ONU BELLA ⟩ Tähed jahtuvad ja seejärel surevad

«Kes ilmtingimata tahab vööalust maailma avalikult kujutada, peaks vähemalt julgema teha seda loomulikult, nii nagu 1990ndatel näiteks Onu Bella omal süüdimatul ja ropul, aga ometi tabaval moel,» kirjutas Sirp täpselt 15 aastat tagasi etendusest «Saun».

Taevas aidaku mind, ohkab Madonna laulus «Like a Prayer». Onu Bella tõlgendus «Sa vaid kuulatu» oli tee, mis ei viinud kiriku juurde. Võib-olla isegi viis – just selle videost tehti kaanepilt Bella tähtkassetile «Ma võtsin viina» (1992) –, ent tee oli täis käänakuid, sellele sattusid viin, Samantha Fox, puskar ja Rasputin, ning kohale ilmselt ei jõutud. Eesti Ekspress pani palja naise kaanele lihtsalt sellepärast, et ostetaks. Selline aeg oli.

«Nii nagu sina teed, ei tee seda keegi,» lausub ühe tegevprodutsendi abikaasa novellis «Kangelase teekond». Novelli autor on Kertu Moppel. Selles kaheldakse ja motiveeritakse. Tegutseb koguni motiveerimiskoer. Suurem osa loomariigist näeb maailma hallina. Inimene on üks väheseid, kes näeb värviliselt. See koer võib-olla näeb ka.

«Arvo teeb,» vastab tegelane Marko.

«Nojah, tema teeb. Aga sina teed sedasama, mida tema teeb, aga natuke teistmoodi, sa lisad sellele oma võlu, oma väärtuse.»

Moppel laseb hiljem tegelasel öelda, et isegi Jüri Homenja on keegi: «Ta on mees näoga. Tal on austajad, kes austavad TEDA. Teda kui inimest. Tema sarmi ja seksapiili.»

Pole tähtis, kas oskad nooti lugeda, peaasi et kuuled muusikat, arvab Niels Bohr filmis «Oppenheimer». (Loominguline) vaesus paneb kunstniku loovuse omapäraselt tööle. «Öö TV-d» vaadati, kuna seal näidati kümne minuti kaupa filmi «Conan the Destroyer». Staariks saamiseks piisas videost, antennid Bella aknal korjasid aga üles veidraid asju.

Inimeste ideede ja soovide tagajärjel tekivad egregorid. Sellised puujumalad on lihtsale inimesele väga mugavad. See on nagu sensitiivi juures käimine: korraks saab abi. Sensitiividel on kõige jaoks selgitus, teadus ei suuda kõike selgitada. Kui inimesel aga õnnestubki endale valetada, peaksid lähedased ometi märkama.

Bella suutis 1990. aastate algul mütsi üle silmade tõmmata Eestimaa kassetimüügitabelil. Lumi see polnud, aga suusatada andis. Paljastus, et nõukogude võim polnud kõigi nende aastakümnetega vangistanud meie peades midagi suurt. Aga võib-olla oligi rumalaks muutnud. Puudus veinikultuur, valitses viin, selgitas Jaanus Rohumaa ETV teatrisaates «Siin ja praegu». 1937. aastal läks Eesti perekonna kulutustest alkoholile 1,7%, 1985. aastal juba 14,6%.

The Guardian on tänavu palju kirjutanud seksist. Kui inimesed seksist rääkida saavad, puhkevad nad õitsele, arvatakse nendes lugudes. Inimesed neis pöörduvad selliste seksiäppide poole nagu Dipsea ja kuulavad erootilisi jutte. Värskes filmis «They Cloned Tyrone», milles Jamie Foxx kehastab sutenööri, pakutakse seksteenust nimetusega «Susan Sarandon». Võime ainult fantaseerida, mida see tähendab.

Bella esimene skandaalne laul oli «Liputaja» (laul, mille sõnu Bella ei kirjutanud). Toomas Vindi loos «Salapatune» tõukab tegelase Männardi naine teda alatasa eemale. Männard avastab liputamise võlu. Ta võrdsustab seda poevargusega, ainult et linnaäärses metsas on teine lugu, seal võib kiiresti minema joosta. «Võimalik, et ma sedamoodi toon mõne inimese halli kulgemisse päikesekiire,» mõtiskleb ta isegi vahel.

Kultuuriloolane Linda Williams tõmbas seksfilme analüüsides võrdlusi muusikafilmidega: eksisteerivad soolonumbrid, duetid jne. Bella esimene inkarnatsioon oli ansamblis Öörahu. Filmis «Meie aja kangelane» (1988) astub Hardi Volmer välja bändiproovist, sest üks liige saboteerib. Võib-olla oli Bella see keegi kuskil nurgas, kes pani sõrmed selja taga risti ega tulnud kaasa, võib-olla keegi teine, kuid roki-Bella kassetini ei jõudnud. Tekkis disko-Bella, aga seks jäi.

Draamateatri augustis esietendunud «Onu Bella tähestiku» lavastaja Moppel pole seksist rääkida kartnud. Tema jutustuses «Peenised» astub tegelane Anton tualetipoti juurde, tõstab üles prill-laua ja avab püksiluku, aga ei suuda haarata oma fallost. Seal ei ole midagi. See-eest klõpsib tegelane Sergei poolunes telekapulti, liigutab käe pükstesse, haarab fallosest ja fallos ei taha ära lõppeda.

«Internetis levisid jutud «Jumalikust Ühtsest Peenisest», mis jaotub kõigi meeste vahel võrdselt ja mida ei saa keegi päriselt omada,» kirjutab Moppel selles Vikerkaares ilmunud jutustuses. Kas Bellat kuulanud mehed elasid Bella abil läbi oma seksuaalfantaasiaid? Kas see, mida nad temalt said, hälbis definitsioonist?

Üks selgitus võib peituda Youtube'i-klipis, kus Helmut Berger külastab 1997. aastal Harald Schmidti saadet. Berger tõukub ja tõmbub, flirdib ja vaikib, raputab pead, raputab pead – lühidalt on see, mille kohta öeldakse «võimatu külaline», aga samas ka vastupandamatu.

Bella ja seega ka Moppel estetiseerivad objekte, mis esteetilised pole, näiteks inetuid meeste aluspükse. Sellega tegeleb ka praegu «Vedeliku vuplinäitus» Metropoli galeriis. Pükste kuivatamist nii, et keegi näeb, häbeneti vanasti ja häbenetakse aegade lõpuni.

Kreeka atleetliku võistlustraditsiooniga kinnistas ülikkond üleolekut ühiskonnas. Bella muskulatuur kõrgkihi tasemele ei vastanud, kuid prohvet ei tohi häbeneda. Komöödia on meeste viis vältida täiskasvanupõlve ja intiimsust.

Bella kohta on väga palju materjali, lisaks raamatutele ja plaatidele ka raadiosaateid, videosid, etendusesalvestusi. Pisteliselt ammutasid «Bella tähestiku» tegijad teadmisi neist kõigist, igalt poolt midagi. Aga kindlasti on ka palju materjali jäänud avastamata. Kohtuti ja vesteldi ka Bellale lähedal seisnud inimestega.

«Ma arvan, et kõige rohkem saime ülevaate ajastu enda kohta. Millised inimesed 90ndatel olid, millist mentaliteeti kandsid, mis oli lubatud ja mida üldse oli saada, mida salaja sooviti, mis oli lahe ja mis mitte. Ma usun, et Bella looming peegeldab ka päris hästi 90ndaid ning suutsime vähemalt mingigi osa sellest lavastusse kaasa võtta,» sõnab Inga Salurand.

OB, hakka pähe: Bella on oma tähestikutähendusi avanud. Laulus «Tähestik» on neiks leivaisa Aarne, striptiisitar Donna-Anna, tina, õlu, viin. Ja Fiat. Bella sõnul oli Mercedes selline töökindel auto, et remontimisele ei saanud üldse aega raisata. «Fiat on suurepärane masin: ühe asja saate ära parandada, kui teine hakkab lagunema,» õigustas ta.

Tänavu anti vinüülplaadil välja Onu Bella 1993. aastal algselt kassetil ilmunud album «The Craziest Hits» Foto: Hitivabrik

Tänavuse vinüüli «The Craziest Hits» sõnastikus on samamoodi – võetakse ja pannakse –, aga karmimalt.

Bella paradiis – müütiline koht Onu Bella lüürikas, igavese õndsuse, seksimise ja alkohoolsete jookide tarvitamise seisund.

Tihi tegemine – ühe seksuaalakti teostamine. Mitu seksuaalakti teostatakse, sellest oleneb tihide arv.

Tropp – tagasihoidlik või mõõdukas kogus alkohoolseid jooke, mida parajasti tarvitatakse.

Dokumentalistid valetavad rohkem kui muinasjutuvestjad. Mida tähistavad tähed «Bella tähestikus» Moppeli jaoks? Kas võib B olla ka Bellanova? Kas O läheb välja Oksmaa nuhtlemiseni Rabarockil? Piletid etendustele on välja müüdud ja ilmajääjaid sunnitakse fantaseerima.

Moppeli sõnul on naised selles lavastuses kõige olulisemad ja kõik tähed tähestikus kuuluvad ühepalju nii meestele kui ka naistele. Saluranna kehastatava Malle-Hiie Kiviketi taga peitub Bella elukaaslane. Naine, kes elas nii vaba ja rahumeelset elu, kui 90ndad talle võimaldasid. «Ta kuulus meeleldi Bella paradiisi, tundes elust rõõmu ja naerdes ümbritseva jabura maailma üle. On omaette väärtus teha lahedate inimestega koos lahedaid asju,» ütleb Salurand.

Samastame kultuuri enamasti kõrgete kunstidega. Kitsas seltskond on ahnitsenud selle enda kätte. «Ma olen lahja ja mind on ainult õhuke kiht. Aga homme me läheme kinno ja vaatame filmi, millest me kumbki tegelikult aru ei saa, ja siis me üritame üksteist ära petta, et me tegelikult saime, sest et see on väärtfilm, mis jookseb kunstilises kinos, ja me ei taha teineteisele pettumust valmistada,» kirjutas Moppel jutus «Piima tunne».

Me ei tea, miks mõned tükid on edukad ja teised mitte. Ühes Ruja-loos pakkus Priit Võigemast paremat Rein Rannapit kui Rannap ise, teine lõppes pankrotiga. «Meie teatris, vähemalt nooremate näitlejate puhul, on lootusetult sassis mõisted «koomik» ja «naljavend»,» kritiseeris Merle Karusoo 1984. aastal üht oma õpilast. Madis Kolk nimetas Mihkel Raua debüütnäidendi «Järgmine voor» lavastuse suhtelise ebaõnnestumise ühe põhjusena mõningast ülereklaamitust.

Tähed jahtuvad ja seejärel surevad. Nagu ütles Tormi Torop etendusest «Tõde ei anta kellelegi andeks» rääkides: Milli Vanilli on Antsu ja Vanapagana lugu, «kavalat» Antsu ees ei käi. Ei tea, kas põhjus oli selles, et kõik paroodiad olid kaitstud «Bella Kuningriigi tolaseaduse alusel», aga 1994. aasta kassett «Ma olen ju...» jäi Bellal viimaseks. Tulid uued tegijad, tuli internet. Sexer, Paradoks ja muud säärased ajakirjad hääbusid.

Kas «Bella tähestik» meelitab tänapäeva noori? Kaheldava oskusega lemmikuid leidub praegugi, nüüd varjatakse seda lihtsalt osavamalt. Selena Gomez sai sakutada saates «Hommik Anuga». Veebilehel Criticofmusic.com kritiseeritakse suisa Taylor Swifti ja Adele'i. Kihte leidub mitmesuguseid. Jumal ei veereta täringuid. Või veeretab?

Ühiskond vajab funktsioneerimiseks igasuguseid inimesi. Bella ei peagi meeldima. Meeldima peavad ainult teatud daamid. Kui kellegi jaoks on Bella vastumeelne, kujutlegu teda balletti tantsimas.

Viinis asub kontserdimaja, kus ukse taga ootavad kanderaamid.

Viin.