MINA ELASIN SIIN ⟩ KANTREKÜLA. Mina elasin ja kasvasin peldikus

1942. aasta jahedal varakevadel saabusid Viljandisse poolakad – mees ja naine, kaenlas alla aastane tüdrukutirts. Nad olid Poolast jalgsi teele asunud mitu kuud varem, peatunud mõne aja ka Leedus sinna enne neid jõudnud kaugete sugulaste juures, kuid sealt kupatati nad peagi taas teele.

Ajad olid rasked, iga suu, mida tuli lisaks toita, oli suureks koormaks, ning nii nad Eesti poole teele saadetigi. Jutuga, et Eestis on hea, veel kõige parem, kui seal Mulgimaale paika saate – hea rikas kant ja kartuleid söögiks annavad põllulapid seal rohkem kui on tähti taevas.

Need poolakad olid minu vanaema ja vanaisa ning nende tüdrukutitt, minu ema.

Vanaisa sai Viljandis juhutöid, aga suuremat töömeest temast ei olnud; ta oli omajagu kõrk ja iga töö talle ei kõlvanud. Seega ei jäänud vanaemal muud üle kui end räntsti Viljandi Tuletikuvabriku, toona ENSV Tulitikutööstuse värava ette maha visata ja tööd anuda. Ta oli seal ikka hea mitu päeva lamamas käinud, enne kui keeleoskuseta ja väikese lapsega poolatar lõpuks kõige lihtsamale liinitööle lubati. Kui vanaema teise lapse ootele jäi, kadus vanaisa nelja tuule poole ja temast ei tea keegi enam midagi. Tüdrukutele leidis vanaema hoidjaks vanatüdrukust poolatari Barbara.

Elamispinna sai vanaema Tikuvabriku tööliste barakki Kantrekülla, niinimetatud Maateni majja. Maateni maju oli Viljandis toona kolm. Nime olid need saanud Viljandi vorsti- ja lihatööstuse omaniku Jaan Maateni järgi, kes 1941. aastal arreteeriti, surma mõisteti ja Venemaal Kirovis vanglas maha lasti. Tema abikaasa suri aastaid hiljem Viljandis, tütrel aga õnnestus Itaaliasse põgeneda. Maateni majad ja neis asunud korterid anti ENSV Tulitikutööstuse käsutusse.

Minu poolatarist vanaema suri noorelt, ammu enne minu sündi. Üks ta tütardest, minu tädi, oskas ennast Kantrekülast Tartusse sokutada, kuid minu ema jäi sinna aastakümneteks, sest elamispindadega oli toona keeruline. Seega sündisin ja kasvasin ka mina ENSV-s, Viljandi agulis, Kantrekülas Vaksali tänaval Maateni majas.

Meie Maateni maja oli neist kahest, mis minu lapsepõlves veel säilinud olid, suurim.

See oli pikk, kahekordne, heleroheline pleekinud puukobakas Riia maantee ja Kalevi tänava ristumisnurgal. Sellest üle tee asusid punastest tellistest apteek ja Viljandi Vana kalmistu.

Teine Maateni majadest – meie omast paari meetri kaugusel – oli pisem, krohvitud seintega, ja selle all asus suur, kivist, kahe maja peale ühiselt jagatav pesuköök, mida varem loomade veristamiseks ja Maateni äride tarbeks vorstide valmistamiseks kasutati.

Hallid, laudadest kokku klopsitud kuivkemmergud seisid õuesopis aia ääres reas. Neid kasutati peamiselt suurema häda tarbeks; väiksem käis ämbritesse, millega siis mööda õue ringi kolistati, kui neid paar korda päevas tühjenda tarvis oli. Lapsed käisid plekkpottidel pea koolieani välja, või siis suviti õuenurgas üle pea kõrguva maltsa ja takjate vahel.

Paukuvkülmadel talveöödel, kui traadid undasid ja taevas tähed sirasid, sörgiti võdisedes, ajalehenutsak käes, lumehangede vahele lükatud kitsast rada pidi härmatunud peldikuteni ja loodeti, et uksed või haagid ei ole kinni jäätunud, või et keegi peldikus parasjagu kõhukinnisuse all ei kannata ning et seal passija järel oodates põiepõletikku ei saaks.

Majades olid pisikesed, enamasti ühetoalised korterid, naksuvad puupõrandad, ahjud ja pikad, kitsad, pimedad koridorid; õu oli see-eest aga suur. Suur ja turvaline, sopiline ja põnev, justkui täiesti omaette maailm. Poolt sellest täitsid puukuurid ja lahmakad puuriidad, rohelisel künkal nende kõrval seisid postid ja nende vahele pingule tõmmatud pesunöörid, nende kõrval olid peenrad astrite, saialillede ja lillhernestega, mis kõik olid ära jaotatud ja kuulusid rangelt eraomandisse.

Õue ääres pesunööride lähedal seisis vana kinnikaanetatud kaev, mille peal armastasime kambakesi lauamänge mängida. Pärast sai selle hööveldamata kaanest tulnud pinde üksteiselt kintsudest välja noppida. Õue teises servas seisis suur kastanipuu, selle all pink ja minu isa ehitatud liivakast, ning edasi tuli juba õue ja tänavat eraldav suur maltsa- ja takjapadrik.

Foto: Erakogu

Seltskond majades oli kirev. Pea ühevanuseid lapsi – tüdrukuid rohkem kui poisse – oli samuti kokku paras kamp. Suviti oli seltskond külla saabuvate sugulaste laste võrra veelgi kirjum.

Üle koridori naabriteks oli meil hiidvanadest ukrainlastest abielupaar, keda me Tsötiks ja Tsätiks kutsusime. Tsött oli naine ja Tsätt mees. Nad ei rääkinud sõnagi eesti keelt, aga kuidagi sain ma nendega suheldud. Neil podises alati laual samovar, seintel rippusid nööri otsa aetud kuivatatud õunad ja barankad. Kogu nende pisike elamine oli täis värvilisi kunstlilli ja kui nad parasjagu ei joonud, olin mina ainuke laps õuelt, kes tohtis nende ukse taga koputamas käia ning kogu õuekambale barankasid nuiata.

Tsött armastas mind põsest näpistada, vana ja kondine Tsätt istus lumivalge maika väel laua taga taburetil, kärbsepiits käes, ajaleht nina ees ning vaatas seda heldinult pealt. Lisaks pidasid nad õues küülikuid ja kuuris siga ning kui Tsött tuli õue loomi toitma, siis võisin ma tänu tutvustele sellise suure asja nagu sea patsutamine kellegagi nätsu vastu vahetada.

Üks naaber, vana mees, käis korterist väljas kõige rohkem kaks korda aastas, teise olemasolu tajusime Tarmo Pihlapi laulude ja kaneelikuklite lõhna järgi. Zujevi-vanamehel käisid joomasööstud peal ja siis tegi ta ööd-päevad läbi veduri häält, see tähendab huilgas, nii et kvartal kajas.

Üleval pisikeses kööktoas elas noor mees, kunstnik. Tal olid pikad juuksed ja kondisele õlale tätoveeritud suur Jeesuse pilt. Kunstniku aken, kardina asemele naelutatud kangatükk tuules lehvimas, oli pea alati õue poole pärani ja kuigi modelle ma tema juures kunagi ei näinud, maalis ta muudkui akte.

Vahel pistis ta pea aknast välja ja kamandas meid üles tema töid hindama. Paterdasime siis kõik kuulekalt päkkade plaksudes trepist üles ja kõndisime mööda pikka koridori tema ukseni, kus ta meid juba, pintsel hambus, närviliselt ootas.

Pressisime end tema värvipurkidest, molberitest ja muust sellisest koosnevasse kohutavasse loomingulisse segadusse, kuivatasime nina alt tatiribad ära, sügasime mõtlikult oma sääskedest puretud jalgu ning ei osanud kõiki neid tisse ja tusse jõllitades midagi öelda. Ega ei julenud ka; ükskord, kui keegi poistest itsitama hakkas, röögatas ta kõuehäälel ja viskas meid kõiki välja, nii et edaspidi me lihtsalt seisime ja vaikisime seal.

Ega talle vist polnudki muud vaja. Põrnitses koos meiega hiirvaikuses oma töid, ohkas siis dramaatiliselt, jagas meile värvisest peost värvilisi suhkruherneid ning lubas armulise käeviipega seejärel publikul lahkuda.

Sealt ülevalt kunstniku juurest pääses meie maja pööningule. Pikkadel suveöödel, kui võisime kauem õues olla, leppisime eelnevalt kokku, kelle kord on kodust valge lina virutada, avasime siis öösel pööninguaknad ja ootasime kuuvalgel nahkhiiri, keda kolmeliitristesse purkidesse püüda. Kui nahkhiiresaak oli kehv, hiilisime üle tee vanale kalmistule ja mängisime aardejahti. Tihti oli keegi meist päeval mõne aarde sinna kabeli või mõne eriti jubeda vana risti juurde ära peitnud; nooremad lõdisesid siis pimedas surnuaia raudväravate ees, kuni vanemad lapsed kinnistasid öises surnuaias aaret otsides oma positsioone õuehierharhias. 

Ka meie hoovi teises majas elas huvitavaid inimesi, näiteks keskealine vanatüdruk Mann. Tal oli nägu viltu, alati olid tal suured lokid pähe keeratud ja tal oli süsimust kass nimega Mahvalda. Manni me kiusasime, sest temaga sai meie meelest alati nalja. Ta oligi kergestiärrituv. Iga kord, kui me ta ukse taha koerajunni poetasime või postkasti heinu täis toppisime või akna taga «hingeviiulit» tinistasime, läks ta meie suureks rõõmuks endast niimoodi välja, et oli valmis meid ahjuroobiga mööda Kantreküla taga ajama – meie kiljudes ees, tema, lillade mustade tuttidega sussid jalas, taga.

Ükskord läks ta maja all olevasse keldrisse ja me otsustasime ta sinna kinni panna. Sulgesime väljaspoolt ukse, panime tabaluku lahiselt ette ning ootasime, mis saama hakkab. Mann sakutas ust ja õnnetuseks vajus tabalukk kinni. Võtmeid meil polnud, vanematele rääkida keegi ei julgenud. Mann prõmmis paar korda uksele ja siis jäi keldris jubedalt vaikseks.

Tunnike hiljem saabus minu isa töölt ja temale julgesime rääkida. Isa otsis võtmed välja ja tegi ukse lahti. Mann istus mullasel põrandal ja nuttis.

Hiljem isa rääkis, et Mann oli kohutava tulekahju läbi elanud, selles vist isegi oma lapse kaotanud, ja seepärast oligi ta nägu põlenud ja viltu. Ja sest päevast oli Mann, päris nimega Maria, minu isikliku kaitse all. Joonistasin talle isegi südamete ja päikesega pildi ning poetasin postkasti. Kaua ma teda kaitsta ei saanud, sest varsti kolis ta meie õuelt ära.

Maateni majade inimesed hoidsid üldjuhul kokku. Naised pesid pühapäeviti koos pesu, suurtes kateldes auras kuum vesi, pesulauad kolksusid rütmiliselt vastu plekkvanne, mehed aitasid üksteisel briketti laduda ja puid lõhkuda, ning minu isa jagas kalalt tulles saaki nii naabrite kui ka agulikassidega.

Ühiselt käidi sapakatega seenel ja mustikal. Kakeldi ja karjuti ka, kui näiteks keegi oli kellegi teise pesulõkse luba küsimata kasutanud. Laste sünnipäevi peeti koos, lapsi kantseldati ka ühiselt, ja kui ABBA stiilis maani sitsseelikud moodi tulid, õmbles seelikud õuetüdrukutele see ema, kel aega või oskust oli.

Kasvasimegi õues. Meie tikutopsisuurustes kodudes oli ruumi peaasjalikult magamiseks ja õdede-vendadega kordamööda ühe koolilaua taga õppimiseks. Teisalt oli meie päralt terve agul – haisusest õllekast raamatukoguni. Viimasest tassisisime koju nii palju kui suutsime, sest kodudesse omi raamatuid eriti ei mahtunud. Reedeti kupatati meid ajalehekioskisse Sirbi sappa, piimapudelite vedamine taarapunkti oli ka meie töö, aga sealt saadud raha pidime küll enamasti kopika pealt koju viima, sest agulipered polnud jõukad.

Meil olid jalgrattad ja prügimägi, kärbsed ja alatasa lõhkised põlved ning muhud otsa ees; meil oli kõigepealt vaid meile mõistetav ühine lapsepõlv ja hilisem ühishäbi.

Meie kasvasime ja majad ja õu justkui kahanesid. Kõik hääbus meie silme all. Ja mida suuremaks me saime, seda rohkem me hakkasime seda tajuma. Majad vajusid justkui häbi pärast maa alla ja häbenema hakkasime oma maju ka meie. Mäletan hetke, mil avastasin kirjutuslaua tagant aknast välja vaadates, et kui varem nägin sealt inimeste tagumikke, siis nüüd näen enamasti vaid nende põlvi. Nii et me vajusime vaikselt madalamaks ja madalamale koos oma majadega.

Inimesed hakkasid liikuma. Nii Kanterkülast kui meie Maateni majadest, tulid ja läksid. Enamasti rohkem küll mindi kui tuldi. Kuid need, kes asemele tulid, ei olnud enam meie inimesed. Paljud korterid jäid tühjaks, puuriidad vajusid viltu ja liivakast kasvas rohtu, kastanipuu sai mingi haiguse ning võeti maha.

Inimesed said järjest kõigi mugavustega kooperatiivkortereid. Minu ema ja isa kõpitsesid meie vana, ema maalis pliidi kohale soemüürile punased mummud nagu kuivainete topsidel ning muudkui vahetas kardinaid. Isa lõhkus nohinal talveks puid, mina ja õde nühkisime kordamööda mingi haisva pastaga meie vasest köögikraani läikima, ja järjest enam häbenesime me klassikaaslasi külla kutsuda või öelda, kus me elame. Meie maju nimetati peldikuteks. Viljandi vaeste-patuste alevi Maateni majade peldikuteks.

Ma olin 15-aastane, kui kolisime kõigi mugavustega suurde korterisse. Minu Maateni maja täna enam ei ole; see läks lammutamisele. Kolmest ongi järel veel vaid viimane.

Seega mina elasin ja kasvasin peldikus. Kõige ilusamas agulipeldikus, tundub nüüd juba jälle.

Seda lugu kirjutades leidsin ajakirjanik Ülo Alo Võsara artikli Maateni majadest aastast 2004. Mäletan ka teda. Tema ütleb oma Maateni majade loo lõpetuseks nii: «Kõik siin ilmas on suhteline. Kellele on mõni maja mälestuste maja, kellele tondiloss.»

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.