VÄIKESED ELLUJÄÄMISLOOD ⟩ Jaanus Rohumaa: V osa. Juudid ja kirjasõna

Pärast seda, kui ma olin ennast Vene sõjaväelt ja Tartu Ülikooli laboritest varastatud materjalidest valmistatud pommiga õhku lasknud, lebasin ärapõlenud näoga, pimedana ja poolkurdina haiglas ning mõtlesin eelneva elu peale. Ja imelikul kombel kaalusin täiesti rahulikult, millised variandid mul edaspidiseks on. Olgu, vahepeal nutsin ja olin kindel, et mu elu on läbi, aga siis rahunesin ja üritasin olukorraga leppida.

Käisin põhikooli viimase klassis (toona oli selleks kaheksas) ja oli selge, et kui nägemine ei taastu, on mu edaspidine elu seotud hoopis teistsuguse maailmaga. Muidugi olin ma kuulnud pimedate ühingutest, samuti kombinaatidest, kus pimedad eri otstarbega harju valmistasid. Põranda, saabaste või ükskõik mille küürimiseks.

Toonane ühiskond suhtus pimedatesse kui heidikutesse; kõik puuetega inimesed olid ühiskonnast välja arvatud. Aga mina olin pimedaid kohanud ja kummastaval kombel tundusid nad mulle toredad. Sellised rahuliku häälega, vaoshoitud, iseendiga leppinud... Nad eristusid ülejäänud Tartu kompartei- ja blatnoimassist ning tundusid toonase üldise äraelamiskultuuri taustal sümpaatsedki. Aga mina, ja pime?

Ma ju lugesin; mul olid olnud silmad ja ma olin nendega terve elu raamatuid neelanud... Olin läbi lugenud ilmselt kogu eesti keeles ilmunud muinasjutukirjanduse, «Seiklusjutud maalt ja merelt», nii «XX sajandi raamatu» kui ka «Mirabilia» sarja, Asimovi. Robin Hood, Bilbo Baggins, Thil Ulenspiegel (see viimane oli mu absoluutne lemmik). Kuidas ma nüüd ilma nendeta edasi elan?

Oh, kui palju oli seda kõike, mida olin tänu silmadele lugeda saanud! Hiljem lisandusid ju ka ajakirjad: Välispoliitika, Eesti Loodus ja Horisont. Ja siis juba Stansilavski raamatud. Vaino Vahingu «Kaemus»... See oli minu jaoks kuidagi hämaraks jäänud; pidin seda ju kunagi uuesti proovima...

Homeros oli pime? Nonsenss! Keda huvitaksid pimeda 14-aastase jutud või mis iganes tal suust tuleb? Ma kas lepin endaga ja suudan ühel päeval teiste pimedate kõrval rahuliku häälega maailma asju arutada – või ei suuda. Ma kas lepin ja elan vaoshoitud elu oma saapa-, põranda- ja teiste harjadega... Või ei lepi ja lähen hulluks!

Mul on emaga vedanud. Hullupööra! Ma olin mahakandmisel, mulle ei antud mingit lootust, aga ta ei jätnud mind... Nad olid isaga lahutanud; olin ise pidanud kohtus tunnistajaks käima. See oli tema jaoks nii ränk aeg kui üks aeg üldse olla saab, aga no ta ei jätnud...

Keegi ei tea, mis nippide või võlujõuga sai ta ta mind sisse Tartu Silmakliinikusse – sellessesamasse Toomemäe nõlvast mitte kaugel asuvasse halli graniidiga viimistletud, heade proportsioonidega hoonesse, mille taga on Oru Hotelli peamaja. Kõik olid loobunud, suuresti ka mina ise, aga ema – ei, tema ei andud alla.

Tagantjärele tean, et see oli toona Eesti eksklusiivsemaid tervishoiuasutusi, mida pidas Schotterite arstidünastia, ent mul polnud seal pimeda tõuguna voodis lamades aimugi, et viibisin ilmselt Euroopa parimas silmakliinikus.

Aga, olgu, oli minu sünnipäev, lamasin pimedana, lõplikult kahjustatud käte ja näoga, side silmadel, haiglavoodis ning mõtlesin. Täiesti rahulikult. Endast ei olnudki enam midagi; mida ma siis enda näol nii väga kaotasingi? Koolis mul eriti ei läinud, sõpradega oli nii ja naa, oma tüdrukut polnud... Ja võib-olla heagi, et ei olnud – mis tundega oleks ta mulle praegu otsa vaatama pidanud? Mu ärapõlenud ja tühjade silmadega näkku? Teda õnneks ei olnud; teda ei saanud ma alt vedada. Aga ema oli; tema muudkui rassis. Tema oli minu jaoks endast kõik andnud ja vastutasuks selle eest oli tal nüüd minu näol eluaegne koorem...

Sünnipäev ja masekas. Lebasin ja kuulsin palatis kostvaid lausekatkeid, mis tõenäoliselt pärinesid nooremapoolsetelt õdedelt ja korporantidelt, ja siis korraga eristus nende keskelt Ingli hääl. Naljakas; minu olukorras ei tundunud see kuidagi võimatu ega imelik.

Ja siis astus see Ingel minu juurde ja ütles: «Tere, Jaanus! Me hakkame sinuga tegelema.»

Ja siit edasi räägib see lugu armastusest. Ma ei mõelnud enam ei põranda- ega ka saapaharjadest, ei oma silmadest, põlenud näost ega kätestki. Ingel ütles, et mu silmadega annab midagi ette võtta, aga seegi polnud tol hetkel olulisem kui Ingel ise.

Ta pidi olema ilus, kõige ilusam naisolevus, keda ma elus näinud olin, ma kujutasin teda ette, ja kujutluses ta oligi seda. Ma nägin teda unes, ja ta oli hea ja ilus; ma tegin hommikul silmad lahti – pidin ka seda ette kujutama – ja seejärel ootasin hingevärinal, mil Ingel palatisse astub...

«Tere, Jaanus!»

Ja siis korraga ma tundsin, et tahan teda näha. Ja siis ma juba pidin teda nägema, ja see oli kõige olulisem põhjus, milleks mulle silmi vaja oli. Ma pidin teda nägema!

Ta sai mu jaoks kusagilt toona täiesti kättesaamatut oliiviõli, millega kahe kuu jooksul määrides eemaldati millimeeterhaaval mu näolt põlenud nahk. Ingel uskus ja mina uskusin, järjest rohkem, kuni mu silmad hakkasid viimaks lõpmatusse koidikuhämusse mähkunud tegelikkusest haiglavoodi võret seletama... Seejärel enda kätt, valget aknaraami... Edasi uskusin veel rohkem. Et saangi teda näha. Ja siis hakksin tasapisi seletama inimesi. Ja hakkasin taipama, et nendeta mind ei ole.

Oo, jaa, ta oligi ilus. Veel palju ilusam kui ma ette kujutasin. Ma nägin teda esimest korda alles kaks kuud pärast seda, kui ta mu ellu ilmus, ja ta oligi imeilus, lumivalges rüüs, kullininaga Ingel. Dr Marje Schotter... (mäletatavasti) Minu esimene suur armastus.

Siis alles nägin enda ümber teisi: arste, medõdesid, palatikaaslasi. Neil kõigil oli oma osa selles, et ma tagasi olin.

No vot, selle ja veel paari asja pärast ma armastangi juudi rahvast. Paar aastat hiljem, Uku Masingu tekstide lummuses oskasin sellele targale rahvale juba tänulik olla. Hullude aegade kiuste humanismi alalhoidmise eest.

Ja see oli juba teine kord, kus Jumal mulle ütles, et ta ei ole ainult mees, vaid ka naine.