MINA ELASIN SIIN ⟩ Aruküla. Elukevad perifeerias – marti jooksime Arukülas, peol käisime Tallinnas

Minevik on läinud. See ei tule enam kunagi tagasi. Suur osa sellest ka mitte mälestustena. Kui palju on asju ja hetki, mis on toimunud ja sel hetkel tundunud nii olulised, aga mis on hiljem meelest läinud… Ent siis on veel see teine osa, mis tuleb mälestustena tagasi. On kehad ja tunded, mis nii lihalikuna terve elu kaasas käivad, nagu oleks neid enda vastas hingamas tundnud just nüüd.

On erilised elukevaded, mille ajal ei saa nende erilisusest aru. Vaid aastaid hiljem on võimalik mõista, kui olulist osa su kujunemises need mänginud on. Sest mingid väärtused on nende hetkede järgi vormunud ja, mis parata, ka haavad, mis esimesena saadud, veritsevad kaua edasi.

On raske näppu peale panna sellele, kus kõik algas. Mis on selle odava kolka-indie esimene kaader? Kas see on hetk, kui olin kuueaastane, kus vanemad sõidutasid meid kinniseotud silmadega Tallinnast välja. «Meil on teile üllatus!» Kui silmad avasime, nägin kümneid ja kümneid helelillasid krookuseid, õunapuid, ühte punakat kahekordset maja, tundsin sahvrilõhna ja keldrilõhna ja kuurilõhna, õues sumisesid mesilased, ja kui maa lähendale minna, siis lõhnas mulla järele.

Või oli see hetk, mil mind sõidutatakse auto pagassis küla poole, minuga koos on ükstsise otsas veel vähemalt kolm või neli tüüpi; jalad sisse ei mahu. Ma olen nii täis, et ei saa aru, kummalt poolt ma külla sisenen.

Või on see hoopis hetk, kui olen aasta hiljem tulnud naabripoisi sünnipäevale ja näen seda kõike nagu läbi udu. Viinast keeldumise peale arvatakse, et olen «ära tõusnud». «Tartus ei sobi vist viina juua, jah?» Või on see üks lugematutest eristamatutest õhtustest kõndimistest koos sõpradega mööda neid ühtesid ja samu tänavaid, kuna kuhugi ei olnud minna, ja siis me lihtsalt kõndisime, kõndisime, kõndisime. Rääkisime… Millest?

Kui me veel väiksemad olime, käisime iga aasta marti jooksmas. Meie vanemad lasid meil vabalt ringi lipata hoolimata sellest, et õhtud olid juba pimedad. Arukülas ei juhtunud kunagi mitte midagi! Saime alguses minu juures kokku. Maalisime näod värviliseks; kes tegi vuntsid, kes pühkis kogu näo tahmaste kätega üle; oli ka neid, kelle põskedel ilutsesid punased latakad.

Kujutlusvõime piir oli meie piir. Nägime välja nagu üks kamp väikseid trolle, mis tegi meile hirmsasti nalja. Tavakooli lapsed olid kõik juba halloweenilike luukerede ja frankensteinide teed läinud, meie olime jäänud truuks Eesti rahvapärimuslikele kostüümidele: karvased mütsilotud, läkiläkid, pahupidi pööratud palitud ja mitu numbrit suuremad kalossid.

Tol aastal, mis oli üks viimastest, oli meil eriti hea saak. Käisime kogu küla läbi; iga uks või värav sai meiepoolseid koputusi, lõputuid laule ja mõistatusi – ja kui mõni ava suletuks jäi, lükkasime prügikasti ümber ja sajatasime: «Susi sittugu sul' supi sisse!»

Niimoodi oli meid õpetanud meie klassijuhataja. Kellel komme või õunu polnud, ei pidanud muretsema. Me leppisime ka mõne krooniga. Olimegi just tagasiteel, kui järsku jooksid  uute majade tagant välja suured poisid. Mäletan selgelt, et ühel neist oli hundikõrvadega müts peas, nägu varjatud. Susi tuligi! Ise kutsusime ta välja! Nad jooksid meie poole ja tirisid meil mardisaagiga kotte käest. Ainult Ksenja jäi nendega võitlema; meie, ülejäänud, jooksime laiali. Nii kiiresti, kui kogu mürgel algas, olid poisid meie saagiga põgeneda jõudnud.

Meie Evaga istusime maas ja nutsime täiest kõrist. Kõrvalolevast kortermajast tormas välja tulivihane kohalik onu, kes oleks ükskõik, millisele juuresseisjale üle tahi tõmmanud. Meil tuli omajagu vaeva näha, et talle selgitada, et pahategijad on juba sündmuskohalt põgenenud. Nutu sekka karjusime: «Nemad ei teinud midagi!!!» Veel mitu päeva hiljem koolist koju kõndides nägin, et justkui monumendiks sellele õudsele ööle vedeles sealsamas maas ikka veel üks sodiks tambitud muffin.

Autor ise, eelmisel kümnendil Foto: Erakogu

Inimgrupid eralduvad klompidena suuremast mäsust. On pidu; oled viimaste seas suitsuruumis. Oled normilt peeneks pannud, oled esimest korda suudelnud. Oled tundnud poolsuvalise tüübi karedat keelt enda omal. See ei ole otseselt ebameeldiv. Oled nautinud loomalikku tähelepanu ja mängu. Oled eest ära jooksnud ja siis end kätte andnud – lihtsalt selleks, et näha, mis edasi saab. Eriti midagi huvitavat ei saanud. Sai tatti panna. Sai tantsida. Sai tunda, mis tunne on, kui keegi oma erekat su vastu hõõrub. Lõpuks tuleb minna.

Üks kutsub enda poole. Ja järgmisel hetkel sa oled kuskil keldris. Sõbrannaga mõlemal sukad lõhki, kükitad mingi vana kušeti peal. Ei ole enam sumedat valgust, mussi, suitsuruumis hõljunud meeletust. On tavaline kollane valgus ja neli vôõrast inimest kuskil keldris. Vaatame üksteisele otsa. Keegi paneb telefoni kõlarist mussi. Sõbranna lõhkiste põlvede peale tehtud kommentaar «Mis, sa said vaibal taha vä?» kordub mu peas ja võtab vaheldumisi ääretult ebasobiva kogemata-öeldu ning piiripealselt nilbe, ohtliku ja ähvardava kuju. Justkui enese rahustamiseks meenutan väljapääsuteed.

Arukülas tihti pidusid ei olnud. Käisime Tallinnas. Pärast sedasama vaibal taha saamise nalja andis tüüp oma eksi veel täiesti kehtiva ID-kaardi, mina aga sain pika palumise ja kogu maailma kokkulubamise peale naabritüdruku kehtetu passi. Nii läksimegi esimest korda, õues 20 kraadi külma. Seljas-jalas nahktagid, skinny-jeansid ja 15-sentimeetrised kontsad, komberdasime Bank Clubi poole. Raske öelda, oli see alkohol või varajane enesehävituslik alge, mis pani mind tol hetkel endasse uskuma. Mingi seletamatu ja põhjendamatu sisemine jõud aitas mul piisavalt veenvalt kontsadel seista, võõra dokumendiga kätt tõsta, turvameestele otse silma vaadata ja sirge seljaga sisse kõndida.

Teadsin ainult seda, et kui valedokumendi kasutamine välja tuleb, võib sellest igavene jama tulla. Tantsime, joome, suitsetame. Joome, tantsime, põgeneme ilaste meeste eest. See on lõbus, see on naljakas, see on põnev – ja siis lõpuks tüütu. Tol hetkel ei ole vist ühegi väevõimuga võimalik selgeks teha, et selline hakkabki suur osa elust olema. Suitsuruumis näen järsku – Aruküla tüübid! Tere, tšau, what, mis teie siin teete?! Kui vanad te olete?! Mida te ise teete?! Mis vahet seal on. No mida, vahet pole! Ma pole ment, c'mon. Okei, no arva… 18? Ei. 19? Ei. 17? Ei. 16? Ei. 15? Ei. … Ei ole võimalik! Ta peidab näo kätesse. Kuidas te koju saate? Viime ära teid?

Rom tuleb mulle Raasikule peole järele. Vana veneaegse sõjaväe jalgrattaga. Ma olin talle jälle kirjutanud, et tahan koju. Mõttetu pidu jälle. Ütleb, davai, hakka kõndima. Ma sõidan vastu. Martin saadab mind veidi, et õige teeots kätte näidata. See on muuhulgas hetk, kus kuulen esimest korda «Hey Jude'i». Jookseme viljapõllus, Martin laulab kaasa. Kirjutan talle järgmisel päeval, kle, mis lugu see oligi…? Rom tuleb, hall pusa minu jaoks pakal. Öö on jahe. Toob mu ära; peatume teel, et üle karjuse hobuseid paitada. Korjan lilli. Loksun pakal ja toetan oma purjakil pea ta seljale. Vaikselt koidab. Ajan ta pusale kollaseid õietolmuplekke.

Koju jõudes lebame mu voodis. Kaisus. Erakordne esmakordne(!) tunne, joovastav, pööraseks ajav, uskumatu hetk, kui oled kellegi kaisus, keda oled pikki nädalaid ja kuid igatsenud, enda ligi ihaldanud, enda lähedusse, ja see on ühtaegu turvaline ja ohtlik. Iga puudutus käib lihast ja luust läbi. Üritad uinuda. Tunned teist korda elus, mis tunne on, kui keegi oma erekat su vastu hõõrub.

Me teadsime muidugi, esimesest hetkest peale, kui tuppa astusime. Ja muidugi ühe väikese tüdruku väike süda üritab unustada ja andestada. See on ju ometigi naeruväärne – nii pikki aastaid viha pidada. Ometi vilksas see mu mõtteist aeg-ajalt läbi. Siis, kui esimest korda ta hügieenilist laenasin, kui ta mul pimedatel talveõhtuti akna taga käis, kui ma nägin teda teistega suudlemas, kui öösiti teineteisele muusikat saatsime või kui ta mulle oma telefonist oma purjus peaga salvestatud tekste ette mängis. Ma aeg-ajalt mõtlesin selle peale. Aga ühel õhtul, mil ma muuhulgas kuskil veits külast väljas kellegi magamistoas esimest korda Vaiko Epliku «Soorebaseid» kuulsin ja me olime parajalt tongis, lipsas see mul huulilt. Tead, kui ma väike olin, siis ma kartsin sind; läksin teisele poole teed, kui nägin sind vastu tulemas. Sa varastasid meie mardipäevakommid ära. Ma ei mäleta enam, kas ta nuttis tol hetkekl. Aga ta palus andeks. Muidugi ma andsin andeks.

Ühel hetkel, kui ma omadega Tallinnasse jõudsin, sain aru, et sellest maainimese vaibist ei saagi kunagi lahti. Oled kuskil EKA loengus või leiad uue sõbra ja saad kohe aru, kas ta on ka kuskilt väiksest külast. Isegi kui sa oled teinud kõik, et sealt ise ära saada ja neid kohti unustada, tulevad nad sulle ellu kaasa. Ja võibki olla nii, et oled sõitnud Euroopa teise otsa või isegi kaugemale, ja tänav, mida sa näed esimest korda elus, meenutab sulle Linnu teed või Männiku teed või Männiku põiku, või Raja või Lepa või Nurme või Suvila või Vaarika või Staadioni või kevade või sügise või mis tahes muud tänavat.

Ja mingitel hetkedel elus on see olnud omamoodi identiteet, millest olengi üritanud võõranduda. Sealt lahkumisest on kauem aega möödas, kui kokku oli see aeg, mil ma seal elasin. Nüüd, eriti, kui olen käinud ja olnud ja uuesti minemas välismaale, tahaks rohkem mäletada. Rohkem neid häid väikseid ja ilusaid asju, mis väikses kohas elamise või sealt pärit olemisega kaasnevad, endas hoida, edasi anda ja hinnata.

Isegi kui ise ei unusta, siis olen olnud aastaid täiesti kindel, et mind on unustatud. See üks kevad; ma olin siis täielik tatt. Aga siis järsku, tänavu suvel, pärast esimese «Mina elasin siin» Aruküla loo avaldamist kuskil festaril Toi Toi järjekorras nägin kahte tüüpi Arukülast. Me embasime, võiks isegi öelda, et langesime üksteisele kaela. Esimese asjana ütles üks neist mulle, et ta hoiab mu tegevusel silma peal. Lootsin et nad et ole mu Aruküla teksti näinud.

Aga paar lauset hiljem võtsid nad jutuks, et Arukülas on kõik seda lugenud. Ma olin šokeeritud; arvasin, et need kaks mind küll ei mäleta. See oli kümme aastat tagasi. Me olime ainult paar korda põgusalt kohtunud. Aga mäletasid! Ja ütlesid, et ma võiksin kirjutada teise osa. See tekst on nüüd siin, pühendatud Aigarile ja Rasmusele, ja selleks, et mäletada neid aegu ja inimesi. Kõiges heas ja halvas, mida nad minu jaoks olid.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.