KEELUSTAMINE TAPAB ⟩ ÜRO inimõiguste ülemvolinik: uimastikeeluseadused ei klapi kokku inimõigustega

Eile, 20. septembril ilmunud ajalooliselt pöördelises aruandes kuulutas ÜRO inimõiguste ülemvolinik Volker Türk karistamispõhise uimastipoliitika ja globaalse uimastitevastase võitluse nurjunuks ning soovitas need asendada uue, tervishoiul ja inimõigustel rajaneva lähenemisega, mis muude meetmete hulgas hõlmaks ka uimastiturgude seaduslikku reguleerimist.

Ülemvoliniku esitatud soovituste ellurakendamise huvides kutsuvad Rahvusvahelise Uimastipoliitika Konsortsiumi IDPC pöördumise allkirjastanud organisatsioonid, nende hulgas Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühing LUNEST, rahvusvahelist üldsust üles reformima ja tasakaalustama globaalset uimastikontrolli režiimi ning riiklikke uimastiseaduseid ja -poliitikaid.

Ülemvoliniku aruanne järgnes tema samasisulisele jõulisele avaldusele tänavu 13. märtsil ÜRO Narkootiliste Ainete Komisjoni CND 66. istungjärgul, see omakorda 1. märtsil uimastipoliitika globaalkomisjoni GCDP ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo Genfis korraldatud inimõiguste ülddeklaratsiooni 75. aastapäeva tähistamise kõrgetasemelisele kohtumisele, kus juhtivametnike kõrval sai uimastitarvitajate rahvusvahelise kogukonna esindajana sõna ka Mart Kalvet MTÜ-st LUNEST.

Aastakümneid on «uimastitevaba ühiskonna» saavutamise ebarealistlik eesmärk ajendanud rahvusvahelist kogukonda ohjeldama uimastitarvitamist keelustamise, kriminaliseerimise ja karmide karistustega. Pärast ÜRO peaassamblee erakorralist istungjärku (UNGASS) 2016. aastal on ÜRO hakanud panema üha rohkem rõhku uimastite ja uimastipoliitika tervishoiu, inimõiguste ja arenguga seonduvatele aspektidele. Paraku on riikide pingutused neid eesmärke saavutada osutunud ebapiisavateks. Nüüd on ÜRO inimõiguste ülemvolinik astunud julge sammu edasi, tunnistades ühemõtteliselt, et karistamispõhised uimastipoliitilised meetmed ajendavad inimõiguste laialdasi rikkumisi ja õhutavad diskrimineerimist.

Äsjane aruanne teeb ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroost esimese ÜRO ametkonna, mis kutsub üles pragmaatilise meetmena rahvatervise ja kõigi inimeste inimõiguste kaitsmiseks uimasteid vastutustundlikult reguleerima – seda olukorras, kus rohkem kui 250 miljonit inimest maailmas elavad juba jurisdiktsioonides, kus seaduslikult reguleeritud kanepiturg on reaalsus, ning riigid nagu Colombia ja Saksamaa on teada andnud sarnastest kavadest. Peale selle on Boliivia äsja käivitanud kokapõõsa narkootiliste ainete loendisse lisamise ja keelustamise rahvusvahelise korra ümberhindamise põhjendusega, et 1961. aasta ühtne konventsioon keelustas kokalehed iganenud ja rassistlike eelarvamuste alusel.

Värske aruanne süstematiseerib lisaks kasvavat hulka uimastipoliitika-alaseid soovitusi ÜRO inimõiguste ekspertidelt. Sellisena kujutab raport endast kava, mille alusel sobib edaspidi kujundada rahvatervise ja inimõiguste austamisel rajanevaid meetmeid. Tõstame siinkohal esile aruande kõige olulisemaid järeldusi.

• Kahjude vähendamine peab olema keskne element õiguses tervise kaitsele.

• Uimastikontrolli militariseerimist tuleb näha riiklikku vägivalda ajendava tegurina.

• Kaotada tuleb surmanuhtlus karistusena uimastiseaduste rikkumise eest.

• Tuleb tunnistada, et ebaproportsionaalsed uimastiseadused on globaalse massilise vangistamise probleemi üks põhjuseid.

• Uimastipoliitiliste meetmete kasutamist tõrjutud rahvastikurühmade, sh põliselanike, Aafrika juurtega inimeste ja naiste vastu tuleb dokumenteerida.

• Tuleb tunnistada keelustamise ja kriminaliseerimise ebaproportsionaalselt kahjulikke mõjusid humanitaarkriisidesse sattunud inimrühmadele.

Globaalse karistamispõhise uimastipoliitika muutmine nõuab rahvusvahelise uimastikontrolli režiimi aluseks olevate, ajalooliselt keelustamisele ja kriminaliseerimisele keskendunud normide ja institutsioonide muutmist. See tähendab muu hulgas ÜRO uimastikontrolli konventsioonide ümberkujundamist ja ÜRO uimastikontrolli-ametkondade nagu ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo UNODC ja Rahvusvaheline Narkootikumide Kontrollinõukogu INCB, mis hoiduvad tegemast riikidega koostööd ülemvoliniku ettepanekute keskmes olevate alternatiivsete uimastipoliitiliste meetmete (nagu ÜRO ühises seisukohavõtus esile tõstetud uimastitarvitamise ja sellega seonduvate tegevuste dekriminaliseerimine ning kahjude vähendamise teenuste õiglase kättesaadavus suurendamine) edendamisel.

Ülemvoliniku aruande ajaloolist tähtsust arvesse võttes on 133 organisatsiooni üle kogu maailma pakkunud ühiselt välja järgmised soovitused.

• Kannustame ÜRO liikmesriike kasutama 2019. aastal vastu võetud uimastiteemalise ministrite deklaratsiooni eelseisvat vahekokkuvõtet globaalse uimastipoliitika tasakaalustamiseks, sätestades inimõiguste ja rahvatervise kaitse ning võrdsuse ja mittediskrimineerimise tagamise globaalse uimastikontrolli süsteemi põhilisteks eesmärkideks ning lisades ÜRO Narkootiliste Ainete Komisjoni tegevuskavasse inimõiguste kaitse tagamise teemalise punkti.

• Kutsume rahvusvahelist üldsust üles hõlmama kodanikuühiskonna organisatsioone ja «uimastitevastasest võitlusest» vahetult mõjutatud rahvastikurühmasid, sh riskirühmasid nagu uimasteid tarvitavad inimesed, mõistlikul viisil uimastipoliitiliste otsuste langetamisse, ellurakendamisse, seiramisse ja hindamisse.

• Kannustame liikmesriike käivitama ÜRO uimastikonventsioonide ümberhindamise protsessi eesmärgiga võimaldada inimõiguste põhist seaduslikku reguleerimist ja tunnistada kehtetuks tingimused, mis nõuavad rahvusvaheliselt keelustatud taimede ja ainete traditsiooniliste kasutusviiside likvideerimist.

• Kutsume ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles looma mehhanismi inimõiguste ja uimastipoliitika vaheliste vastuolude kaotamise teemaliste soovituste perioodiliseks esitamiseks ja arendamiseks. See peaks toimuma kas volitades ÜRO inimõiguste ülemvolinikku andma perioodiliselt aru uimastipoliitika inimõigustega seonduvate mõjude teemal, või uimastipoliitika teemalise juurdlusorgani või spetsiaalse mandaadi loomise kaudu.

• Me tervitame seda, et kasvab ÜRO inimõiguste alaste mehhanismide jagatavate soovituste hulk uimastipoliitiliste meetmete rakendamisega inimõigustele kaasnevate järelmite teemal. Kannustame kõiki inimõigusmehhanisme järgima kurssi, mille ülemvolinik määras, keskendudes sellele, kuidas karistuspõhised uimastipoliitilised meetmed, sh rahvusvaheline uimastikontrolli režiim võivad ise kujuneda takistusteks inimõiguste täieulatuslikule tagamisele.

• Kutsume uimastikontrolli-ametkondi, sh UNODC-d ja INCB-d üles lõimima uimastipoliitika inimõiguslikke aspekte süsteemsel moel oma tegevuskavadesse, garanteerima nende hõlmamise ametkondade aastaaruannetesse ning arvestama liikmesriikidega koostöö tegemisel ülemvoliniku tehtud järelduste ja sätestatud standarditega.

• Kutsume UNODC-d, liikmesriike ja riiklikke uimastikontrolli ametkondi üles loobuma karistuspõhiste uimastipoliitiliste meetmete toetamisest ja rahastamisest ning tagama, et kolmandatele riikidele uimastiseaduste jõustamiseks eraldatavad rahalised ja tehnilised vahendid ei soodustaks inimõiguste rikkumist ning et nendega ei kaasneks selliste rikkumiste soodustamise reaalset ohtu.

• Kutsume ÜRO ametkondi ning tervishoiu- ja kaitseteenistustesse hõlmatud rahvusvahelise üldsuse esindajaid üles lõimima kahjude vähendamist humanitaarkriisidele reageerimise raamistikku.

• Kutsume vastavate volitustega ÜRO ametkondi järgima inimõiguste ülemvoliniku eeskuju ja tegema lõppu uimastite vastutustundliku reguleerimisega seonduvatele tabudele ning esitama turgude seadusliku reguleerimise teemalisi tõendeid, soovitusi ja rahvusvahelisi standardeid, mis on kooskõlas ÜRO tervishoiu, inimõiguste ja arengu alaste väärtustega.

Pöördumine inglise keeles koos alla kirjutanud organisatsioonide loendiga asub siin (PDF, 5 lk).