KARL MADIS Räppiv saksofoniga vanamees puhub endale torru (1)

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus

Aru saamaks, et Karl Madise uus muusikavideo «Stop» on nii muusikaliselt kui ka pildiselt halb, ei pea olema muusik või režissöör. Aru saamaks, et sellest jookseb läbi tugev pedofiilne alltekst, ei pea olema semiootik.

Karl Madis ise enda muusikavideos midagi valesti olevat ei näe, selles osalevate tütarlaste vanust ta ei tea ja leiab, et tema video on sama süütu ja puhas kui jõuluvana süles istuv laps. Ma ei saa enam tänapäeva maailmast aru, tunnistab ta, mõistmata, et lapse sülle jõuluvana istutamisel on hoopis teine vibe.

Muusikavideo autor Artjom Savitski ei näe samuti pildil midagi valesti olevat. Videos osalenud tütarlaste vanust ei tea temagi, pakub selleks 16–18. Tulenevalt tema east eeldaks Savitskilt siiski nüüdismaailma mõistmist, ja tal oleks tulnud selle nüansse loomeprotsessi käigus Karl Madisele selgitada. Nii Artjom Madis kui ka Karl Savitski lükkavad oma pedofiilia-alltekstid ümber väitega, et mitte ühtegi tüdrukut ju ei katsutud. 

Kõike seda arvestades võtab Ypsilon vaevaks mõlemale lühikese semiootikakursuse anda.

Semiootika on teadus märkidest ja nende tähendustest. Piltlikult võttes teadus, mis uurib inimese kätt ja seda, miks see lahtiselt, rusikas või ülespoole suunatud keskmise sõrmega täiesti eri sisuga sõnumeid edastab ja niisamuti eri assotsiatsioone esile kutsub.

Muusikavideos näeb pargipingil ristsõna lahendavat Karl Madist kelle ees, pulgakommid suus, panevad värvilistes liibuvates dressides teismelised tüdrukud endale rulluiske jalga.

Reaalselt ja küsimusi tekitamata käib pulgakomm kolme- kuni viieaastase suhu ja inimestele see lapseealistega seostubki. Kui suvalise pornolehe otsinguaknasse sisestada «lollipop», näeb, et seda seost kasutatakse pornotööstuses tihti varajases täiskasvanueas naisterahva kujutamiseks alaealisena. Niisamuti tekitatakse seal seos lutsitava maiuspala ja peenise vahel. Siit edasi – kui inimene näeks pulgakommi Artur Savitski suus, satuks kahtluse alla tema tõsiseltvõetavus; kui muusikavideos oleks pulgakomm tee Karl Madise suhu leidnud, peaks suurem osa muusikavideot näinud inimestest teda edaspidi dementseks.

Pulgakomm Bruce Willise käes tekitaks inimestes siirast kaastunnet ja ülejäänud märgilised seosed vaatepildile ei laieneks. Samamoodi nagu kolme- kuni viieaastase lapse puhul. Pulgakommide kasutamine muusikavideos «Stop» aga sunnib paraku seal üles astuvaid tüdrukuid nägema seksualiseeritud ja ärakasutatud alaealistena.

«Ma ikka hästi mäletan, kuidas su pilk mind paradiisi viis.» Nii laulab Karl Madis alaealisteks markeeritud tüdrukuid silmitsedes. Tal ei ole seljas jõuluvanakostüümi, samas kui kaamera eraldab tütarlaste liibuvates dressides tagumikke tervikust.

Seda, et asi on jõudnud pilkude vahetamisest kaugemale, rõhutab Madise Karl ka järgnevates ridades, kuid siin võib tõlgendada, et Kumus käidi lihtsalt eskimode kombel musitamas:

«Ma loodan väga, sina ka
mäletad me ööd Kumu galeriis.
Me oleme nüüd koos,
täna oleme me hoos
ja me ninad kohe koos.»

Siis jõuab pala refräänini, kaadrisse tardub punastes dressides, urvitav, eelnevalt alaealiseks pulgakommitatud teismeline, ning Karl Madis leiab:

«Stopp! Punane on foorituli
ja meiega on nüüd... para-para-paraa...»

See kõlaks ka jõuluvanakostüümis ausalt öeldes juba rohkem kui imelikult. Ypsiloni hinnangul võib Savitski pärast põgusat semiootikaga tutvumist välja tulla kas või väitega, et tahtis kujutada, kuidas Karl Madisel, kes maailma asjadest enam aru ei saa, tänu punasele tulele 80-ndate stiillis valgusfoori põrutada ei õnnestunud, aga tõika, et lugu mage ja üle hea maitse piiride on, ta sellega ümber ei lükka.

Teema menetlemise käigus laekus Ypsiloni toimetusele infokild, et Artjom Savitski on vähemalt ühe korra elus ostnud Saaremaa rabarberimaitselist džinni. 

Semiootikaga ei tasu ka üle pingutada. Seepärast Ypsilon ei räägigi pikemalt videos nähtud ristsõnadest, pargipingist ja räppivast saksofoniga mehest, kes tema ees avaneva meela pildi taustal endale torru puhub. 

Tagasi üles