DIGIKAEVUR ⟩ Kaspar Jancise uue animafilmi «Antipolis» esikal mõtlesin kodus ootava Minecrafti peale

16. augustil esitleti kinos Sõprus Kaspar Jancise uut animafilmi «Antipolis». Sponsorite jagatud mittealkohoolne kesvamärjuke käes, istusin saalis, vaatasin filmi ja mõtlesin terve aja sellele, kuidas kodus ühega oma poegadest Minecrafti mängida.

Kõik sai alguse umbes 2014. aasta alguses. Töökaaslane Kopli noortekeskuses oli räigelt Minecrafti konksu otsas, vaatas how-to-videosid Youtube'ist ja soovitas ka mul proovida. Proovisin. Aasta hiljem oli asi nii kaugel, et hakkasin survival mode'is (loomingulisest režiimist märksa keerulisem mängurežiim – Toim.) Giza püramiide ehitama. Üks-ühele suuruses, esiteks loomulikult kõige suurem püramiid, mis platool olemas. Suure püramiidi vundament on 300 meetriste külgedega ruut, mis tähendab, et ainuüksi vundamendi äärte tegemiseks on Minecraftis tarvis 1200 kiviplokki.

Kaevandasin nii palju plokke, et sain valmis vundamendi ääred. Kaevandasin veel ja asusin ehitama püramiidi väliskülgede ääri. Vajaminevate plokkide hulga arvutamine on keeruline, sest kalde all olevate võrdkülgsete kolmnurkade tegemiseks läheb vaja ka lisaplokki, mille külge järgmine ühendada. Ütleme, et ühe ääre tegemiseks läheb 300 pluss 150 plokki, üks ühendusplokk kahe vahele. See teeb vähemalt 1800 plokki, ja ma tuletan veel kord meelde, et see oli survival mode'is. Plokkide tekitamine oli lebo; keeruline oli ehitada nii, et ma ennast pidevalt ääre peal kükitades sodiks ei kukuks. Keeruline oli ehitada ka öösel, sest püramiidi äärtele hakkasin spawnima nii endermanid kui ka creeperid – esimene oli ääretult häiriv tekitatava heli tõttu ja teised lihtsalt lõhkusid mu raske vaevaga ehitatut.

Ühel päeval sain püramiidi valmis, vähemalt vundamendi ja väliskülgede ääred. Seisin ja imetlesin oma näputööd – kiviplokid kerkisid taevasse, nii kõrgele, et tipp ei renderdunud ja kuskil kahe kolmandiku peal kadusid plokid taevasinasse. See vaatepilt oli võimas ja kõhedusttekitav, sest kuskil oli olemas päris püramiid, mille suurus ei taha mõistusesse renderduda.

Ma ei tea, mis oleks edasi juhtunud; kas ma oleksin hakanud seda püramiidi täitma ja netist plaane otsima, et kõiki koridore ja šahte täpselt paika saada, või oleksin võtnud ette kahe ülejäänud püramiidi ehitamise. Õnneks andis mu läpakas otsad ja ma pidin selle üleni uuesti vormindama, hakkasin Linuxit kasutama ja Minecrafti mängimise traditsiooni jätkasid mu vanemad pojad oma konsooli ja PC peal.

Päev enne Jancise filmi esikat istusin kahe noorema poja toas ja mängisin nende konsooli peal GTA V – mul on põhimissioonid tehtud, aga need valikainete EAP-d on veel vaja kätte saada, et 100% kirja läheks. Otsisin taga viimast Unique Stunt Jumpi, kui mu kõige noorem poeg tahtis riiulist mängude karpe saada, et siis mind mingit Lego Marvelit või Avengersit mängima sundida – ta ise ei oska veel, aga tahab vaadata mind või vanemat venda mängimas. Karpide seast leidis ta seekord Minecrafti ja andis selle rõõmsalt mulle. Kolm tundi hiljem, siis kui mina ja tema vanem vend olime split screenil täiesti hulluks läinud, kaklesime rauamaagi ning teemantite üle, pidades samas plaani, kuhu teha karjamaa ja kuhu loss, oli ta oma valikus ääretult pettunud ja lülitas lihtsalt teleka välja. Aga ma olin taas konksu otsas. Ahv oli kõik need aastad turjal kükitanud ja oodanud ning nüüd oli võimalik esimese laksuga terve mõistus plokkideks moondada.

Esikal oli nii, nagu tavaliselt: mingid sepikud pidasid kõnesid, tänasid filmitegijaid ja sponsoreid, režišöör tuli lavale ja rääkis krüptiliselt oma loomingust ning protsessidest; veidike nalja ja teksti stiilis «vaadake filmi, siis saate aru». Püüdsin näida kohalolevana – et ma kuulan ja mõtlen ja ootan filmi. Lõuad kiskusid aga samal ajal krampi ja mõistuses jooksid 3D-visuaalid sellest, kuidas ma teen planeeritava maja ette suured kivist postamendid, mille tippu valan ämbritäie vett, et tekitada voolava veega juga; et kivist postamendile peaks panema väädid kasvama, siis näeb rajatis välja nagu džunglitempel; et väätide korjamiseks on mul vaja meisterdada käärid.

Saal läks pimedaks ja film algas. Suurel ekraanil jooksid animeeritud kaadrid ja mu silmad lugesid neid, aga mõistuses jooksid endiselt visuaalid mängust. Asi läks kohe üsna hulluks, sest n-ö «spoilerina» peab tõdema, et ühed Jancise filmi tegelastest on kaevurid, kes otsivad «sinist substantsi». Ma kukkusin kolinal tunnelitesse, kus hallide plokkide seas on mustade, valgete, helesiniste, punaste ja tumesiniste täppidega plokid; kirka mu käes toksis meeleheitlikult. Kuigi see maa all kükitamise tunne on klaustrofoobne, isegi õudne, on selles ka midagi rahustavat. Mõtlesin end siiski tagasi maa peale, et tegeleda meisterdamisega.

Kui ma peaksin valima, siis mu lemmiktegevus oleks ehitamine, mingi maja või ehitise kujundamine. Kinoekraanil jooksid kaadrid ja ma mõtlesin selle peale, et Minecraftis sai ju panna ukse juurde nupu või plaadi, et see automaatselt avaneks. Mõistus jooksis punaste kivide juurde; tuli meelde võimalus ehitada raudteid. Vaimusilmas nägin, et rajan raudtee minu ja keskmise poja uue maailma peale, ning mõtisklesin, kuidas esmase spawnimis-ala juurde võiks ehitada raudtee, mis läheks kõrvalasuvale mäeharjale — sinna teeks ka vaateplatvormi —, tuleks sealt alla, teeks ümber järve ringi ja peatuks uuesti maja juures.

Edasi tulevad meelde mälestused mu automaatsest farmist, kus nupuvajutuse peale hakkavad tööle maa all asuvad kolvid ja terved kõrvitsate alleed saavad hetkega korjatud. Tuleb meelde kanaaedik, kuhu ma loopisin nii palju mune, et mäng sellele lähenedes hangus…

Langetasin otsuse, et enne mängima asumist tuleb teha meeskonna ehk keskmise pojaga koosolek, et paika panna üldine ehitusplaan ja tegevuskava; peab leppima kokku tegevus- ja vastutusalad. «Poeg, selles Minecrafti maailmas jagub tööd aastateks. KOOS, ma rõhutan seda väga, et just KOOS saame me aluse panna suurele tsivilisatsioonile, kus on automaatsed farmid ja raudteed ja püramiidid.» Just nii plaanin ma alustada seda koosolekut.

Animafilm «Antipolis» on väga lahe; mõnusalt räpased tegelased ja palju keerdkäike ja üllatusi ja allegooriaid ja mis kõike muud. Soovitan! Isegi ahv kukil, lõuad krampides ja kuubikutest visuaalid vaimusilmas, vaatasin lõpuni ja nautisin.