INDIA REISIKIRI ⟩ Kuldne kolmnurk: pulmapidu Delhis, kurb Taj Mahal ja hullud rikšajuhid Jaipuris

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus

25. september 2023, 14:39

Riike, kuhu tahaks elu jooksul jõuda, on mitmeid, ent India ei ole minu jaoks kunagi esikohal olnud. Vahel olen unistanud joogaretriidile minekust või muust taolisest, aga kindlasti pärast mitme muu riigi külastamist. Kui aga sõbralt Indiast pulmakutse saabus, leidsin, et just see on kogemus, mille nimel olen kohe valmis Indiasse minema.

India pulma peigmeest Rajati kohtas esiti mu abikaasa ülikoolis antropoloogiat õppides. Võib öelda, et tegemist oli sõprusega esimesest silmapilgust: Rajatist sai perekonnasõber, keda meie kaasasime oma ringkonda ja tema omakorda meid enda omasse; see sümbioos oli väga rikastav. Rajat ise jättis Eestisse maha mitu lühidokumentaali, mille temaatika ulatub sügisese pööripäeva tähistamisest Thule Lee seltsis kuni erivajadustega inimesteni Pahklas. Me polnud Rajati näinud juba viis aastat ja loomulikult oli pulmakutset saades meie esimene reaktsioon kindel nõusolek.

Rajat lõpetas magistriõpingud Tallinnas 2018. aastal ja jätkas kohe doktorantuuriga Kanadas. Seal kohtus ta ka oma tulevase naise Ranaga, kes on pärit Liibanonist. Nad abiellusid tegelikult juba 2021. aastal, aga COVIDi-piirangute tõttu jäi tseremoonia tagasihoidlikuks ja pruutpaar pidi kandma maske. Ja kuigi neil on praeguseks juba laps sündinud, ei olnud peigmees isegi pruudi perega näost näkku kohtunud. Seega oli asi nende jaoks selge – pulmad peavad saama korralikud!

Pärast kaheksatunnist õhulendu maandusime väga varahommikusele ajale vaatamata juba lämbelt soojas Delhis. Esimeseks ülesandeks oli loomulikult takso leidmine. Värskelt saabunud turistidele pakuti esiti jube krõbedaid hindasid. Leidsime juhi, kelle hind oli küll odavam kui teistel, aga tagantjärele tarkust pidi ikka kaks korda kõrgem kui tegelikult pidanuksime maksma. Kogenud reisisellidena teadsime, et tegemist on «linna sisenemise maksuga» – iga linn (või riik üldiselt) tahab uustulijatelt nende kogenematuse eest tasu.

Kuna Rajat oli kunagi hotellis töötanud, nagu ka ta isa ja vend, otsustas ta terve pulma ja külaliste majutuse korraldada Sheraton New Delhi hotellis. Tegemist on luksuslikku ITC hotelliketti kuuluva majutusasutusega, mis juba fuajee marmortreppidega suursugust muljet avaldab. ITC hotellikett on osa suuremast konglomeraadist nimega ITC Limited, mille peamiseks tegevusalaks oli kunagi tubaka tootmine – eestähelühend tähistas alates 1970. aastatest nime India Tobacco Company. Sellele eelnes aga palju koloniaalsem periood, mil lühend tähendas veel nime Imperial Tobacco Company.

Vastuvõtt hotellis – üle mitme aasta taaskohtumine Rajatiga ning esmakohtumine Ranaga ja nende pojaga – oli äärmiselt meeldiv ja soe. Pärast meid saabusid teisedki oodatud külalised: ühine eestlasest sõber Argo, kes muidu elab Saksamaal, Rajati naise Rana vanemad Liibanonist ja tädi USA-st, Rajati vanemad, vend, tädi ja sugulased. Pulmaliste seltskond oli kirev ja elav.

Pulmad toimusid järgmisel päeval ja esimeseks tegevuseks oli suurema osaga seltskonnast kaubanduskeskustesse minek – enamikul meist oli vaja soetada pulmadeks traditsioonilisemaid riideid ja/või kingitusi. Astusime hotelli ümbritseva müüri varjust tänavale ja nägime kohe, kui võimsa barjääriga selle näol tegemist on. Suur müür lukshotelli turistide ja tänavate vahel sümboliseerib lõhet eri ühiskonnakihtide vahel. Nägime küllust, mida tunneb «kõrg- või keskklassi» inimene, ja vaesust, mida tunneb puruvaene naine kolme lapsega tänaval, kellel pole oma saatuse üle mitte mingit kontrolli. Need vahed on olemas igas ühiskonnas, aga kui Indias karjub see «pelgupaigast» välja astudes sulle näkku, siis Eestis on see salakaval: siin tuleb sulle poe ees vastu enam-vähem viisakalt riietunud mees või naine, kes selle asemel, et sisse minna ja endale miskit soetada, käib läbi kõik prügikastid ja otsib taarat. Me oleme eraldanud vaesuse kaheks – suhteliseks ja absoluutseks –, ehkki vaesus on vaesus.

Kaubanduskeskused Indias sarnanevad Pärsia lahe riikide omadele ja lisaks maailmakuulsate kaubamärkide esindustele leidub siin ka poode, kus müüakse traditsioonilisi India riietusesemeid. Mitu tundi hiljem olime tagasi hotellis, kus algas kohe hennaga kehamaalingute tegemise sessioon naistele – märg hennapasta peab kuivama ja maha kooruma ning seda ei saa vahetult enne pulmi teha.

Kõige toredam kõige juures oli see, et esimesest hetkest oli pulmaliste omavaheline dünaamika väga soe ja sõbralik – emad-isad, vennad-tädid, ja sugulased-sõbrad sulandusid kokku nagu üks suur kärgpere. Aga kõige keskmes ei olnud ei peigmees Rajat ega ka tema pruut Rana, vaid nende laps, kelle esimene sünnipäevapidu toimus pulmadega üheaegselt. Hotellist sai meie ühikas, kus mõni tuba oli naistele ettevalmistumiseks, teistes tubades toimus lapsehoid, kolmas oli aga meeste tuba, kuna seal võis suitsetada.

Pulmapäev oli kaos, kus vaid külalised said rahulikult aega veeta ja pealelõunast tseremooniat oodata. Algusajaks seatud kellaaeg 16.30 möödus märkamatult ja tseremoonia algas hoopis kell 19. Kuna ise hilinesin kunagi enda pulmapeole tund aega, tundsin end väga koduselt; see hilinemine oli minu jaoks täiesti aktsepteeritav. Pulmarongkäik algas trummide põrinal ja meie Eesti poisid seati hoidma pruudi pea kohal lilledest tehtud varikatust phoolon ki chadari. India trummide järel lasti araabia muusikat ja rongkäik jõudis poodiumile, kus peeti ülipikk hindu tseremoonia.

Rahvusvaheline multikulti-pulmapidu sai täishoo sisse pärast tseremooniat – kuhjadena toitu ja baaris tasuta joogid, DJ ja tantsuplats. Kunagi ammu mulle väga südamelähedaseks muutunud India muusika oli just see, mida ma ootasin ja vajasin. Hetkel, kui Rajati ema ja tädi astusid tantsupõrandale nagu teismelised neiud, otsustasin, et juba siin olles peab ikka korralikult pidu panema. Detailidesse laskumata piisab vast, kui ütlen, et pidu oli võimas ja kõik tantsisid nagu tähed Bollywoodi filmis.

Pulmadejärgne pingelangus oli meeletu ja järgneva päeva veetsime rahulikult hotelli basseini juures vedeledes. Õhtul võttis meie sõber kõik kolm eestlast käevangu, et koos Delhit avastama minna. Sellega algas ka meie autorikša-maania – pole paremat viisi liiklemiseks kui võtta maailma ühes suuremas linnas väikese motoriseeritud kolmerattalise karbikesega mõõtu kõikidelt maailma transpordiviisidelt. Linnas liigeldes oli kohe näha ka, kui petlikud olid need esimesed päevad hotellis ja selle ümbruses. Olime olnud mullis, sest päris India ahistab su meeli: iga nurga taga kohtad kontraste, vaesust ja küllust, tohutut räpasust ja kohutavat ilu kõrvuti, rahu ja müra, segamini häid ja halbu lõhnu. Ühel hetkel kilkad rõõmust ja teisel hetkel on klomp kurgus, sest see on reis emotsionaalsetel ameerika mägedel.

Lootosetempel Foto: Kristi Ockba erakogu

Pärast kolme päeva Delhis algasid vaikselt ettevalmistused Agrasse minekuks. Tegemist on ühe linnaga «Kuldsest kolmnurgast», kuhu peale Delhi ja Agra kuulub ka Jaipur. Vastused küsimustele nagu «Mis kell?», «Mitu autot?», «Kes tulevad, kes ei tule?» selgusid alles lahkumispäeval – kõik need, kes ei pidanud tulema, otsustasid ikkagi kaasa tulla. Poolteist tundi pärast esialgset lahkumiskellaaega hakkas 19 inimest koosnev pulmaliste seltskond sõitma. Pulmakaravan liikus nelja autoga, millest üks oli ainult pagasi jaoks.

Agras ööbisime samuti ITC hotelliketti kuuluvas majutusasutuses, mis kandis nime ITC Mogul. See 1980. aastatel ehitatud, 14 aakri suurusel maa-alal laiuv hotellikompleks on nii tohutult suur, et isegi pärast selles veedetud kolme ööd ei saa ma öelda, et oleksin tervet hotelli näinud: majaosasid ühendavad koridorid ja «sillad»; mõned nurgatagused on mahajäetud ja lagunenud; kuskil võsas on katkise varikatusega suveaed. Teised kohad, näiteks ilusad ja hoitud basseinid varjuvad hotellikompleksis samuti eraldi sopikestesse.

Pärast hotellitubade jagamist läksime sööma. Ma pole veel toidust rääkinud, aga selle kohta pole enamat võimalik öelda, kui et toitu on igal pool liiga palju ning kõik on väga hea ja väga vürtsikas. Isiklikult olen harjunud vürtsikat toitu sööma, aga isegi mina tundsin ühel hetkel, et magu on väsinud ning vaikselt tekkis igatsus keedetud kartuli ja musta leiva järele. Sellegipoolest oli esimene toidukoht Agras nimega «Pinch Of Spice» minu lemmikrestoran terve reisi jooksul.

Agra on Eesti mõistes suurlinn, kus elab ligi kaks ja pool miljonit inimest, aga India mõistes on see pisike ja peamine põhjus selle külastamiseks on maailmaime Taj Mahal. Kuna Taj Mahal on reedeti kinni, otsustame esmalt külastada hoopiski Fatehpur Sikri nimelist kohta – pühaku matmispaika, mida ümbritsevad suursugune palee, väljak ja mošee.

Fatehpur Sikri Foto: Kristi Ockba erakogu

Sattusime Indiasse ajal, mil seal teisi turiste eriti ei olnud, ja saime seega kohe väga populaarseks kohalike «giidide» hulgas, kes meid «saatma» asusid. Fatehpur Sikri on tegelikult tohutult meeldiv – ehe ja mitte üle hoitud. Võib lausa imestada, kuidas selline koht ei ole muutunud suureks turismimagnetiks – seal ei olnud vaja isegi sissepääsupiletit osta! Mõnes teises riigis oleks selline paik väärtustatud igapidi ainulaadseks muinsuskaitseobjektiks ja maailmapärandi osaks.

Mida kauem ja mida rohkem ma Indias ringi käisin, seda rohkem sain aru, et seal leidub selliseid kohti hulgaliselt. Eri kultuuride kihte on seal tihedalt ja kogu seda ajalugu on rikkalikult palju – pole ime, et mitte iga kindlus, loss või tempel ei ole oluline turistimagnet. Küll on aga igas kohas oma seltskond «giide», kes üritavad selle toel oma igapäevaleiba teenida – mis on igati õiglane, aga mitte alati meeldiv. See on aga juba meie probleem, sest meie soovisime seda kohta näha. Nemad elavad seal!

Laupäev jõudis kätte ja kuigi Taj Mahal oli meie hotellist ainult kolmeminutilise autosõidu kaugusel, pidime ikkagi ärkama kell kuus hommikul, et jõuda kohale, osta piletid ja läbida turvakontrollid. Isegi territooriumi väravast on piletikassani vaja kõndida pikalt, ja alles tõusev päike andis mõista, et see päev tuleb eriti palav.

Piletikassade juures kogunes rahvamass, ning kohe oli selge, et erinevalt eelmise päeva turismiobjektist on siia keerulisem sisse pääseda: kontroll oli tõsine, kotid otsiti läbi ja konfiskeeriti kõik toidud ja joogid; isegi suitse ei tohtinud sisse tuua. Põhjuseks on see, et kui kõik, kes soovivad, saaksid Taj Mahali juures piknikut pidada, võiks maailmaime puhtana hoidmine keeruliseks muutuda.

Taj Mahali populaarne külg Foto: Kristi Ockba erakogu

Kogu see kompleks, nagu ka hoone ise, on imeline, ent Taj Mahali päritolu ja tähenduse üle mõtiskledes moondub see üheks kurvemaks kohaks maailmas – üksinduse ja igatsuse sümboliks. Esiti oli tegemist leina sümboliga; mausoleum ehitati naise kaotanud mehe, suurmogul Džahani käsul. Ta oli nii sügavas leinas oma naise Mumtaz Mahali surma tõttu, et ei hoolinud sellest, kui kaua mausoleumi ehitamine aega võtab või mis tema ümber toimub – see hoone oli talle ainuke viis oma surnud naisega ühenduses olla. Teine ikooniline moment pärineb aastasadu hilisemast ajast – pilt printsess Dianast aastal 1992 istumas üksinda «igavese armastuse» sümboli ees. Paar kuud pärast seda algas tema ja Charlesi lahutusprotsess. See hoone on pigem armastuse tagajärgede, armastuse järgsuse, post-armastuse sümbol... Kurb, ilus ja üksildane.

Taj Mahal teise külje pealt Foto: Kristi Ockba erakogu

Lisaks kurbadele lugudele Taj Mahalis oli päev kibemagus ka teisel põhjusel – see oli viimane päev koos meie India perega. Õhtu otsustame eriti meeldejäävaks teha tänavatoitu sööma minnes. Kui me poleks olnud koos kohalikega, siis ise vist ei oleks julgenud, ja… Ütleme nii, et meie kõhud olid juba päris haprad olnud — see pole India reisi puhul iseenesest uudis, vaid normaalsus — ja tänavatoidu kallale minek oli mõnes mõttes hullumeelsus, mida lihtsalt pidi tegema.

Tänav oli inimesi paksult täis ja ennast nende vahelt läbi suruda oli keeruline, aga meie kallis India pere vedas meid leti äärde ja pakkus kõike proovimiseks. Pidime otsustama, kui kaugele me selle proovimisega läheme. Ma keeldusin kahest asjast, milles mõlemas tundus üheks koostisosaks olevat tavaline vesi: reegel number üks on mitte tarbida keetmata vett, mis pole tulnud kinnisest pudelist. Abikaasa Steven oli minust julgem ja natuke näljasem ning proovis peaaegu kõike: praetud-friteeritud-maitsestatud kartuleid ja juurikaid, riisi jogurtiga, vürtsikaid ja vähem vürtsikaid ampse, piimatoodetest ja siirupitest magustoite. Kõik see sobis ka mulle, aga toormangoveega täidetud krõbina moodi saiad olid esimesed asjad, millele ütlesin ei. Ka kolmas eestlasest reisikaaslane Argo keeldus viisakalt. Stevenil ei jäänud muud üle kui võtta enda peale vastutus kogu meeskonna eest ja see mangoveega krõbin alla neelata. Teist ta juurde ei küsinud. Ka ütles ta, nagu minagi, ei tavalisele siirupitega maitsestatud jääsegule. Jäätunud vesi on Indias levinud magustoitudest tavaliselt kõige kahtlasem ja samas võib-olla isegi kõige igavam.

Viimane õhtu meie India pere seltsis möödus hotelli katusel. Meie suur sõpruskond nautis enne järgmisel päeval eri suundades laialiminekut viimast korda ühiselt hängimist. Hommikul kallistasime kõvasti ja nutsime, sest teadsime, et nädala jooksul toimunu oli eriline ja ei pruugi lähemal ajal korduda.

Pärast hüvastijättu asusid kolm eestlast taksoga teele Jaipuri. Tollesse «Roosasse linna» minek oli põnev; meile oli juba tehtud reklaami, et Jaipuris saab šopata – minu ootused olid kõrged. Aga põnev ei olnud seal mitte ainult seetõttu. Tahtsin väga näha, kuidas saame hakkama ilma meie kohalike sõpradeta; tahtsin ennast selles riigis proovile panna.

Kohale jõudes teadsime õnneks, kuhu sööma minna: Rajati isa endisel töökaaslasel on Jaipuris restoran ja ta luges meile sõnad peale, et me einestaksime ainult kohas nimega «The Talk of the Town». Sinna jõudes pidime tema sõbrale edastama tervitused ja uue mobiilinumbri. Huvitav, et ligi pooleteist miljardi inimesega riigis on ikka võimalik leida just seda inimest, keda otsid... Okei, tõele au andes oli Rajati isa endise töökaaslase asemel restoranis tööl tema poeg, aga mobiilinumber sai üle antud ja endised kolleegid said omavahel mõnusalt juttu ajada. Meie saime aga hea õhtusöögi!

Kuigi restoran oli hotellile väga lähedal, siis need paarsada meetrit, mis me kõndima pidime, panid mind proovile. Keeruline oli mitte märgata, kui jõhker vaesus selles riigis siiski valitseb: terved pered magamas pimeda viadukti all, inimesed lebamas teedevahelistel haljastussaartel. Indias on sellised vaatepildid täiesti tavalised, aga minu aju lihtsalt ei suutnud sel hetkel sellega toime tulla ja nähtu muutis tolle päeva minu jaoks kogu reisi kõige keerulisemaks.

Nagu ülejäänud kohadki, kus käisime, on Jaipur muidu imeline – roosa kuma ja kaunite hoonetega linn. Eriti huvitavaks muutis linna meie jaoks see, et pidime seda kogema omal käel, ilma kohalike abita. Käisime linnast väljas paleesid vaatamas, kohalikku basaari otsimas ja puuplokitrükikodades tekstiile ostlemas – me teadsime, et oleme turistid ja meid kasutatakse ära, aga see oli okei, sest see on osa «mängust». Panime kohalikele mänguritele ikka natuke vastu, sest ka selline jauramine on osa mängust…

Siinkohal tuleb rääkida kogemusest autorikšadega. Nende juhte on kahte sorti: ühed on vaiksed ja rahulikud, kes eriti ei suhtle ja lihtsalt viivad sind punktist A punkti B; teised on hullud «India helikopteri» ehk autorikša piloodid. Need helikopteripiloodid oleks igale müügiesindajale absoluutseks eeskujuks – upsell toimub terve sõidu ajal ja sulle pakutakse alati rohkem kui sa algselt soovisid. Seejärel on sul valik olla kas pahur ja vihane, sest sa lihtsalt tahad oma sihtkohta jõuda, või siis minna kaasa etendusega ja nautida kogemust. Need väikesed helikopterid viisid meid mägedesse ja kitsastele vanalinnatänavatele, sõitsid öösel pilkases pimeduses vastassuunas ja libisesid päeval hoogsalt teiste sõidukite vahele, sõitsid siis, kui paistis päike või kui sadas vihma... See oli lärmakas ja hullumeelne, ja meie otsustasime seda nautida.

Kui me viimasel päeval tagasi alguspunkti Delhisse jõudsime, valdas meid kodune tunne – imelik, et koht, kus olime esimest korda alles kümme päeva tagasi, suudab tekitada sellist emotsiooni, aga nii see oli. Reis India linnade Kuldses kolmnurgas oli olnud intensiivne rünnak kõikidele meeltele... Tundsin, et olen valmis koju minema, ja mitte sellepärast, et meile ei meeldinud India – vastupidi, väga meeldis. Probleem on selles, et Indiat on liiga palju: meile ei meeldinud ainult üks toit, meile meeldisid kõik toidud; meile ei meeldinud ainult üks inimene, meile meeldisid kümned inimesed; me ei käinud ainult ühes ajaloolises kohas, vaid neid kohti on iga tänavanurga peal. India on meelteorgia, ja nagu iga korraliku orgia puhul, peab ka Indias reisides ühel heal hetkel endale tunnistama, et aitab küll ja nüüd võiks juba koju minna.