Aasta alguses tuli mul vahva idee veeta mõnes riigis tervelt kuu aega – teha kohapealt kaugtööd ja avastada kohalikke vaatamisväärsusi. Saatuse tahtel (milleks oli soovitus ühelt sõbrannalt) valisin selleks riigiks Albaania.

Suundusin Balkani poolsaarele entusiastlikult ja eirates absoluutselt kõiki pereliikmete-sõprade kommentaare, nagu «Albaanias pesitseb Euroopa suurim maffia!» ja «No vaatame, kuidas sa seal hakkama saad!». Lisaks kõik jutud, et see on hästi vaene riik. «Mis siis,» mõtlesin. «Ma ju just käisin Montenegros rattamatkal ja põgusalt ka Albaania pealinnas Tiranas, polnud seal hullu midagi! Kindlasti on mu tuttavatel mingisugune 20 aastat vana info ja mina lähen vaatan, kuidas seal asjad tegelikult on!»

Ja nii ma siis läksin. Seiklesime seal sõbrannaga, ja tagasi tulin kogemustepagasiga, mida oleks olnud lausa patt mitte paberile panna. Seega – siin on minult väike sissejuhatav reisijuht Albaaniasse.

ASJAD, MIDA SILMAS PIDADA

Artikli foto
Foto: Sirly-Ann Meriküll

● Hiidritsikad. Nendega sain sõbraks juba esimesel õhtul oma kuuajases kodus Berati linnakeses. Mulle tundus, et mind armastasid need suure juukseklambri suurused elukad kogu südamest, aga kahjuks polnud see tunne vastastikune. Leidsin neid kõikjal enda ümber: avatud aknast sisse lendamas (jah, neil on jalgade küljes tiivad!), terrassil selja taha maha potsatamas, metsas puu otsas pesitsemas ja mind hiiglaslike silmadega jälgimas. Mulle päriselt tundus, et üks neist lehvitas mulle lennujaama akna tagant koivakesega, kui tagasi kodumaale lendama hakkasin.

● Olematu jäätmekäitlussüsteem. Inimestel ei ole nimelt kortermaja peale ühiseid prügikaste ja oma prügikoti peab igaüks ise viima tänaval asuvasse hiidkonteinerisse. Prügi sorteerimisest ärgem siin üldse rääkigemgi! Mõnel konteineril on küll peal sortimist suunavad sildid, kuid näiteks biojäätmete kastist vaatab tavaliselt vastu kõike alates laialivalgunud moosist kuni teksapüksteni.

Kommentaarid
Copy