NÄDALA LUULETUS Riste Sofie Käär: karjäär pedagoogina

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Riste Sofie Käär
, parameedik
Copy

karjäär pedagoogina

mina mina MINA
PEAN olema
ruumi kõige ambivalentsem tšikk kõige
post-post-traat-traat-ELEKTER!-modernistlikum
ja üldse ebausaldusväärne kõiges mis päriselt loeb
KÕIGE kõige kõige
halvem suusataja sumedam õhtu
umbekasvanum puisniit ilus nagu
karp roostes knopkasid
sajandi kõige väiksem rööv kui veab

mina mina MINA pean riputama
aulasse fooliumtähtedest LOLL
ja graveerima algkooli koridori parketile kümme käsku
ESITEKS: ära virise appikene küll pole
vahet kedagi ei huvita
TEISEKS: ole lihtsalt veits aega vait KOLMANDAKS: räägi
mulle kõik lääneranniku põhjavee seisukorrast viimase
viie aasta jooksul ja talverehvidest ja
sellest kuidas küülikuid kasvatada ja mida su vanaema
kahekümnenda sajandi teise veerandi muusikast arvab sest
see on ainus mis lõpuks loeb
NELJANDAKS: lihtsalt usu
VIIENDAKS: kuula kuidas autod sõidavad juba
poolde säärde vee sees see kõlab peaaegu
nagu meri kui silmad kinni paned ja ette
kujutad et on juuli keskpaik sul on luutiisikus või
niisama tuberkuloos ja sind on
rannikule tervist turgutama saadetud
su nahk on lõtv ja vaevuaimatava aga häirivalt
kollaka varjundiga
ja juuksed hõredaks jäänud
üldse oled sa igapidi inetu
lööd sanatooriumi tüdrukutele eba-
meeldivalt külge aga
luuletused on üsna head
jäävad miskipärast meelde
KUUENDAKS:
ära himusta oma ligimese koda ega vara ega naist
SEITSMENDAKS: ära nimeta ühtegi asja selle õige nimega
niiiii igav on kui ma saan aru ja pole millegagi
kodus südant vaevata KAHEKSANDAKS:
tänasida toimetusi
ÜHEKSANDAKS: ole hea lihtsalt hea eranditult hea
KÜMNENDAKS: kustuta kõik tuled
toast lahkudes ja
tuppa sisenedes ja
toas olles ka
mis seal ikka nii väga ringi vahtida küll su käed teavad kus asjad on

ja algklasside lapsed
iga viimane kui üks
loevad mis mul öelda on ja
on väga imestunud et
keegi nii tark on
keegi peale nende
ja nende klassijuhatajad
solvuvad et õpilased
armastavad mind
rohkem kui neid (elementaarne)
samuti häirib neid et ma koolipinkide alt
kõik nätsud kokku korjan ja lastele jagan
(armastuse eest ja vastu ja nii)

vabandan klassijuhatajate ees
– väga viisakalt –
aga siis on juba hilja nad on
majast lahkunud koos kõigi
õppematerjalidega
õpetajate toas sahisevad ainult arvutid keegi
on akna lahti unustanud ja
kommikarpidel noolivad kärbsed
sirges rivis tuhksuhkrut
lapsed on hoovis rusikad käiku lasknud
verd lendab ja hästi lõbus on
üle pika aja
puhkeruumis ootavad kruusid pesemist
koridorid kleepuvad lutsukommidest ja tatist
õpilased ise samamoodi
vetsus on keegi poolaasta jagu kätekuivatuspaberit pulga-
liimi vms abil kabiiniseinetele kleepinud
ÜHESÕNAGA on viisakast asutusest saanud mingi bardakk!

klassiruumidesse ei julge vaadatagi

ja minul hakkab veits igav
sest mu jüngrid on väsinud ja
näljased ja minule on jäänud ainult näpud
lähen avariiväljapääsu kaudu vargsi õue
kondan natuke aega spordihalli rõsketes riietus-
ruumides ja vaatan siis hoopis mis vallavalitsuses toimub
lapsed jätan kõik (äärmiselt vastutustundetult) omapäi koolimajja
kus nad minu vastu vandenõud hauduma hakkavad
sest nad saavad umbes ühe akadeemilise tunni jooksul aru et
ma pole eriti ilus tark ja hea
ja pealegi ei tea ma väga
palju rumalaid sõnu
mis autoriteet selline inimene ka olla saab
nojah


aga õnneks on mul vallamaja vastas aa ja oo juures soe koht
lõunapäike ja enam-vähem tuulevaikus ja
paar head mõtet
kaheksast viieni
ega seal mingid
tühiasjad
silma ei
kriibi!
me elame ikka imelises maailmas eks

Tagasi üles