JÄRVANI EFEKT Kui karismast jääb puudu, siis graafikud ei aita

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Y-110
, vaatleb valimisi oma autost
Copy

Poliitikutelt on palju õppida – harva seda, kuidas midagi teha, sootuks tihemini seda, kuidas midagi mitte teha, ning siin võib Kristjan Järvanit tõepoolest pidada suureks (anti)-eeskujuks ja õpetajaks. Vaadates kõrvalt tema ristiretki Twitteris ja kuuldes, kuidas ta ennast nüüd Arvamusfestivalil ülal pidas, koorub välja nähtus, mida võikski nimetada Järvani efektiks. Selle termini loomine oleks mu tagasihoidlik panus Eesti poliitdiskussiooni.

Järvan on Twitteris laamendanud juba pikemat aega. Raivo Hein kirjutas tema kohta ühes oma üleskutses: «Selle asemel, et tööle minna või pere luua ja lapsi saada, sülgab ta tuld, tõrva ja okset igasse postitusse, kuhu jõuab. Pole teemat, milles ta ebapädev oleks. Pole vastust, millega ta kunagi eksinud oleks.»

Kui Järvan Arvamusfestivalil moderaatori tööga rahul polnud, olla ta hakanud publiku seast vestlust ise modeerima ning ühes teises paneelis palunud kaheminutilist pausi, et saaks ühe uuringu viidet otsida.

Rohkem kui ühel inimesel on jäänud Järvanist suhu õudselt halb maitse. Eesti nüüdiskeeles võiks öelda lihtsalt, et Järvanil on ilgelt sitt vaib, sh ka siinkirjutaja arvates. Jääb arusaamatuks, miks käitub niimoodi poliitik, kelle kapital põhineb valijate häältel (viimastel valimistel 367 häält; Twitteris püsib läbivalt paari üksiku laigi territooriumil). Ta ei tee teenet ei oma erakonnale ega ka läbiviidud pensionireformile või üldsuse teavitamisele demograafilisest kriisist.

Oma väidete tõendamiseks jagab Järvan teadusartikleid ja nendesse hõlmatud graafikuid, millest on saanud omamoodi meem. Andmed, teadus, värvilised tulbad ja jooned – need peaksid ju veenma iga tervemõistuslikku inimest. Meil on ühiskonnas arvestatav hulk inimesi, kes eiravad teadust ja «mÕtLeVaD oMa PeAgA». See segment on väike, kuid vali, koosnedes peamiselt Facebooki kommentaariumides karjuvatest vandenõuteoreetikutest, kellega võib kohtuda teatud sorti meeleavaldustel ja kohvikus MEM Cafe.

Aga kui kontekstis on Kristjan Järvan, kasvab see segment eksponentsiaalselt. Ka muidu normaalsed ja intelligentsed inimesed lõpetavad mõtlemise ja ignoreerivad teaduslike uuringute tulemusi. Emotsioonid allutavad mõtlemise.

Ratsionaalselt ja loogiliselt lähenedes tuleks järeldada, et teatud teemadel on Järvanil tõepoolest faktiliselt õigus, kusjuures mitte ainult sellepärast, et ka seisev kell näitab ööpäevas kaks korda õiget kellaaega, vaid sellepärast, et andmed ja teadus. Ning et kaalutletud ja intelligentsed otsused peavadki tuginema uuringutele ja nende tulemustele.

Siit koorubki välja Järvani efekt, mida defineeriksin nii: kui inimesel on õigus ja samas sitt vaib, näevad kõrvalseisjad ainult sitta vaibi. Võib-olla sellepärast rõhutataksegi avaliku esinemise puhul vajadust karisma järele. Siit võib tuletada väikse moraaliõpetuslikku printsiib: õigus ei anna sulle õigust olla jorss.

Tagasi üles