KOGEMUSLUGU ⟩ III osa: Enesehävitus – olen võimeline andma endast kõik ära, et ainult olla aktsepteeritud

2015. ja 2016. aastal käin läbi kaks konstellatsiooniteraapia seanssi. Puutusin seal vist esimest korda kokku peresüsteemi tervikliku vaatlemisega, mille kaudu saab tuvastada generatsioonide viisi edasi kandunud probleeme.

Konstellatsioonitehnkat kasutati toonases teraapias psühhodraamaliku grupitöö raames, ent holistilise teraapia konstellatsioonitehnikas (2020–2023) kasutame peredünaamika süsteemi loomiseks inimeste asemel kaltsulappe (samas kasutatakse ka nukke).

Viha, mida ma endaga tänaseni kaasas kannan ja mida kirvega puude raiumine pole ikka veel täielikult minust lahutada suutnud, andis end teravalt tunda just seal. Mõneti võiks esimest konstellatsiooni-grupitööd näha küll nagu vaimude väljakutsumise riitust, aga kontakt tunnetega, mis sellega kaasnevad, on olnud liiga reaalne, et seda vaid kujutluseks pidada. Sama saab ju väita ka paranormaalsete nähtuste kohta.

Ypsiloni toimetus ei soovita vaimse tervise murede puhul otsida abi konstellatsiooniteraapiast, vaid eelkõige pöörduda teaduspõhiste vaimse tervise ekspertide poole. 

Paneb mõtlema, kas inimese psüühika seosed minevikuga polegi ehk midagi muud kui edasikandunud emotsionaalsed ja bioloogilised laengud, millele omistatakse aina uusi kultuurilisi tähistusi, mida harjutakse pidama «ise» identiteediks… Lacanlikku psühhoanalüüsi laskuda oleks aga siinkohal liigne abstraheerimine; vaimse tervise abi kättesaadavus on selletagi kehv.

Kõige õudsem äärmuslike pikkade tundeperioodide juures ongi see, et algne põhjus, millest need tekivad, ei tulene lihtsalt ainete tegemisest. Sõltuvuste puhul on oluline aru saada, et sõltuvused emotsionaalsetest seisunditest ja substantsidest ei erine teineteisest väga palju. Sõltlane on ka inimene, kes ei ole vaimselt võimeline iseenda suhtes adekvaatseid otsuseid tegema, kuna tema emotsionaalne heaolu sõltub ainetest või teiste hinnangutest tema isikule. Emotsionaalne ebakainus on kordi levinum kui ainesõltuvused, aga sel teemal rääkimisest oleme Eesti ühiskonnas vist valgusaastate kaugusel.

Aastatel, mil ma pole oma depressiivsust ja kaassõltuvust (sh armastusesõltuvust) mõistnud ning olen selle asemel toksilistes suhetes olnud, on ka parematel perioodidel siiski käinud taustal programm «ma tahan end ära hävitada». Inimene, kes ei oska endast hoolida, on võimeline andma endast kõik ära, et ainult olla aktsepteeritud. Sellisel sisendatud, «oma identiteediks peetaval» meeleheitel on palju vorme, mis kujundavad ka elu kõige väiksemaid valikuid, kuna alati leidub inimesi, kes teenivad kellegi madala enesehinnangu pealt kasu.

Tänasel päeval ei tea ma, kas see on mu keha, mõistus, emotsioonid või tunded, mida ma hävitada olen tahtnud, aga ma jõudsin laastatuse astmel päris kaugele siis, kui mul surmaeelne kogemus oli. Peresüsteemi terviklik vaatlemine väidab näiteks, et kui keegi on teinud suguvõsas enesetapu, siis selle teo vägivaldsus kandub edasi. Saab teha tugeva oletuse, et üks mu viha põhjustest on selle teo vägivaldsuse edasikandumisega seotud, millele lisandub ka reaalse vägivalla kogemine esimeste eluaastate jooksul.

Üks mu psühholoogidest selgitas mulle ka, et väga noore lapse jaoks ei ole vahet, kas pekstakse teda või toimub vägivald kõrvalolevate inimeste vahel, sest see salvestub kehasse samaväärse traumana. Agressioon on üks mu suuremaid deemoneid, see on mu üks peamisi trauma response ja elutervete intiimsuhete puudumise peamine põhjus.

Olen veendunud, et vaimsed häired ei ole ainult füüsilised, vaid avalduvad biokeemiliste/füüsiliste sümptomitena, tulenedes lahendamata probleemi energeetikast ehk põlvkonnaülesest lahendamata traumast, mis selleks, et seda saaks lahendada, peaks olema nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt hoomatav. Psüühikahäirete lahendamiseks tuleb mõista vaevavate tunnete ja emotsioonide algpõhjusi ning ravi saab toimuda ainult nende lahtiharutamisel. Emotsionaalsete probleemide tuvastamise kaudu konkreetsetes olukordades on võimalik jõuda nende põhjusteni – ning põhjused, intellektuaalselt mõistetavatena, annavad kogemisele nimetused. Pete Walker, kes on teinud tänuväärselt suure töö C-PTSD uurimisel, nimetab olmeliselt kohatuid reaktsioone emotsionaalseteks flashbackideks. Tema audioraamat on Bessel van der Kolki «Keha peab arvet» kõrval mu teine piibel ja aseaine arstiabi lünklikkusele.

Maailmas, kus see on muutumas aina defitsiitsemaks, kasvavad narkomaania ja sõltuvuskäitumine; nende kombinatsioon chemsexi näol on ajastu märk.

Nimetamine muidugi ei päästa meid tunnetest. Tunded on ikka palju maisemad ja tõmbavad jõulisemalt maadligi, kui meile üldiselt mõelda meeldiks. Ilmselt seetõttu polegi tundetöö levinud määral, mida see tänu oma sügavusele vääriks. Inimene suudab end sõnadega ikka väga palju petta. Kui psühhiaatrid ja kliinilised psühholoogid kõrvale jätta, kellest minu kogemusel on heal juhul 20% üldse võimelised C-PTSD-st lähtuvalt ravi planeerima, siis väljundid, mille toimimisele saab kindlamalt loota, on grupiteraapiad ja isiklik pühendumine taastumisele. Minu jaoks on sellest kujunenud võitlus mitte ainult minu enda sees, vaid ka ühiskondlikul tasandil.