KOGEMUSLUGU ⟩ II osa. Eneseotsing – alkoholism ja vägivald tekitavad koduseid tundeid

Oma tänaste teadmistega jällegi kaugemasse minevikku vaadates saan öelda, et enne seda, kui 2014. aastal 24-aastasena haiglasse sattudes diagnoosi sain, olin ma olnud depressiivne ka juba 15- ja 16-aastasena. Jäin enesevigastamisega emale vahele, kes, muide, ei viinud mind arstile, vaid oma ületöötanud psühholoogist sõbranna hilisõhtusele vastuvõtule.

Ma ei tea, kas me olime tõesti nii vaesed või oli vanematel minust ikkagi täiesti ükskõik – pole siiani aru saanud –, aga aitas too tädike mind üsna vähe, suutmata neid asju, milles me toona kokku leppisime, meeldegi jätta. Muidugi jäi hoolimatusetunne kõigist sellistest lapsepõlvekogemustest mu kehasse, mille tõttu ongi mul raske üldse inimesi usaldada.

Hoolimatu kasvatus vaimselt ja füüsiliselt vägivaldses keskkonnas ning totaalne ükskõiksus oma lapse emotsionaalse heaolu suhtes ei soosi noorel inimesel sugugi tervisliku vaimse tervise hügieeni kujunemist. Inimese maailmataju ei kujune normaalselt välja, mistõttu on see sisemiselt sandistatud; hirmus elamine tekitab vaimseid düsfunktsoone. Kõige hullemas ja ka tavapärasemas stsenaariumis on need inimesed alati ohvrid – isegi siis, kui nad seda ei teadvusta, ent on sellistes tingimustes oma kujunemisperioodil elanud.

Ühest küljest, jah, nad ongi elutingimuste ohvrid, aga sageli võib see väljenduda isegi low-key-passiiv-agressiivsuses kõigi suhtes, kes neid vähegi riivavad, sest iga vale liigutus võib vallandada orkaani, mille alla jäävad kõik, kes lähedal asuvad. Kokkuvõttes on nad seega samasuguses üksinduses nagu siis, kui nad sisuliselt hüljati.

Ega lapsele elamispinna võimaldamine ja söögi pakkumine ei hoia teda tegelikult elu küljes kinni. Ja kui vanemad juba oma lapsi niimoodi objektistavad, siis mida veel oodata ühiskonnalt või sotsiaalselt läbikäimiselt üldiselt? Selle pinnalt võrsubki sotsiaalne ärevus ja välja arenemata jääb võimekus päriselt teistestki hoolida. On väga raske hoolida, kui sa ei tea, mida see tähendab, aga veel hullem, kui sa ei tahagi teada saada. Ja siiski on raske kõigist samaväärselt hoolida.

Sest erinevus on «ohtlik» – teistsugune inimene on võõrliik, kelle eest tuleb end kaitsta. Teinekord võib selliseks võõrliigiks lapsele jääda ka bioloogiline vanem, või laps bioloogilisele vanemale.

2014. aastal sattusin esimest korda depressiooniga haiglasse. 2013. aastal lõppes ravi pärast viit kuud antidepressante ja kognitiiv-käitumisteraapiat, mis tipnesid tõdemuse juures, et määratud rohud ei sobinud ja teraapia tulemusel jõudsin hingeliselt nii haavatavasse punkti, et ma ei osanudki sellega muul moel toime tulla kui põgenedes kõige mõnutekitava juurde. Siit punktist on edasi on märksõnaks maanilisus, milles elasin terve 2013. aasta suve. Sel perioodil hakkasin ka unerohtusid kuritarvitama. Peale unerohtude muid sõltuvusi ei tekkinud, aga igasugu ainete koosmõju proovimine polnud teadlik eksperiment, vaid kergema vastupanu teed minek.

Retseptravimite tarvitamine koos illegaalsete ainetega saigi päädida ainult täieliku madalseisuga, mille tõttu ma 2014. aasta alguses haiglasse sattusin. Ainete kuritarvitamine algas, kusjuures, just retseptiravimitega. Unetus on mul olnud nii kaua, kuni ennast mäletan, seega olin ma ema ja vanaema käest nende retseptiravimeid juba saanud ning neidsamu kirjutas mulle välja ka toonane psühhiaater. Need olid Somnols ja Imovane, millest üht, mäletan, reklaamiti isegi meditsiiniõpiku tagakaanel. Sõltuvus tekib neist väga kiiresti. Enne kui ma üldse mingite ergutiteni jõudsin (ma ei suhelnud toona inimestega, kes neid tarbisid), mäletan end istumas, unerohtudest täiesti pilves, ahju ees, suits käes, ja halbu luuletusi kirjutamas. Seda kõike suutmatusest lahendada lähedusprobleeme oma toonase elukaaslasega.

Tol suvel, pool aastat pärast kognitiivteraapiat, kui mu unustusse jäänud enesetapja lõpuks kuskilt vihakihtidest välja hakkas kooruma, ütles psühholoog Daniel mulle, et see, et mu ema üritas end ära tappa, polnud minu süü. See oli viimane kord tema juures, sest arvasin, et olen nüüd vaba. Vana, paks ja suitsetav naine kõrvalkabinetis, kes samal ajal juhtus olema mu psühhiaater ja kelle kirjutatud antidepressante ma ka terve selle aja võtnud olin, ununes ilmselt ka samal perioodil. Oli ka suvepuhkuste aeg. Võtsin rohtusid ja suitsetasin nii palju kanepit kui kätte sain. Okei, tegelikut tegin ikka kõiki aineid, mis kätte sain. Sel suvel sain 24 ja mu sünnipäev kestis kaks nädalat.

Sügisel kolisin Tallinnasse. Vahetasin ühe rätsepakooli teise vastu, milleks vist ajendas mind alateadlikult ka üks mees, kellesse olin suvel armunud ja keda olin kohanud vahetult pärast (tegelikkuses) retraumeerivat psühhoteraapiaseanssi. See oli mu elu esimene obsessiivne järelejooksmine mehele, kes ei tahtnud minuga suhet, aga kes tahtis minuga kohe magada. Ma olin muidugi absoluutselt agar selles osas, sest ma olin maaniline – aga ka täielikus hingevalus, mida maania hästi varjas.

Sellised inimesed, nagu ma toona olin, on esiteks segadusseajavad, ent teiseks ka hea saak moraalsetele värdjatele, kel puudub empaatia. Ei saa eeldada, et ükski täiskasvanud inimene teise täiskasvanu eest vastutab, aga kui täiskasvanud inimesed (mehed) ei suuda seksuaalselt vastu panna emotsionaalselt ebaadekvaatsele käitumisele, isegi, kui neile seda eelnevalt selgitatakse, siis minu meelest võib küll kivi nende kapsaaeda visata. Need vennad ei ole midagi muud kui munnid. Samas ei eita ma seejuures oma emotsionaalset idiootlikkust ja oskamatust seoseid luua ning ise enda eest elutervemaid valikuid teha. I just wanted to feel good and I didn’t know how. Tegin, mis suutsin. Küllap tegid ka nemad, mis oskasid.

Igatahes hakkas olemine Tallinnas elades vaikselt aina ärevamaks minema. Enesetapjalikult ärevaks. Käisin siiski korra või paar nüüd juba uue psühhiaatri juures, keda rätsepakooli klassiõde soovitas kui Eesti parimat. Pidasin Tallinnas vastu kolm kuud, tulin ära, olin kodutu ja elasin vaheldumisi oma eksi ja vanemate juures. Läksin tagasi lihttööle, sest depressiivses kaoses on oluline iga väiksemgi eduelamus.

Monotoonne töö laias plaanis aitab, aga paari esimese kuu jooksul asi paremaks ei läinud. Kontakti endiste arstidega polnud. Läksin noorte nõustamiskeskusesse psühholoogi vastuvõtule, kes viis mind oma eraautoga kohe psühhiaatriakliiniku valvearsti juurde, ja mind võeti sisse. Olin kuid unistanud oma surmast. Diagnoosiks raske depressioon. Määrati uut tüüpi antidepressandid.

Kurvad mehed ja kurvad naised

Tolle haiglasviibimise ajal kohtusin oma vana pedofiilist psühholoogiga, kes anamneesi kohaselt oli määratud minuga seal teraapiat jätkama. Samuti kirjutati toona uinumiseks välja kvetiapiin, mida olen järgmised üheksa aastat vajadusel tarvitanud (kuigi see ei sobi, aga alternatiivi ei näi ka olevat). Toonasest teraapiast ei mäleta suurt midagi; kaua see kesta ei saanud, pöördelisest mõjust rääkimata. Küll aga sain end antidepressantidega jalule ja kolisin eksi juurest ära. Tegin talle oma ebastabiilsusega palju haiget. Ma ei tea normaalsest kooselust ja romantilisest suhtest siiani muud kui seda, mida olen loengutest ja teraapiatest kuulnud või eneseabiraamatutest lugenud. Intiimprobleemid temaga olid aga kindlasti üks põhjustest, mis ma unerohtudega magama ei läinud. I just wanted to feel good.

Toonagi võtsin ravimeid minimaalse perioodi, ehk kuus kuud, kuni hakkas parem. Leidsin uued sõbrad, ent samas oli see ka siiski teine osa perioodist, mil särasin täieliku sotsiaalse idioodina. Mul polnud isegi viisakusest tsiviliseeritud arusaama, ent mu naiivsus ja rõõmsameelsus kompenseerisid selle enamasti, kuni hääbusid needki. See oligi ilmselt seotud asjaoluga, et «süüst vabanemine» ei vabastanud mind puudulikust enesehinnangust, vaid laskis kõigel korraga üles kerkida – ja nii ma hakkasingi «armastama» neid, kes polnud absoluutselt suhtest huvitatud. «Armastus» oli siin pigem kompensatsioonimehhanism, kus käitusin sama mudeli järgi nagu laps, kes ei saa vanema tähelepanu ja valib seetõttu partneriks kättesaamatu inimese, et «parandada suhe», mis lapsepõlves poolikuks jäi.

Tähendab: ma olin värske liha – ja kõik läks aina hullemaks. Ma ju ka käitusin nagu värske liha, mis on nii tüüpiline ja ebaoriginaalne asi, mida teha 20-ndates eluaastates, kui su vanemad pole sulle lapsepõlves piisavalt tähelepanu pööranud: lähedki nende tüüpidega kaasa, kes sulle (vist) parasjagu meeldivad ja/või kellele sa meeldid.

Nii kui rohud lõppesid, sain uue peika ka. Ekstreemsed olukorrad võtsid uusi pöördeid.

Suvel sain 25, aasta oli 2014. Uued sõbrad tegid erguteid jms. Siis hakkasin ka Tallinnas käima, tutvusin uute erisugustes sõltuvustes inimestega, s.h naistega – sellistega, kes olid sattunud kaassõltuvusse, sekstöösse, alkoholismi, kuid olid kõik rohkem või vähem elukunstnikud. Püsivat elukohta polnud, kolisin tihti ühest üüritavast toast teise. Üldse oli väga vähe püsivat ja palju muutuvat, aga ma ei mäleta, et oleksin tundnud end kuidagi ebaturvaliselt. Paljud olukorrad kogu mu 20-ndate jooksul on alles tagasi vaadates tekitanud arusaama, et ju vist on mingi kõrgem jõud, mis mind elus hoidis: võõrad inimesed, tundmatud ained ja kahtlased kohad – see kõik oli vähemalt mitte väikekodanlik teesklus.

Oli väga palju perioode, mil tülitsesin vanematega nii, et eemaldusin neist pikaks ajaks. Mu tugivõrgustik koosnes sõpradest, kes samuti teatava regulaarsusega vahetusid. Läbiv märksõna siin on enda emotsionaalne avastamine.

Mul oli väga intensiivne suhe mõne dramaatilise naisega, kellega koos tarvitasin (kuigi ega see ei olnud ainus põhjus, miks sõbrad olime), sest me olime kõik emotsionaalselt ebastabiilsed. Meid ühendas väga paljus sarnane ükskõiksete vanemate peremudel, mistõttu võib pidude ja suhtedraamade metsikust näha mitte ainult minu isikliku, vaid pigem postsovetliku emotsionaalse kultuuri tulemina. Otsisime teineteises midagi, mida juba meie vanematel polnud – armastust, mõistmist ja õlga, millel nutta.

Päevikusissekannete järgi käis isa mind mu Tartu kommuunis elamise perioodil ähvardamas, et ma emale ja vanaemale «haiget ei teeks». Ma teen, mida iganes ma tahan, seda hullemini, mida rohkem mind tagantjärgi kasvatada üritatakse. Võim ei ole armastus ja enese õigustamine väitega, et «me tahtsime sulle ainult parimat» taandub sellele, et vanemad ei tea isegi, mida hea tähendab – nemad ju kardavad narkot, sest see on midagi, mida see meie, tarvitajate jaoks ei ole. Minu jaoks oli see vahend kogeda iseennast ja seltskonda. Mõnel juhul armastas seltskond aineid. Ilmselt huvitasid mind mõlemad. Ja mind tõmbasid magnetina inimesed, kes olid hullemas seisus kui ma ise.

Nii ei pidanud ma tegelema enda probleemidega – mida ma ka ei osanud, kuna olin niivõrd harjunud allasurutud tunnetega elama, et ei teadnudki, mis tolle müüri taga päriselt on. Ainult depressioon lainetas mitu korda aastas, aga kuna see oli ju nii juba puberteedieast alates, õppisin sellega elama. Narkojärgsed kassid pole midagi võrreldes tolle koormaga, mida ma nii kaua endaga olen kaasas kandnud. Ilma tollaste seltskondadeta polnud mul ka ligipääsu ainetele. Eelkõige oli see millegi koos tegemise lõbu ja üksi ma üldjuhul aineid jahtimas ei käinud. Üksi tarvitamise kommet polnud.

Minu suhted vanematega pole olnud inimlikult kuigi lähedased; pigem on need seostunud bioloogiliste kohustustega «järglast elus hoida», paremas mõttes viisakuskonstruktsiooniga, ei millegi enama ega vähemaga. Tagantjärele vaadates mõistan üldinimlikult seda, et inimesed, kes ei suuda oma otsustega ennastki õnnelikuks teha, vaevalt suudavad seda võimalust edasi kinkida oma lastele. Täiskasvanud lapse õpetamine ja siunamine on selle ehe näide. Individuaalne õnn või õnnetus ei tulene sellest, mis rolli elu on meid pannud, vaid sellest, mille alusel me need rollid valime ja miks neis olla tahame. Ma keeldun uskumast, et mina olin põhjus, miks ema või isa langetasid neid otsuseid, mida nad langetasid, kuigi ma tundsin end nendega koos elades ja sellest mõjutatuna väga pikalt süüdi, et nemad on õnnetud. Aga mitte kellegi roll elus pole kedagi teist lõbustada või kurvastada, või asendada neis mingit kohta, mis on tühi või puudulik.

2014. aasta suvel tulin ka lihttöölt ära, sest vaimse kainuse juures on võimatu  mitte tajuda korporatiivsüsteemi idiootlikkust. Püüdsin koostööd teha alustava portaaliga. Lasti üle. Olin jälle kodutu. Läksin ajutiselt uue peika juurde elama – mul polnud ei raha ega ka kindlaid tulevikuplaane. Töötasin kunstikoolis (akti)modellina ja tegin muid imelikke otsi. Siis tuli välja, et peikal on tegelikult alkoholiga probleem ja ta on vägivaldne.

2015. aasta kevadeks sain mingi raha käima, kolisin ära. Juba sebisin uue tüübiga, kes oli reaalselt hea inimene. Tasakaaluks tuli potentsiaalselt hea abikaasakandidaat. Ma sain temaga samas voodis vahetult enne seksi intuitiivselt aru, et see ei ole see. Ta oli liiga hea inimene, võiks tagantjärgi öelda. Enesesabotaaž. Oleme siiani sõbrad. Kui paar aastat hiljem psühhoosiga haiglas olin, tuli ta mind oma tüdrukuga vaatama. Ta oli üks väheseid, kes kohale jõudis, enne kui ma sealt end välja rääkisin. Tolle agressiivse peikaga, kes enne teda oli, jäin siiski suhtlema. Alkoholism ja vägivald tekitavad ikkagi kodusemaid tundeid.

Tol perioodil hospitaliseerimist vajavaid seisundeid polnud, küll aga tasub välja tuua järjekordne doseerimine haiglas, kui mind sapikivide ja -põie eemaldamiseks üldnarkoosi pandi. Pidin ööseks haiglasse jääma ja seal anti kõigile unerohtusid. Muidugi hakkasin ka seal automaatselt nende all trippima, sest ma polnud harjunud unerohtudega magama jääma. Võtsin rohu pärast kõhklusi siiski sisse, ja kui littima hakkas, tuterdasin koridorides ringi ja küsisin juurde, sest jäin kuhugi une-eelsele piirile hõljuma, kuna olin harjunud ravimeid kaifima ja magamine oli nende tarvitamise juures teisejärguline. Pärast, kui mind koju lubati, hoiatati taastumisvalude eest. Sain hoopis hardcore-unehalvatuse. Enne seda, kui haiglas unerohtu anti, ei küsitud mul et sõltuvuse ega selle kohta, kas mul on nende rohtudega mingit kogemust.