MAGALATUUR MUINAS-ÕISMÄEL ⟩ Eelajaloolisel Õikal elasid neandertallased ja iidsed soomeugrilased ehitasid siia püramiide
+ Kas Läänemeri muutub Lusitaaniamereks?
/nginx/o/2021/11/11/14194336t1h2359.jpg)
12. september 2023, 12:35
Alguses oli maa, siis tuli selle peale jää. Seejärel jää sulas ja tuli vesi, palju vett, kuni ühel hetkel kerkis veest maa. Võiks öelda, et isegi rohkem kui maa, tervelt mägi! See mägi kattus õitsvate taimedega. Seejärel tulid inimesed ja nimetasid selle maa Õismäeks.
Nõnda võiks alustada Õismäe muinasajalugu, lihtsustatud versiooni sellest, aga tegelikult ei ole see asi nii selge ühtigi. Näiteks sissejuhatuse alguspunkt, kuiva ja jääta maa olemasolu on sätitud mu mõistuses 125 000 aasta tagusesse hetke, mil Eesti ei olnud mandrijää all. Seda viimasele jääajale eelnenud aega nimetatakse Eemi jäävaheajaks ja kliima oli tollal väga soe. Tõele au andes ei olnud Lääne-Tallinna alad ka siis kuivad – jäävaheajal oli Läänemere asemel Eemi meri, mis oli praegusest meretasemest viis kuni seitse meetrit kõrgem. Leidmaks hetke, mil see maalapike merest välja küündis, võime sukelduda ajas kaugemalegi, aga kas oli siis olemas hinge ja vaimuga loomi, kes seda maad kuidagimoodi mõtestada osanuks? Vast ei.
/nginx/o/2023/09/11/15585364t1h6641.png)
Tehniliselt ma ei valeta, kui väidan, et inimesed tulid siia alles pärast viimatist jääaega, vee taganemist ja hetkel Lääne-Tallinnaks nimetatava ala tekkimist tänapäevases vormis. On aga üks väike «aga» – nimelt asub Kesk-Soomes Susiluola ehk «hundikoobas», kust 1990. aastate lõpus toimunud väljakaevamiste käigus leiti hulgi kivist tööriistu ja töötlemisjälgedega kivimeid. Hüpotees on, et meie head sugulased neandertallased jõudsid Kesk-Soomesse juba 125 000 aastat tagasi ehk enne jääaja tulekut, Eemi jäävaheajal, ning kükitasid «hundikoopas» ja meisterdasid kvartsist jubinaid.
Seda hüpoteesi on kahtluse alla seatud väites, et see kiviklibu on lihtsalt looduslikku päritolu ja neandertallased nii kaugele Hüperboreasse ei jõudnud — ent süvaeelajaloolise fiktsiooni korras võime ette kujutada järgmist stseeni.
«Kunagi väga-väga ammu, sada tuhat aastat tagasi looklesid praeguse metsiku Lääne-Tallinna aladel jõed otse soolasesse Eemi merre; kasvasid iidsed laialehelised metsad, tamme- ja valgepöögi salud ning nende vahel jooksid ringi tänaseks välja surnud hiidulukid. Reliktsete sõnajalgade varjust väljub karvane ja jässakas kahejalgne tegelinski, seisatab merekaldal ja vaatab Soome poole nagu miljonid kalevipojad pärast teda. Tema puhmaskulmud on kohe silmade kohal ja laup madalal; ta ei ole inimloom, vaid meie lähisugulane, kelle me järgnevate aastatuhandete jooksul välja suretame. Geeniteadlaste sõnutsi astusime me nende lähisugulastega ka suguühtesse ja vähemalt mõnede tegelinskite geenid rändavad meiega koos edasi. Olen ka nüüdisajal näinud Õismäel ringi kolamas nii mõndagi madalalaubalist tegelinskit.»
/nginx/o/2023/09/11/15585392t1h3a20.jpg)
Selguse mõttes kirjutame Õismäe muinasajaloo ümber: «Alguses oli meri ja selle ääres tolgendasid ringi madalalaubalised hominiidid. Seejärel tuli üle mere jää ja hominiidid läksid soojemasse kohta. Jää kuhjus ja kasvas, kuni hakkas sulama. Siis tuli vesi, palju vett, kuni ühel hetkel kerkis veest maa…»
116 000 aastat tagasi sai alguse viimane jääaeg, mida tuntakse Weichseli jäätumisena (Nõukogude ajal nimetati seda Valdai jääajaks). Liustikud mitmel pool maailmas hakkasid kasvama ja raske jääkilp kattis maa. Kusagil 35 000 – 30 000 aastat tagasi oli korraks soojem periood ja meie aladel jalutasid ringi isegi mammutid. Orienteeruvalt samal ajal jõudsid Aafrikast Euroopa mandrile esimesed targad inimesed, keda Prantsusmaal tuntakse kromanjoonlastena. Need olid prantslaste eellased, loomulikult idikad, kes asusid kiiresti neandertallastega seksima ja/või neid välja suretama. Kas keegi tuli siis ka siia? Jälgi neist tarkadest inimestest ei ole avastatud; ainult mammutid tatsasid ringi ja nende luid-hambaid on leitud Paljassaarest, Ülemistest, Lasnast ja Piritalt.
/nginx/o/2023/09/12/15587580t1h4b1a.jpg)
Ajaloolise fiktsiooni korras kujutame ette, et targad inimesed Aafrikast ei jäänud Prantsusmaale neandertallastega süguühtesse heitma, vaid tulid otsejoones jäätunud Hüperborea poole.
«Aasta on 33 000 eKr ja külm arktiline tuul puhub üle hõbevalge välja, mida hiljem hakatakse nimetama metsikuks Lääne-Tallinnaks. Euroopa maailmajao esmaasukad on ületanud mered ja mäed ning taltsutanud teel metsikud mammutid, et nendega võidukalt siia ratsutada. Neil on plaanid ja teadmised, neil on eesmärk – siin saab olema kõrgtsivilisatsioon, mida eelnevalt ei ole kusagil nähtud; siin saab olema Finno-Ugria hüperborealistlik kõrgkultuur. Kodustatud mammutitega veetakse kokku hiiglaslikke rändrahne ja jääpankasid; regilaulul baseeruva helilevitatsioonitehnika abil tõstetakse need üksteise peale, et ehitada maailma esimesed püramiidid. Ehitiste otstarvet varjutab saladuseloor, tabalukk teadmistelaekasse, mida mandunud uusinimesed ei suuda kunagi päriselt lahti muukida. Kusagil varjualadel sosistavad vaimud georuumilise arukuse jäädvustamisest tulevaste enioloogide tarvis, ent seda kuulevad vaid hullunud geeniused, kes kõnnivad nõdrameelsuse ja müstitsismi noateral. Esimesed targad inimesed elasid ja ehitasid, rajasid kõik, millel püsivad meie tulevased põlved — iidse Finno-Ugria tsivilisatsiooni, muistsed soomeugrilased —, ent me oleme vaid nende haledad varjud.»
Inimtsivilisatsiooni lätte, alguspunkti määramine on ettevõtmine, mis enamasti kisub kiiva, marmorkuuli sättimine pidevalt täiustuvate teadmiste vesiliiva. Selles segaduses on skeptikud, kes liiguvad vaid artefakte pidi, ja unistajad, kes käivad samuti artefakte mööda, ent lisavad neile deliriaalseid nägemusi. Pseudoajalooline iidsete tulnukate hüpotees purustab tõenäosuse piire palju enam kui iidsete soomeugrilaste oma. Selle ugri-mugri-hüpoteesi kese on tervet Euraasiat mõjutanud prototsivilisatsioon, tarkade inimeste kuldaeg, mis teel Hüperboreasse kattis maad kui kasvava puu võra, ent mille tüvi oli just iidsete soomeugrilaste maadel. Jäägu seega me mõistusesse kujutlus saabuva kataklüsmilise muutuse eel rajatud tsivilisatsioonist ja selle asukatest, aga samas ka pildike hetkest, mil tsivilisatsiooni emamaa tuli hüljata, et rännata loojuva päikese suunas Uude Maailma.
/nginx/o/2023/09/11/15585433t1h1123.jpg)
Soojemale perioodile 30 000 aastat tagasi järgnes külmem, kohe ääretult külm periood 24 000 – 22 000 aastat tagasi. Kõige hullemal hetkel katsid maad jääliustikud, mis laiusid Skandinaavia ja Soome peal, suurel osal liri- ja Inglismaast, Saksamaa ja Poola põhjaosas ning loomulikult Loode-Venemaal. Baltimaad, Leedu ja Läti olid üleni jääkilbiga kaetud. Räägitakse, et jääliustiku kõrgus Eesti kohal oli poolteist kilomeetrit. Lihtsalt perspektiivi andmiseks – majadekompleks Väike-Õismäel, mida tuntakse Hiina müüri nimetuse all, on orienteeruvalt 450 meetrit pikk, mis tähendab, et jääliustiku omaaegse paksuse saavutamiseks tuleks kolm Hiina müüri pikuti üksteise otsa laduda. Või siis selline võrdlus – Kristiine keskusest Vabaduse väljakuni on poolteist kilomeetrit.
Kui hakkaksime arvutama Eestil lasunud jää raskust, jõuaksime numbriteni, mida on sama keeruline mõista kui Danske panga rahapesus liikunud summasid – need on lihtsalt nii utoopilised, suisa kosmilised arvud, mida lihtne inimene ei suudagi hoomata. Keeles on selliste numbrite kohta väljend «musttuhat». Maad katva jää koguse saab muuta mõistetavamaks, kui kanda jäätunud vee hulk üle maailmamere veetasemeks: mandriliustikes oli talletunud nii palju vett, et üleüldine maailmamere veetase oli toona sada meetrit madalamal kui tänapäeval. Mandrijää raskus oli nii võimas, et maapind selle all vajus. Pärast jääkatte taandumist hakkas maapind kerkima ja teeb seda tänaseni; näiteks Loode-Eestis kerkib see tervelt kaks kuni kolm millimeetrit aastas, mujal vähem, ent samuti.
/nginx/o/2023/09/11/15585465t1h50ef.png)
Kõige külmemale perioodile ja jääliustiku suurimale ulatusele järgneb soojenemine – mandrijää hakkab aegamisi põhjapoolusele taanduma. 14 200 aastat tagasi (12 200 a eKr) jääb liustik Ladina-Eestis seisma ja tekib Haanja kõrgustik. Sellele järgneb veel neli korda selline seisak, kuni lõpuks 12 500 aastat tagasi (10 500 a eKr) on terve liustik Eesti pinnalt kadunud. Raskuse kadumisel hakkab pinnas uuesti tõusma, aga kas selle ja sulamisega koos tuleb jää alt välja ka käesoleva teksti jaoks oluline Õismäe? Võimalik, aga ebatõenäoline, sest kaduv jää jättis endast järele suure hulga vett, mis kattis kohe jää alt vabaneva maa.
Jääaja lõpuga jõuame mõnevõrra teise ajastusse, ent seegi on jätkuvalt jäine, võiks isegi öelda, et arktiliselt külm. Jää taandumisega jõuavad siia taas põhjapõdrad ja suured ulukid, isegi mammutid. Arvatavasti tulevad nende järel uuesti ka inimesed, seekord juba mitte enam kõrgtsivilisatsiooni toovad targad inimesed, vaid tavalised kütid-korilased. Vanimad teadaolevad jäljed inimasustusest Eesti aladel pärinevad Pärnumaalt Pullist: 11 000 – 10 550 aastat tagasi (9000–8550 a eKr) olid Sindi kandis mingid hooajalised tüübid, kes urgitsesid kivitööriistadega kalade ja loomade kallal. Kas nad läksid pärast kalastamist-jahtimist edasi Õikale? Suure tõenäosusega jah, nad kõmpisid Õika poole, aga jõudsid hoopiski tollal Ülemisteni ulatunud Antsülusjärve kallastele.
Lähme korraks tagasi hetke, mil liustik kaob Eesti pinnalt, näiteks aastasse 10 200 eKr. Jää sulas veeks ja nõrgus liustikest jäänud orgudesse, vesi kogunes suurteks järvedeks, mis juba 11 000 a eKr ühinesid hiiglaslikuks Balti jääpaisjärveks. Õika on sügaval mageveejärve pinna all ja selle lained loksuvad nii kaugele sisemaale, et Kohila, Rapla ja isegi Võhma oleksid tol hetkel olnud kuurortlinnad.
/nginx/o/2023/09/11/15585470t1hc815.png)
Balti jääpaisjärv kasvas, kuni ühel hetkel aasta 9600 eKr paiku tekkis sel ühendus maailmamerega. Seni paisunud järv hakkas seepeale tühjaks jooksma ja veetase alanes mitukümmend meetrit. Maailmamerega ühinenud mageveeline järv muutus osaliselt soolaseks ja see nimetati ümber Joldiamereks, sest tol ajal levis seal Yoldia arctica nimeline arktiline merikarp.
Riimveeline ja kõrgetasemeline Joldiameri jooksis seni maailmamerre, kuni enam ei olnud tilkagi üle. Järgnenud etapis jõuame eelmainitud Antsülusjärve juurde: orienteeruvalt aastal 9000 eKr sulgeb maapinna kerkimine ühenduse maailmamerega ja Joldiamerest saab mageveeline Antsülusjärv. Nime saab see veekogu jälle mingite limuskite järgi: soolane merikarp asendub mageveeteoga, kelle nimi ladina keeles on Ancylus fluviatilis.
Kõigest 800 aastat hiljem (8200 a eKr) muutub olukord taas ja ühendus maailmamerega taastub Taani väinade juures. Selle tagajärjel algab Läänemere kõige soolasem faas ehk Litoriinameri – maailmamerest voolab hulk vett meie poole ja sellega koos tulevad Littorina perekonda kuuluvad rannateod.
/nginx/o/2023/09/12/15587694t1h647a.jpg)
Veetase kerkib taas, tipphetkel aastatel 6000–5000 eKr on Tallinnas meretase 22 meetrit kõrgem kui tänapäeval. Kui vaadata näiteks veebilehelt floodmap.net, mis juhtuks sellise taseme juures nüüdisaegse Eesti kaardiga, näeme, et meri kataks peaaegu tervet Haaberstit ja lained loksuksid Mustamäe randa.
/nginx/o/2023/09/11/15585475t1h9730.png)
Saarekesed Õismäe raba ja Tallinna loomaaja kohal on glitchid süsteemis, mis juhtuksid vaid tänapäeval, sest maapind on kogu vahepealse aja kerkinud. Täpsem oleks vaadata järgmist kaarti Kriiska ja Tvauri raamatust «Eesti muinasaeg», mis näitab Litoriinamere piiriks samuti Mustamäge, ent tsipake sügavamal, arvatavasti Vanaka ja Lameka liivastel kallastel.
/nginx/o/2023/09/12/15587705t1hc1ad.jpg)
Litoriinamerele ei järgne järveks muutumine, küll aga muutub merevesi tänu sellesse voolavatele jõgedele magedamaks. Seda etappi, mis sai alguse umbes 3000 aastat tagasi ja milles me ka praegu viibime, nimetatakse Limneamereks. Loomulikult on seegi saanud nime limuskite järgi; seekord on fookuses Lymnaea nimeline mudatigude perekond.
Vähehaaval veetase alanes ja samal ajal maapind kerkis, meri taganes ja selle alt tuli iga aastaga nähtavale aina enam maad. Ühel hetkel 2000 aastat tagasi jõudis meri nõnna kaugele, et sellest jäi maha järv. Selle järve küljel on mägi, ning kui sealt järve ja merd vaadata, siis on need täitsa ühel tasapinnal, nagu loodis või nii. Mõned inimesed hakkavad seda järve Loodjärveks nimetama. Vanade kaartide pealt võib leida ka nime Argo (või Arko), aga tänapäeval teame seda pigem Harku järvena.
Järgmise kahe tuhande aasta jooksul tõusis maapind edasi ja tasapisi joonistus kaardile tänapäev. Rannajoon muutub ka praegu: meri uuristab pankrannikut; kivikesed ja muu risu kukuvad vette; tormid kannavad kõike laiali, lõhuvad ja kuhjavad; ka maapind kerkib edasi. Muinas-Õismäe loo saab Harku järve tekkeks kokku võtta järgmiselt: võib-olla käisid siin neandertallased enne jää tulekut; jää minekuga tulid mammutid ja nende sabas kütid-korilased, aga arvatavasti oli Õismäe suurema osa ajast vee all; maapinna kerkimise ja vee minekuga tekkis mudane Harku järv. Edasi on juba tuhat aastat kalastamist, põlluharimist, viikingitega jamamist ja ristisõdadeks valmistumist, enne kui jõuame keskaega. Selle osa harutame lahti kunagi tulevikus.
Eesti keeles on toredad sõnad nagu «muinas-» ja «ajalugu». «Muinas-» viitab millelegi «muistsele», eelnenule ja vanale, ebamäärasesse ajahämarusesse kuuluvale. Kuigi inglise keeles on sõna «ancient» samuti «vana» või «iidne», tundub see seal viitavat suurte tsivilisatsioonidega seonduvatele spetsiifilistele ja konkreetsetele ajalooperioodidele. Eesliitega «muinas-» on midagi teisiti. Näiteks käib see sõnasse «muinasjutt», mis peaks viitama muistsele ja vanale loole, ent moondub me peas hoopiski millekski fiktiivseks, väljamõeldud lastelooks. Vahel võib see isegi muutuda sünonüümiks «valele» või «hämale»; kasutusel on ka sõnapaar «uina-muina», mis viitab millelegi täiesti ebamäärasele.
Ka «ajalugu» on huvitav sõna, mis juba iseenesest vihjab antud teadusvalla kahetisele olemusele: osalt on tegemist täppisteadusega — rõhk sõnal «aeg» ja sisuks olevatel numbritel-aastaarvudel —, mis kasutab väga palju teiste loodusteaduste (geoloogia, arheoloogia jne) abi; samas on tegemist humanitaarteadusega — rõhk sõnal «lugu» ja sisuks oleval inimkultuuril ning kõigil selle osistel —, mida võib vahel lugeda isegi lihtsalt kirjandusliigiks. Ajalugu on kirjakeelne (või muudel märkidel elutsev) teadus, ent see ei ole kivisse raiutud; me muudame seda igal aastal ümber ja ei saa seda kunagi liiga täpselt paika.
Loodan järgmisel korral kirjutada rohkem Õismäe ja Haabersti inimasustusega seotud ajaloost, hetkedest, mil sellele maa-alale nime anname, markeerime ta enda kultuuri osaks ja sisestame maatriksisse. Aga enne seda võiks mõelda, mis saab sellest maast tulevikus. Viimase saja tuhande aasta jooksul on siin olnud maa ja jää, järv ja meri ja järv ja meri, ning ilmselgelt ei jää Läänemeri ehk Limneameri siia aegade lõpuni. Mis võiks edasi juhtuda?
Kõige kurvemate stsenaariumide järgi kasvab ülemaailmne temperatuur nii palju, et pooluseid kattev jää sulab edasi ning taimsed looduskeskkonnad ja mageveesüsteemid ei suuda enam vett talletada. Sellega seoses võib maailmameri tõusta aastaks 2100 ligemale kahe meetri võrra. Kui lisada sellele tormidest tekkivad üleujutused, peab suurem osa Tiskre, Veskimetsa ja Mustjõe asumite elanikke Climate Centrali koduleheküljel oleva kaardi järgi kusagile ümber kolima.
/nginx/o/2023/09/11/15585490t1h2c2b.jpg)
Tekib tulevikupalavikuline ulm, kus tsivilisatsioon hääbub taas ja lained kannavad mööda merd laiali rannikuäärsetel aladel olnud lusitaania teetigude korjamise konteinereid. Võõrliigist nälkjas seab end sisse kõikjale, kogu rannik on kaetud tigude limaga. Kuigi tegelikult on tegemist Hispaania teeteo ehk Arion vulgarisega, mis nüüd ja siis levima hakkab, ning mitte portugali teeteo ehk Arion lusitanicusega, on rahvasuus lusitaania nälkjaks ristitud hirmsa võõrliigi mütoloogia nii tugev, et tuhandeid aastaid hiljem leiavad tulevikuinimesed konteinereid ja muid materjale ning ristivad kliimamuutustega tekkinud Suur-Läänemere Lusitaaniamereks. Läheb ilusti kokku limuskite-tigude-nälkjate ja L-tähe temaatikaga. Lusitaaniamere all on magala varemed ja maapind, mis ootab taas veetaseme alanemist.
Viited:
Valdav osa eelajaloolistest teadmistest (näiteks ajalised daatumid) toetub Aivar Kriiska ja Andres Tvauri raamatule «Muinasaeg Eestis» (2002, Tallinn, Avita). Lisaks oli abi raamatust «Soome laht – ürgmerest tänaseni» (toimetajad Kaisa Pajanen, Marjo Soulanto ja Erik Sikk, 2007, Tartu, Eestimaa Looduse Fond). Temaatilisi raamatuid ja kaarte soovitan otsida Akadeemilise Raamatukogu III korruse Läänemere riiulitest (näiteks «Läänemeri – meie ühine ja kordumatu aare», «Coastline Changes of the Baltic Sea from South to East», «Physical Oceanography of the Baltic Sea» jm). Eemiaegne kaart leidub Martin J. Headi artiklis; Eesti pinnakatte ja -vormide kaart leuidb veebilehel taskutark.ee; kaarti saab üle ujutada veebilehel floodmap.net või uudisteorganisatsiooni Climate Central koduleheküljel.
P.S. Käisin just Meelespeas poes ja selle kõrval libistas suurest balloonist õltsi üks isik, kes oli sada protsenti neandertallase järeltulija: etteulatuvad kulmuluud ja väga suured puhmaskulmud nende peal; sügaval koobastes istuvad silmad ja väga tumedad silmaalused; lai ja madal, ääretult paistes nina; madalavõitu tahapoole kaldus laup, millel hulk arme. Kõige tipuks oli tal etteulatuv lõug, mis saagis küljelt küljele nagu poistel klubis. Muinasaeg ei ole veel läbi!