Jalutasin ükspäev idüllilisel, korda klanitud Pikal tänaval. Rakvere 700 aastat ametlikku linnaõigust saigi sellelt tänavalt alguse. Vanalinna musternäidis, üks omanäolisemaid Eestis, 15. sajandist pärit kirikuga, igal sammul vaatab vastu midagi keskaegset. Kui paljust need majad ja tänavanurgad rääkida võiksid? Läbi käinud sõdadest, raudrüütlitest, katkupuhangutest...
Aga minul on oma Pikk tänav. Mäletan seda pimeda ja koledana. Pimedas oli tänav müstiline ja lõputu; seda ei julenud öösel läbida mitte keegi terves Rakveres, ka sama tänava inimesed mitte. Valges oli see lihtsalt tänav, mille ühes otsas oli Ettetellimispood, teises surnuaed, kus aeg-ajalt vanaemaga vanaisa hauda korrastamas käisime. Ettetellimispood on minevik; selle põletas maha meie oma tänava sarisüütaja Aleksei, kelle hingele jäi u 30–40 inimest. Aleksei ise istus mõrvade eest kümme aastat kinnises hullumajas ja kolis pärast sealt välja saamist koos tatarlasest emaga Ukrainasse.
Tänu Gorbatšovi alkoholipoliitikale müüdi igas viimases kui majas puskarit. Või Royali piiritust. Või raketikütust. Mõnes majas mitmest korterist. See meelitas kohale kõiksugu spetsialiste, kellest suurel osal oli elu väärtusest ja piiri peal kõndimisest oma nägemus.
Meie kandi poisid (ja tüdrukud, kuigi neid oli vähe – Nataška ja Irka vastasmajast; rohkem peale mu õdede väga ei meenugi) olid maast madalast harjunud nägema surnud inimesi kodutrepil – neid, keda see solk tapnud oli, või neid, kes ei jõudnud seda õigel ajal hankida, või neid, kellele ei antud selle kättesaamiseks enam võlgu.
Või siis luudeni paljaks põlenud inimest nagu naabri-Arvi. Läksin hommikul kooli; ta oli tee peal, pooleldi söestunud, kops kuidagi kõhust välja paistmas, kogu põlenu taustal puhas ja roosa. Arvi oli suitsumees, nii et imestasin, kuidas tal nii roosa kops saab olla. Sellegi juhtumi taga oli püromaan Aleksei.