Eelmisel nädalal raputas meediakülgi kahekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu tütre avaldatud kuulutus: «Müüa Andrus Veerpalu voodi». Esimene mõte, mis pähe tuli, oli, et kas kahekordne olümpiavõitja on mööblit valmistama hakanud? Ja teine mõte oli, et kas kahekordne olümpiavõitja pole mitte oma nime mõne mööblifirma tootele maha müünud?
Kohe alguses ei eelda ju kõige halvemat. Mööblitisler on aus amet ja nõukogude ajal, kuhu olümpiavõitja ajaliselt ulatub, pandigi mööblitükkidele inimese nimesid. Seinasekstsioon Helle, kummut Kalle, jalatsiriiul Viktor. Muid asju nimetati ka inimeste nimede järgi – munalõikur Mati, vahvliküpseti Kaie. Tänapäeval on trend pisut vaibunud (ega peale mikser Sveni ei teagi midagi), ent võib arvata, mis kisaga köögikombain Kati nimelist toodet «Virginia Woolf sind ei karda!» grupis vastu võetaks.
Aga ei olnud tegu trendi taaselustamisega; tegu on ikka kahekordse olümpiavõitja isikliku voodiga. Maailmas pole ka tuntud isikutele kuulunud esemete oksjoni korras müümine mingi võõras nähtus. John Lennoni särk, mis sai veriseks ööl, mil legendaarne muusik oma kodumaja juures tapeti, müüdi kunagi 31 000 naela eest. Marilyn Monroe' kleit, milles ta esitas president John F. Kennedyle sünnipäevalaulu, müüdi Los Angeleses oksjonil 4,8 miljoni dollari eest. Just oli kusagil uudis, et oksjonile läheb Freddie Mercury klaver, millel ta oma kuulsamad lood kirjutas.
Niisiis, müüa Andrus Veerpalu voodi. Kolmanda mõttena tuli pähe mõte kahekordse olümpiavõitja esimesest ööst pärast seda, kui voodi on juba maha müüdud, ja see seostus kuidagi filmi «Täna öösel me ei maga» pealkirjaga. Et öö on saabunud ja pole nagu enam kuhugi pikali heita. Mul, nagu kõigil inimestel, tekivad kuulutuse «Müüa Andrus Veerpalu voodi» peale assotsiatsioonid.