KULTUURIKOLLAPS ⟩ Riiki juhitakse nagu firmat

Põhiseaduse preambulisse, mis ütleb, et meie 1918. aasta 24. veebruaril loodud riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, on eesti rahva, keele, kultuuri ja riigi hääbumine sisse kirjutatud. Sest läbi aegade suudaksid Eesti riigi säilimist tagada Eesti rahvus, keel ja kultuur, aga kindlasti mitte ei saa see olla vastupidi.

Mis oleks Eesti riik ilma kultuurita? Firma, ettevõte, ei enamat. Pole väga naljakas, et teatud poliitilistes ringkondades riiki omavahelises suhtluses niimoodi nimetataksegi.

Mis saaks eesti rahvast, keelest ja kultuurist globaalses kultuurilises konkurentsis ilma riigita? Ausalt öeldes ei taha mitte mõeldagi...

Milles üldse probleem on? Selles ongi, et riiki juhitakse nagu firmat, mille huvides on hoida kultuur kontrolli all, et see firma juhtimisse ei sekkuks, aga et see samas oleks olemas ja seda saaks tellida firma suvepäevadele suud liigutama.

Mis kammitseb kultuuri?

Esiteks – polariseerumine väikeses ühiskonnas. Liberaalid ja konservatiivsed. Kodanikkond on politiseerunud. Kunstnik ei saa luua teravat, kriitilist, ühiskonnas vastanduvat teost, kuna viskab kultuurilisse opositsiooni minnes pooled oma loomigu tarbijatest üle parda. Kuidas sa viskad pool palka minema? Seega loob kunstnik ellujäämiseks seda, mis sobib kõigile. Ta looming ei pruugi olla halb, aga mida ei teki, on riigile tervikuna tervendavalt mõjuv kultuuriline opositisoon. Firmale sobib see samas hästi.

Teiseks – raha. Loomeliitudele jagab firma näpuotsaga ja need pungestavad elu eest, et ots otsaga kokku tulla. Loovisikute eest hoolitsevad Kultuurkapital, sellele firma poolt jagatav pisku ja selles juurdunud korruptiivne rahajagamiskord. Ühelt poolt tellib firma muusika, teisalt on pandud sihtkapitalide koosseisud raha jagama kitsas ruumis, kus raha andjad ja saajad on omavahel rohkem või vähem tuttavad, mistõttu pole võimalik tagada raha jagamise objektiivsust. Siin ei saa süüdistada sihtkapitalide koosseise; neid on sellisesse olukorda pannud firma ja firmale sobib taoline olukord jällegi kenasti.

Kas firmale käiks loomeinimeste ülalpidamine üle jõu?

Ei, loomulikult mitte. Kui firma suudab üleval pidada rohkem kui 300 000 vanaduspensionäri, jõuaks see samal määral (700 eurot kuus) kindlustada ka loomeliitudesse kuuluvaid inimesi. Neid pole ülemäära palju; Eesti kirjanike liidul on 346 liiget, kunstnike liidul 998, jne. Loovisikud seejuures töötaksid ja nende ametitegevusest laekuks riigile maksude näol raha tagasi.

Aga seda firma ei taha. See pole vastuvõetav, sest siis tekiks firmale automaatselt kultuuriline opositsioon ja samas puuduksid hoovad ebamugavat laulu laulvate suude sulgemiseks. 

Mis asi on kultuuriline opositsioon?

Kui demokraatkus ühiskonnas nullivad opositsioon ja koalitsioon end teineteisele vastu töötades sisuliselt ära, mistõttu koalitsiooni kasutegur jääb väikeseks, siis kultuuriline opositsioon suudaks terveid osapooli nähtusena ühiskonnast välja kirjutada. Praegu on Venemaa pealt hästi näha, kuidas sõja ajal emigreerunud kultuuriinimeste sõnavõtud ja looming Kremli propagandistidel kaela kinni pigistavad.

Heaks näiteks on sõja ajal perega Iisraeli emigreerunud vene produtsent ja koomik Semjon Slepakov, kes avaldas Youtube'is hällilaulu väiksest Vanjast, kes on alles kolmeaastane ega saa seetõttu Ukrainasse natse tapma minna; tema keskmisest vennast, kes on IT-spetsialist ja reetur ning elab nüüd koos teiste sodomiitidega Euroopas; ja vanemast vennast, kes jäi ustavaks kodumaale, tuli kirstuga Ukrainast koju tagasi, saab kalmu ümber aiakese ja selle peale mälestuseks kujukesegi. Video on tänaseks kogunud 2,5 miljonit vaatamist.

Solovjov ägises selle peale, et Slepakov pole üldsegi mingi mees ning Kadõrov vastas omalt poolt luuletusega, kus sõimas Slepakovi häbituks reeturirämpsuks. Võib ainult arvata, kui palju said Slepakovi pöördumisest tuge ukrainlased ja sõjavastased Venemaal.

Aga äkki lõpetaks üldse selle morsipeo ära?

Võtaks kultuurirahad ära ja topiks need praegusesse eelarveauku? Lendoravale on raha, aga kultuurile, vot, ei ole! Riik ja kultuur pikas pespektiivis ju võidaksid. Häda on selles, et kultuurivaldkonnas ei tööta kalasilmadega firmajuhid. Loomeinimesed on tundlikum ja haavatavam osa ühiskonnast ning kultuuri rahastamise sissejuurutatud süsteemi lagunedes saaksid paljud inimesed asjatult haiget.

Kusjuures ei meeldiks see ka firmale. Siis poleks jälle midagi, millega kultuuriinimeste suid kinni toppida!

Eesti kultuur ei saa kuidagi oma riigita, firma aga tundub uskuvat, et saab kultuurita hakkama küll. Firmajuhid vahetuvad iga mõne aasta tagant, kultuuril tuleb aga nad kõik kuidagi üle elada ja seejuures ellu jääda.

Huvitav, kas firma ikka annab endale aru, kui ohtlik kogu see mäng nende jaoks on? Kui kultuurisupp taustal väga lahjaks jääb, ei suuda firma üksi seda riigiasja siin lihtsalt kuidagimoodi koos hoida.