MINA ELASIN SIIN ⟩ Harku. Kadunud on instituut, baar ja vangla

Harku – alevik Tallinna kõrval. Kui ma noorena nullindatel autodele hääletasin, siis selleks, et seda kohta Harkujärvest eristada, tuli minu vanavanemate põlvkonna ealistele tutvustada, et see on see koht, kus on Harku mõis, st eksperimentaalbioloogia instituut. Minu vanemate põlvkonnale tuli selgitada, et see on seal, kus oli Harku baar, ja minust vanematele, et see on seal, kus on Harku vangla. Kõik need tähised – instituut, baar ja vangla – on nüüdseks kadunud, kuid kõikide ümbruskonna põlvkondade teadvuses on alles Harku mets sealsete sportimiseks sobilike radadega.

Kuigi Harku mets pole enam väga suur ja kitsedest suuremaid loomi siin ei liigu, on see minu jaoks alati olnud metsa etalon. See on nii müstiline, nii mitmekesine, andes vist küll ülevaate kõikidest Eesti metsaliikidest oma lehtmetsa, kuusiku, liivamäe-männikute ja segametsa-aladega, kus leidub nii võimsaid vanasid tammesid, künklikke, kuivi piirkondi, kui ka märgalasid. Kuidas vanadest, kuivanud puudest said meie Robertod ja Miguelid, kui tüdrukutena seebikaid järgi mängisime. Viskusime nende puude vahel: «Oh, Miguel, palun ära jäta mind! Per que?»

Ning juba tollal hämmastas mind arusaam väikestest tüdrukutest kui eriliselt süütutest ja puhastest olevustest. Mitte keegi selle nägemuse kandjaist ei ole vist tüdrukuid metsas mängimas näinud ja nende üksteisele saadetud kirju lugenud. Kuus aastat tagasi leidsin algkoolis mulle saadetud kirjad ja pidin need kõik ära põletama, sest nendes sisalduv roppus ja vägivaldsus olid midagi, mida ma, mõistagi, ei tahtnud, et minu üsas kasvav laps kunagi kogemata leidma peaks. Eks ikka selleks, et tegelikult pakkuda seda kaitset, mida ma ise ei saanud.

Harku on nüüd märksa tsiviliseeritum Foto: Kaia Otstak

Kui valimiskampaania ajal käis vallavanem valla koolis meie klassis kõnelemas, küsisin temalt otse, miks ma pean koolist koju hääletama. Miks meil ei ole pärast viimast tundi bussi? «Teil endal on ka tütar. Kas Te sooviksite, et tema võõraste autode peale hääletaks?» Aga loomulikult sain ümmarguse vastuse, et neid bussiliine arutatakse – arutati juba enne minu sündi. Nii juhtuski, et ühel korral, kui olin sunnitud taas kord koju kõndima/hääletama, peatus lageda ala kõrval auto, mis oli suuri mehi puupüsti täis, kõikidel sõna otseses mõttes nahktagid seljas ja jämedad ketid ümber kaela.

Minu kalkulatsioon oli, et kui ma praegu üle niidu jooksu pistan, saavad nad mu kergesti kätte ja siis mul enam hästi ei lähe. Ainus lootus pääseda on sellesse autosse sinna kitsale kohale istuda. Sisenesin ja autojuht küsitles mind terve sõidu. Vastasin küsimustele kooli ja oma elu kohta. Kui ma oma peatuse saabudes peatust palusin, siis… vajutati gaasi. Mu süda kukkus saapasäärde; nüüd ongi läbi. Vaatasin, kuidas mu bussipeatuse ots seljataha jäi, ja… Järsk pidurdus viimase peatusekivi juures! Autojuht pöördus minu poole, jäme kael taha painutatud, ja ütles, et neil oli plaan mind vägistada, aga kuna ma olen aus tüdruk, siis ta laseb mul minna.

Sellest samast bussipeatusest üle tee ja otse minnes jõuab Harku karjäärini, millest nullindatel voolas läbi lubjane jõgi. Selle järskudelt kallastelt käisime noortena ujumas. Riietega. Tõeline minimalism: olla terve päev õues kõikjal kondamas ilma ühegi kotita. Päike kuivatas riided üheks hetkeks ära. Päevane tegutsemisraadius oli ikka vähemalt kuus kilomeetrit. Karjäärist tuli pärast riiete kuivamist kõndida Harku metsa tagaotsa vanasse karjääri ujuma. Selle karjäärijärve läheduse tundis ära leha järgi, aga ikka läksime...

Harku karjäär Foto: Kaia Otstak

Absoluutselt kõik metsarajad said läbi tallutud lootuses leida eriti häid lõikamis- ja põgenemisteid. Tee peal ja mujal sai tehtud palju keelatut ja kohtutud inimestega, kellega keegi ei tahaks, et nende lapsed kokku puutuksid. Samas õppisin psühholoogia, eriti vägivalla psühholoogia kohta palju sellist, mida hiljem vaikse, pimeda tänava antikvariaadis töötades väga vaja läks ning tänu millele ma iseend ja poodi mitmetest ohtlikest olukordadest päästsin, sest turvateenistus oli aeglane ja nende punasele nupule loota ei saanud.

Ohtudest kõneledes – Harku metsas on alati olnud palju madusid, nii nastikuid kui ka rästikuid. Kui metsarajad nimetati ümber terviserajaks, saabus teedele lademetes kihutavaid jalgrattureid, kelle eest kõik teised kahte lehte kraavi hüppama peavad. Oma hoos ei märka nad elavat loodust – ülesõidetud madude arv kasvas. Taaskordsel metsaläbimisel seisatasin endale ootamatult. Tundsin, et pean mõned sammud tagasi astuma, nagu nõiutult. Astusin – ja siis märkasin keras rästikut, kes ootas üle tee minemist, kuna ratturitele märgratavat vahet sisse ei jäänud. Ma astusin mao kõrvale ja ütlesin kõva häälega: «Tule, ma tulen sinuga koos üle tee, kaitsen sind.» Ja madu keris end lahti, tuli mu kõrvale ja me läksime üheskoos teisele poole teed.

Ühel teisel korral istusin pikalt liivamägedest välja ulatuvatel männijuurtel – üks mu lemmikuid istumiskohti –, ja ühel hetkel tõustes kuulsin sisinat. Mu kõrval oli keras noor nastik, pea minu poole püsti. Mu huultelt libisesid sõnad: «Ma armastan sind!» Nastik lõpetas sisisemise ja jäi rahulikult oma olemisse.

Armastan ja igatsen seda rahu-olemist, mil minu lapsepõlves, ehk umbkaudu 20 aastat tagasi, ulatusid puud üle aleviku tiikide servade vete kohale. Need puutüved, mis üle veepinna roomasid, olid eimillegi kohad. Naturaalne müstitsism, vaikne loodusega ühtesulamine, sõrmeotsad punakas vees veetaimede vahel. Nägime tiigil vene külapoisse parvega siuglemas. Nii ilus parv oli. Ehitasime ka parve. Vettelaskmisel vajus see mudasesse põhja. Rohkemaks meil materjale ja mõistust polnud. Me lihtsalt… kaaperdasime selle hea parve (on küll häbi). See vaikne loksumine tiigi tumedal veel… Poisid muidugi leidsid meie peidetud parve ikka üles ja nii me seda edasi-tagasi «laenasime».

Harku on nüüd märksa tsiviliseeritum: maastikuratturid on seeneliste rajad üles tuhninud ja metsas-pargis ei saa enam, silmad pisarais, üksiolemise-kõndi teha, sest kõikjalt vaatab vastu mõni inimsilmapaar, mis ei mõju sellistel lohututel hetkedel sama võrratuna kui rebase oma.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.