Hoiatus!

Meeleolud Eesti-Rootsi mängu eel olid ülevad, nagu oleks Ernesaks ellu ärganud ja laulupeole tulnud. Seda narratiivi toitis ka Eesti suurima jalgpalliportaali Soccernet hoiak: Lillekülas on täismaja, teeme üleolevale Rootsile uut ja vana.

Selle iseseisvusperioodi-eelse hoiaku «ükskord me võidame niikuinii» või inglastele tuntud «jalgpall tuleb koju» või hoopis pääsukesemärgiga «Eesti, suru / Rootsi vastu muru!» vundament oli aga rabe. Kirjeldab seda küllalt täpselt parafraseering Manchester Unitedi fännilaulust «United Rules» – kõik saadetakse persse.

Estonia, I love them
They are the only team I like
The other ones are shite
And now I’m gonna tell you how I feel
Fuck Belgium and Lukaku
Fuck Kevin de Bruyne you son of a bitch
Fuck Alaba and fuck Austria
Fuck Sweden and Alexander Isak
Fuck Azerbaijan and Fuck Finland
Fuck all you Poros because Viro rules

Narratiiviloomega tegeles enne mängu ka Eesti koondise ründaja Henri Anier, kui ütles, et NOËP olevat jätnud staadionile hea vaibi. Anier on muidu muhe ja tore mees, kuid loo jutustamise suurimaks eelduseks on tingimus, et sa oled võidumees või vähemalt on selleks arvestatav potentsiaal. Nüüd saame siis tegeleda tagurpidi narratiivi loomisega – räägime sellest, et Lilleküla staadionist võiks äkki kontserthalli teha ja spekuleerime, et NOËPile ikka läks väga hinge see Flora euromängu virr-varr, mille tõttu ta kontsert edasi lükati. Ja kõigele lisaks ei olnud antud mängul enam tähtsust, sest võõrsil mängus sai kõik juba otsustatud

Kirsina tordil mäletame valusalt kuu aja tagust konkreetset kolakat, mille Flora sai ühelt Rumeenia satsilt. Siinkohal meenub Eesti jalgpalliajakirjanike seas levinud (suisa alateadlik) arusaam juhtudeks, kui läheb kehvasti: kurat, vastane oli mängitav, aga kõik meie vead kasutati ära, muidu olime mängus sees! Tell us more, sunshine.

Mõneti on see meeskonna haipimine ju arusaadav. Igapäevaselt asjas sees olles oodatakse ikka Jeesuse tagasitulekut või – Eesti jalgpalli kontekstis – punkti Rootsilt või mitte väga hullu kolakat Belgialt. Jalgpallimaailma reaalsus aga on, et konkurents on muutunud ajuvabalt tihedaks. Isegi Gruusia – Eestist praegu siiski paar kraadi kõvem sats – sai oma kodus, armsas Tbilisis Hispaanialt 1:7 kolaka. Halb päev, aga siiski. Ei aidanud seegi, et paljud grusiinid mängivad täiesti tuntud välisklubides. Ega see, et platsil oli Gruusia Maradona – Khivcha Kvaratskhelia.

Kõige edukam on olnud Eesti koondis perioodil, mil Tarmo Rüütli käe all mängiti vastavalt enda võimetele head ja pragmaatilist jalgpalli. Peaaegu tulnuks ka väga hea tulemus, kui poleks olnud Iirimaad. Kui poleks olnud Viktor Kassaid, kelle tegevuse tulemusena me sõpradega mängu vaadates lubasime kohtunikunärakaga kõiksugu jõu- ja ilunumbreid teha. Ime pole, et uksele koputasid alumise korruse naabrid, kaks noort naist, veendumaks, et kedagi ära ei tapeta.

Aga õppetund on sellest perioodist selge – kui suudad hoida vastast nulli peal, on alati variant. Praegu aga oleme maailmas ja ka Eestis kopeerimishulluses. Kõik tahavad mängida nagu Pep Guardiola. Mängime palliga! Muidugi mängime, ainult et Manchester City oskab sellega ka midagi teha. Eesti koondise puhul tuleks lähtuda aga Guardiola filosoofilisest oponendist Jose Mourinhost: kui sul ei ole palli, siis sa ei saa ka teha lolle vigu.

Aga muidugi me sinna ei jõua. Eesti parim on pärast kolme aastakümmet ikka Kostja Vassiljev, Eesti Integratsiooni Ime ja Ainuke Mees, Kes Eesti Koondises Sööta Oskab. Ja nii see vanker, küll ühe rattaga ja purjus voorimehega, mööda külateid sõidab. Täna on päevaplaanis taas mäng – Belgia võõrsil. Minu sisemine Nostradamus ütleb, et ega asjad ilusamaks ei lähe – kolmekas on garanteeritud. Üks-null on liiga ohtlik seis tugevama vastase jaoks, kaks võib mängu lõpus siiski elevust tekitada. Lüüakse kolm.

Pärast mängu kohtame aga Soccerneti veergudel murelikke hääli. Thomas Häberli – kuidas nii? Sulle antakse kvaliteetne pasta, aga sa teed sellest makarone hakklihaga! Kus on meile lubatud Cacio e Pepe? Uskumatu, eks ole. Elame, näeme... Või, noh, kui vaatame täna Eesti jalgpalli, siis pigem – sureme, näeme.