MINA ELASIN SIIN ⟩ Rakvere. Kui inimesed põlesid ja poemammisid langes

Jalutasin ükspäev idüllilisel, korda klanitud Pikal tänaval. Rakvere 700 aastat ametlikku linnaõigust saigi sellelt tänavalt alguse. Vanalinna musternäidis, üks omanäolisemaid Eestis, 15. sajandist pärit kirikuga, igal sammul vaatab vastu midagi keskaegset. Kui paljust need majad ja tänavanurgad rääkida võiksid? Läbi käinud sõdadest, raudrüütlitest, katkupuhangutest...

Aga minul on oma Pikk tänav. Mäletan seda pimeda ja koledana. Pimedas oli tänav müstiline ja lõputu; seda ei julenud öösel läbida mitte keegi terves Rakveres, ka sama tänava inimesed mitte. Valges oli see lihtsalt tänav, mille ühes otsas oli Ettetellimispood, teises surnuaed, kus aeg-ajalt vanaemaga vanaisa hauda korrastamas käisime. Ettetellimispood on minevik; selle põletas maha meie oma tänava sarisüütaja Aleksei, kelle hingele jäi u 30–40 inimest. Aleksei ise istus mõrvade eest kümme aastat kinnises hullumajas ja kolis pärast sealt välja saamist koos tatarlasest emaga Ukrainasse.

Tänu Gorbatšovi alkoholipoliitikale müüdi igas viimases kui majas puskarit. Või Royali piiritust. Või raketikütust. Mõnes majas mitmest korterist. See meelitas kohale kõiksugu spetsialiste, kellest suurel osal oli elu väärtusest ja piiri peal kõndimisest oma nägemus.

Pika tänava algus Rakveres; 12.08.1993. Ettetellimispood tegutses pildil olevas keskmises hoone, kus on silt "Väike-Hulgibaas". Uksest tuli alati kapsahaisu. Foto: Hans Teetlaus / Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk 2960:1457

Meie kandi poisid (ja tüdrukud, kuigi neid oli vähe – Nataška ja Irka vastasmajast; rohkem peale mu õdede väga ei meenugi) olid maast madalast harjunud nägema surnud inimesi kodutrepil – neid, keda see solk tapnud oli, või neid, kes ei jõudnud seda õigel ajal hankida, või neid, kellele ei antud selle kättesaamiseks enam võlgu.

Või siis luudeni paljaks põlenud inimest nagu naabri-Arvi. Läksin hommikul kooli; ta oli tee peal, pooleldi söestunud, kops kuidagi kõhust välja paistmas, kogu põlenu taustal puhas ja roosa. Arvi oli suitsumees, nii et imestasin, kuidas tal nii roosa kops saab olla. Sellegi juhtumi taga oli püromaan Aleksei.

Võiksin rääkida loo igaühe kohta neist majadest Pikal tänaval. Seekord piirdun siiski legendaarse Tammiku leivapoega.

See oli kohalike hulgas populaarne ja külastatav pood. Peale selle ja Ettetellimispoe teisi toidupoode tänaval ei olnudki, aga Ettetellimispoes oli veider skeem – kõigepealt esitasid oma soovide nimekirja ja siis alles kunagi hiljem said need kaubad.

Poemüüjaks oli Aino, keda kõik armastasid ja teadsid, ja kõigi meelest oli ta seal müünud nii kaua, kui keegi iseennast mäletas. Tol ajal oli Eesti hiljuti taasiseseisvunud ja poe saatus oli segane; selle omanikuks oli mingi kooperatiiv või midagi sellist. Kirjutasin algklasside omaloomingupäeval Ainost oma elu esimese luuletusegi.

«Poemammi»

Poemammi – 
lahe mammi.
Ikka ostan ma
talt kommi.

Rakveres toimunud karnveal 12.juunil 1983. Vasakul olev toidukaupade pood ongi see, kus Aino töötas Foto: Enno Kapstas / Virumaa Muusemid SA negatiivide kogust RM Fn 1543:5351

Teist salmi ei mäleta, aga ilmselt oli see esimesest parem, sest võitsin sellega omaloomingupäeval esimese koha.

Ühel keskpäeval, mõned kuud pärast selle luuletuse kirjutamist, kui oli suvevaheaeg ja Eesti kroon oli just tulnud, tegi väikevend ettepaneku poodi Tupla šokolaadi ostma minna. See olevat Aino poodi müüki tulnud ja ta oli selleks isa samakamüügikassast raha rottinud.

Olime telekast Tupla reklaami näinud, ent maitsta polnud me seda veel saanud. Aga olin «Sommide maja» (kui Rakvere Lihakombinaati ehitati, palgati selleks soomlased ja neile ehitati eraldi suur viiekorruseline maja) prügikastidest Tupla pakendeid leidnud ja need lõhnasid hästi. Me polnud traditsioonilised prükkarid; otsisime prügikastidest õllepurke ja suitsupakke oma kollektsioonidesse.

Ühesõnaga, poodi! Tunne oli ülev. Keksisime pikkade sammudega mäest alla, ainult 50 meetri jagu oligi minna. Poe uksel trügis meist mööda sõbra purjus vanaema, selsamal hetkel tungis poest välja mustas, punaste triipudega kilejopes kirvenäoga mees. Rammisime seejärel endid koos Raitsi vanaemaga poodi sisse ja kohe nägimegi letile laotud Tuplasid!

Ühtlasi kuulsin veidrat heli. Väga raske on seda kirjeldada, kuigi see on siiani üsna täpselt meeles. Nagu oleks keegi kaks nädalat bronhiidis olnud ja proovinuks ilma hääleta karjuda. Ja samas kõlas see kuidagi malbelt ja kergeltki.

Vaade Pikalt tänavalt Tallinna tänava suunas Rakveres; 12.08.1993 Foto: Hans Teetlaus / Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk 2960:1456

Ainot ei paistnud kusagil. Väikevend oli segaduses; sosistas, et võiksime tegelikult rottida neid Tuplaid, aga siis nägime, kuidas leti alt valgus meie jalgade ette vereloik. Vaatasin kohe üle leti; Aino lamas põrandal, tema enda legendaarne kinžalli mõõtu leivalõikamisnuga, millega ta saia-leiba poolitas ja lastevorsti kaalus, pidemeni rinnus.

Seda, et Aino oli saanud kaksteist noahoopi ja et ta oli röövliga mehemoodi võidelnud – ja et heli, mida me kuulsime, oli surmakorin –, saime teada hiljem.

Nüüd tundus näotu seda Tuplat sealt leti pealt varastama hakata. Uskusime, et Raitsi vanaema teavitab politseid ja lonkisime väikevennaga koju.

Vanemaid polnud kodus ja meil polnud nähtust kellelegi rääkida. Kui ema tunnikese pärast koos sõbrannaga hoovi astus, ei tahetud meid esmalt uskuda. Siis läks ema vaatama, tuli õige pea kahvatu näoga tagasi ja tormas tuppa helistama. Aino oli endistviisi poe põrandal lebanud, järelikult polnud Raitsi vanaema toimunust mütsigi aru saanud.

Üsna kohe sõitis meie maja ette valge 09, kaks politseiuurijat käsutasid meid vennaga autosse, ja kuna ma olin märganud, et kiirustav tüüp keeras kohe poe nurgalt Majamuusemi hoovi poole, kust sai Vallimäele, siis suundusimegi esimese asjana sinna.

Sõitsime ringiratast, igal pool, ka kohtades, kuhu ei oleks uskunud, et autoga üldse saab, ümber varemete, jne. Kedagi ei näinud. Tagasiteel tuli veski tagant kuselt välja parm Puka, isa klassivend. See vastas absoluutselt kirjeldusele: must jope, kirvenäoga jõhkardi morda. Uurijad Remsel ja Kotter jäid mind hädavaevu uskuma, et tegemist pole otsitavaga.

Siis sõitsime Rakvere tammikusse. Ainsaks seiklejaks seal oli parm Üllar, hüüdnimega Benny Hill. See vastas veelgi paremini kirjeldusele: must jopp, pohmellist pundunud, seisvate silmadega kirvenägu. Üllar oli ka tapmise eest kinni istunud. Pidime kaua seletama, et me teame teda ja et kindlasti ei olnud Benny Hill see mees, keda poemammi poeuksel nägime.

Pikk tänav Rakveres, esiplaanil paremal Rakvere Pedagoogikakool; 12.08.1993 Foto: Hans Teetlaus / Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Fk 2960:1390

Siis lasti meid koju ära; meie tüüp oli läinud ja tegelikult vastas pool Rakveret kirjeldusele.

Tükk aega oli vaikus. Siis, sügisel, tuldi mulle kooli järele, tõsteti tööõpetuse tunnist välja sama 09 peale ja me sõitsime otse Tallinnasse fotoroboti taha. Fotorobot nõudis arvutit ja vastavaid programme, mida Rakvere politseijaoskonnas toona veel ei olnud.

Tallinn, Pagari tänav. Fotoroboti supersüsteem lubas valida kuue silmapaari, kuue kulmupaari ja kuue peakuju vahel, ja kuidas ma ka ei pingutanud, tuli pildile välja absoluutselt vale monstrum. See kõlbas ka; paar päeva hiljem otsiti seda peletist ajalehe Viru Sõna tagaotsitavate rubriigis.

Tipphetkeks Pagari tänaval oli hoopis Kalle Mihkels, kes rääkis permikate Žigulist ja selle Kalašnikove täis pagasnikust. Tagasiteel oksendasin 09 tagaistme täis. Kotter ostis Nehatu kandist burksi; ma polnud seda kunagi söönud. Ja väga pikk ja raske päev oli olnud.

Edasi läks tavaline elu. Poemammi poodki oli jälle lahti; selle oli mu klassivenna isa ära ostnud ja oma ema sinna leti taha müüjaks pannud.

Ja siis oli ligi kümme aastat vaikust.

Siis ühel päeval, umbes kaheksa-üheksa aastat pärast eelnenud sündmusi – aasta võis olla 2000 või 2001 –, tulime sõpradega ujumast ja nägime sama poe eest sarnasevõitu pilti: poemüüja on keset tänavat pikali maas ja arstid üritavad teda kiirabiautosse saada.

Keegi oli jälle Poemammi poodi röövinud ja samamoodi müüjat letilt võetud, asjade lahtilõikamiseks kasutatava noaga löönud. Üht poekülastajat ka, ühe mu teise sõbra vanaema. Mõlemad jäid õnneks ellu, aga kerget seal midagi ei olnud ja neil läks õige napilt.

Long story short. Politseinikud said kiiremini jaole, said koeraga jälje üles ja tunni aja pärast oli tüüp Energia külast käes. Politseinikud mäletasid Aino lugu, tüüp klappis, tegutsemismuster niisamuti, ja üsna ruttu tunnistas mees ka oma vana kuriteo üles. Aino suri 110 krooni eest – nii palju oli mees kassast saanud. Meie otsisime teda politseinikega Vallikalt, aga tema oli kohe pärast mõrva koju vanni läinud...

Sealt poemajast mööda minnes meenuvad need lood alati. Kuidagi kurb on – imelik, et rohkem poe pärast, mida seal enam pole.

Olgugi, et selliseid lugusid on 1990. aastate Rakverest raamatu jagu, mäletan lapsepõlve seal enamasti ilusana. Aju selekteerib parema välja ja selleks, et viletsamat ja närusemat meenutada, peab end pisut tagant sundima.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.