16. augustil esitleti kinos Sõprus Kaspar Jancise uut animafilmi «Antipolis». Sponsorite jagatud mittealkohoolne kesvamärjuke käes, istusin saalis, vaatasin filmi ja mõtlesin terve aja sellele, kuidas kodus ühega oma poegadest Minecrafti mängida.
Kõik sai alguse umbes 2014. aasta alguses. Töökaaslane Kopli noortekeskuses oli räigelt Minecrafti konksu otsas, vaatas how-to-videosid Youtube'ist ja soovitas ka mul proovida. Proovisin. Aasta hiljem oli asi nii kaugel, et hakkasin survival mode'is (loomingulisest režiimist märksa keerulisem mängurežiim – Toim.) Giza püramiide ehitama. Üks-ühele suuruses, esiteks loomulikult kõige suurem püramiid, mis platool olemas. Suure püramiidi vundament on 300 meetriste külgedega ruut, mis tähendab, et ainuüksi vundamendi äärte tegemiseks on Minecraftis tarvis 1200 kiviplokki.
Kaevandasin nii palju plokke, et sain valmis vundamendi ääred. Kaevandasin veel ja asusin ehitama püramiidi väliskülgede ääri. Vajaminevate plokkide hulga arvutamine on keeruline, sest kalde all olevate võrdkülgsete kolmnurkade tegemiseks läheb vaja ka lisaplokki, mille külge järgmine ühendada. Ütleme, et ühe ääre tegemiseks läheb 300 pluss 150 plokki, üks ühendusplokk kahe vahele. See teeb vähemalt 1800 plokki, ja ma tuletan veel kord meelde, et see oli survival mode'is. Plokkide tekitamine oli lebo; keeruline oli ehitada nii, et ma ennast pidevalt ääre peal kükitades sodiks ei kukuks. Keeruline oli ehitada ka öösel, sest püramiidi äärtele hakkasin spawnima nii endermanid kui ka creeperid – esimene oli ääretult häiriv tekitatava heli tõttu ja teised lihtsalt lõhkusid mu raske vaevaga ehitatut.
Ühel päeval sain püramiidi valmis, vähemalt vundamendi ja väliskülgede ääred. Seisin ja imetlesin oma näputööd – kiviplokid kerkisid taevasse, nii kõrgele, et tipp ei renderdunud ja kuskil kahe kolmandiku peal kadusid plokid taevasinasse. See vaatepilt oli võimas ja kõhedusttekitav, sest kuskil oli olemas päris püramiid, mille suurus ei taha mõistusesse renderduda.