Scoutspataljonis väljaõppe saanud ja Mali välismissiooni kogemusega, kuid nüüdseks reservväelane läks 2022. aasta märtsi alguses Ukrainat kaitsma. Rindel olles andis ta poolteist aastat tagasi Ypsilonile oma esimese intervjuu. Sellel suvel andis ta teise, seekord pikema ja põhjaliku  – omaenda taustast, sõduritepsühholoogistest läbielamistest lahinguväljal ning sellest, kuidas tema üksus oli üks esimesi, mis vabastas Butša ja leidis sealt koletu veretöö.

Kuidas algas su huvi militaarvaldkonna vastu? Kuidas sai sinust kutseline sõdur?

Alguse sai kõik väga lihtsalt: vanadest headest ägedatest arvutimängudest. Tundus, et see on äge asi, mida teha. Tegelikult ongi äge, aga raske on ka. Vähemalt on töö huvitav.

Tean, et sa teenisid kaitseväes. Kas tundsid juba kooli ajal kaitseväkke minnes, et tahaksid elukutseliselt väeteenistusega tegeleda?

Sain väga kiiresti aru, et kool mulle ei istu. Siis tegin ajateenistuse ära ja sain aru, et see on laadna värk.

Mõtlesid, et võib teenistuda küll?

Võib, jaa! Kohe teenistuse alguses mõtlesin, et mulle meeldib see asi nii väga, et lähen Prantsuse Võõrleegionisse. Läksin sinna kohale, aga ei pääsenud sõelast läbi. Sealt tulin õnnelikult tagasi ja jõudsin Scoutspataljoni. Seal olin mõnda aega, enne kui erru läksin, ja sellest oli ilgelt palju kasu. Ka töö, mida ma praegu teen, on kõige selle peale üles ehitatud, mis sealt tuli. Praegu värbavad mu uued tööandjad endisi politseinikke ja militariste.

Riik panustab teenistujate väljaõppesse palju raha. Sellest, mida see töö reaalselt tähendab, on nooruses mõneti raske aru saada, kuigi huvi militaaria vastu oli mul juba ammu. See on töö, mis hõlmab vägivalla kõige kõrgemat vormi. Sellest on raske aru saada, kui reaalselt vastavasse olukorda ei satu. Ise sain sellest, mis seis tegelikult on, aru alles Ukrainas.

See oli moment, mil kogu värk tundus päris julm, aga jäin ikkagi seda tegema.

Kommentaarid
Copy