes, vaid idas. Kohas nimega Bamiyan on islami ajaarvamise algusest, prohvet Muhamedi sünnist alates seisnud kaks hiiglaslikku Buddha kuju – üks oli 38 ja teine 55 meetrit kõrge. Tornmajad Õismäel on 47 meetrit kõrged. Buddha kujud seisid seal üle 1400 aasta, kuni Talibani tegelinskid eesotsas mulla Omariga otsustasid, et mingit eelnevate põlvede esoteerilist jama ei peaks alles hoidma. Nende sõnutsi olid need iidolid. Taas. Võib lisada ka märksõnad: siiditee jäänukid, globaalse kapitalismi algus, võõraste kultuuride ülemvõim ja mis kõik muu. UNESCO neokoloniseeriv sund mingeid ebajumalakummardamist soodustavaid iidoleid alles hoida.
Dünamiidiplahvatused kajasid üle orgude ja mägede. Peab mainima, et ega see UNESCO pärandi tühistamine kerge ei ole. Al-Dahri jamas haamri ja meisliga ning sai ainult nina küljest ära. Talibani tüüpidel oli veits vängemaid töövahendeid, ent ikkagi läks paar nädalat, enne kui mõlemad gigantsed Buddha kujud kiviklibuks suudeti purustada. 21. sajandile kohaselt võeti kõik loomulikult kaameratega üles, aga neid salvestisi pole enam eriti kerge leida; levinud on vaid lühikesed kaadrid suuremate lugude sees nagu järgnevas Al Jazeera videos.
Asi – materiaalse kultuuri artefakt – kaob, kultuuriline ese kui märk kustub. Märgi kustumisega kaob info – kui mõelda, et ühest jubinast annab kirjutada sadu raamatuid ja ühest raamatust võib mõelda sadu mõtteid, siis on kõik see üks suur semiosfääriline genotsiid. Me ei tea, mis jumalused Kaabas olid, milline nägi välja kullast käega Hubali kuju või Isifi ja Na'ilahi paariskuju – paarike Jeemenist, kes karistuseks Kaabas armatsemise eest muudeti kivikujudeks. Me ei tea, millised nägid välja Iibrahimi, prohvet Jeesust ja prohvet Maarjat kujutanud ikoonid Kaabas. Milline oli sfinksi nina – kas peenike või paks, ümar või terav? Me ei saa kunagi tundma seda võimsat nina maailma võimsamate ehitiste taustal. Me näeme vaid tühistust.
Me teame, millised olid Buddha kujud Bamiyani orus; meil on pildid ja videod ja joonised ja maalid, 3D-kujutised ja mis kõik muu, aga me ei saa enam kunagi neid kogeda päriselt: seda, kui suured need ses orus lõõmava suvepäikese paistel seistes olid; kuidas koidukiired või ehavalgus langesid nende hellenistlikele rüüdele. Isegi teades, millised need välja nägid, näeme me praegusel hetkel vaid tühjust ja kadu. Ese kui kultuuriline märk muutub tühistamisel kustutatud kultuuriliseks märgiks ja see muutus on totaalne.
Esiti on kultuuriline märk sündimise maitsega; see tärkab ellu, see kasvab ja mängib koos ülejäänud märkidega. Tühistamiskultuur surmab selle märgi ja korjusest saab zombi, elav surnu. Inimesed näevad sfinksi armistunud nägu, nad loevad iidolitest Mekas, nad vaatavad videot habemikest Buddhasid õhkimas – kultuuriline märk tühistati, kustutati ja hävitati, ent see jääb alles. Alles jääb mälestus, mis lahkub reaalsusest; päris nina muutub müütiliseks; me ehitame sellele lugusid, mis ei vasta tõele, sest me hävitasime tõe. Mille jaoks me hävitasime selle tõe? Lootusest, justkui suudaks me varjata seda nina; teadmatusest, et iga nina on kuidagimoodi oluline? Jaa, me ei suuda kõiki ninasid alles hoida; ilmselgelt lähevad mõned kaotsi. Kümned tuhanded aastad ja miljardid ninad – loomulikult läheb midagi kaotsi, peabki minema. Aga sfinksi nina ei kao kuskile; olemas on auk sfinksi näos, mis tuletab selle puudumist alati meelde.
Puudumist võib märgata igal sammul, sest tühistamine on ööpäevaringne bisnis. Graffitit pufitakse kiiremini kui korjatakse klaasikilde kergliiklusteelt; administratiiv-korrakaitse-korrashoiuorganid katavad värske ja noore kunsti, talitsemata, kohitsemata, toore ja jõulise autonoomse kunstilise väljenduse banaalse ühetoonilise ehitusvärviga. Looming kustutatakse ja seinale jääb ülejäänud pinnast erineva tooniga lärakas, mis peaks olema esteetilisem kui ilma loata tehtud taies. Miks? Sest see on eetilisem.
Kohalik imperaator ei võta tööle noorskulptorit, kelle avangardistlik tehnika toob värskust üheülbaliste büstide rivvi; kohalik omavalitsus ei võta tellimustööd tänavakunstnikult, kelle joonekäsitlus on aastakümneid ees konventsionaalsetest photoshop-muralistidest. Aga needsamad tellimustööd, mis lähevad avalikku ruumi, need kunstiteosed, mille hetkel valitsev keskvõim on sinna ostnud, jäävad kultuuri muutudes samuti ühel hetkel uutele keskvõimu afišeerivatele keskpärastele isikutele jalgu – nad ei ole võimelised sellest midagi uut ehitama, pole võimelised laskma ühiskonnal või isegi ajal endal nende objektidega tegeleda, kuni need surevad loomulikku surma või sünteesitakse uueks materiaalse kultuuri objektiks.
Kultuuriline märk omandab tühistamisel kustukummi meki, plekina plärtsatab sellele tsensuurikultuur, lõhkumine ja hävitamine. Taustal kostub valjuhäälditest monotoonne jutt kannatustest ja orjusest, kurjusest, mis ründas hetkel võimul olijaid, mille vastu võideldi ja mille naasmiseks peab alati valmis olema. Vali keel ja rahvus, teksti sisu on alati sama. Kultuuriline märk on seal vaid butafooria, mida näitemängus kasutada.