Üsna suure tõenäosusega tuleb meile pärast järgmisi valimisi jälle üle pika aja valitsus, mille kokkupanemisel saab otsustavaks Isamaa. Reformierakonna suutmatus on haripunkti jõudnud, Keskerakond on end Kõlvarti edutamisega nurka mänginud, EKRE on suutmatu Ungari, Parempoolsed on tulevikumuusika, sotsid otsivad oma selgroogu ja Eesti 200 ei ole mitte midagi, mida nad lubasid olla. Viimased kaks võiksid endale teene teha; selleks tuleks Reformierakond valitsukriisi-ämbrisse uputada (aga, noh, see nõuab midagi, mida neil pole).
Viimaste Riigikogu valmiste järgsed Reformierakonna tänuavaldused usalduse eest olid äraspidine satiir; valimised võideti suuresti ainult tänu valijate paanilisele soovile EKRE valitsuse juhtimisest eemal hoida. Tutvusringkonnast oli kuulda, et ka muidu lojaalsetel sotside valijatel oli rahvuskonservatismi püstolitoru kuklas kinni, mistõttu suusatasid nad diagonaalis oma ideoloogilise kompassi ühest nurgast teise.
Nüüd on need hääled mujale minemas ja viimase aja reitingute põhjal paistab, et selleks kohaks on Isamaa. Reformierakonna, Isamaa ja EKRE valija vahe on ainult paar õlut; ka normaalne inimene võib ennast saunas pahaaimamatult ekreiidiks juua ning hommikul, silmad häbi täis, kahetseda, mida ta ütles Vahemere purjeregati kohta.
Kahjuks ei saa veel vähegi kindlalt öelda, et tegemist oleks Isamaa jaoks kvalitatiivse arenguhüppega. Lihtsalt, Reformierakond on liftis ja Kallas koos Võrklaevaga said selle trosside läbinärimisega lõpuks hakkama. Aga, nii või naa on praegu on Isamaale hea aeg – suur hulk seniseid reformikate hääli otsib kodu, suur hulk Keski ja Isamaa omi samuti.
Isamaa sisemised probleemid algasid EKRE esiletõusmisega, kui jäi mulje, et konservatiivsel sektoril on võimalik lällamise ja idiootlike ideedega hääli ja tähelepanu pälvida. Sealtmaalt on neil enda positsioneerimise ja paigutamisega raskusi olnud ning sellest tulenev ebakindlus on neile ka kätte maksnud. Nad ongi keerulise küsimuse ees olnud; konservatiivi ampluaa on lai, debiilsusest tsentrismini tükk maad, ja Isamaa selle asemel, et kindlat joont ajada, on ajuti üritanud nokkida kumbagi serva. Suur soov on olnud, hambad ristis, EKRE valija kätte saada. See ongi kätte maksnud ja, näe – praegu, mil nad lihtsalt käsi taskus hoiavad, tuleb toetus hoopis teisest servast, kust poleks oodanudki...