MINA ELASIN SIIN ⟩ Rannu. Võrtsjärve mängud, hiphop-peod ja köietõbi

Näen enda ümber vaid sagivaid täiskasvanuid. Põlvi, peamiselt põlvi. Kaotan pea ning jooksen ühele ja teisele poole. Vaatan hirmunult ringi ja püüan hingata. Ma ei saa hingata! Ma olen üksinda. Mind on jäetud inimmerre uppuma. Kui kaotsi on läinud viimnegi meel, haarab keegi minust kinni ja küsib, kus on ometi mu vanemad. Ma. Ei. Tea. Mu ümber on sadu ja sadu inimesi.

Taoline pilt on mu mällu sööbinud Võrtsjärve mängudest. Olin toona viieaastane.

Enne aga, kui asun seda mälestust selgitama, teeme selgeks geograafilise asukoha. Rannut tasub otsida Võrtsjärve ümbrusest. Eestis peaks olema veel kaks teist Rannut, aga mina räägin sellest, mis on Tartumaal. On kohe aru saada, kui sa pole siitkandist, sest ütled «tulen Rannusse» või «Rannule». Sa ei tule Rannusse ega Rannule; kui läheb hästi, siis tuled hoopis Randu!

Rannu on alevik. Enne 2017. aasta reforme oli isegi Rannu vald, ent nüüd on vaid Rannu, mis kuulub Elva valda. Identiteedi mõttes on see küll hoop, sest Rannu, Elva, Puhja ja Rõngu olid minu lapse- ja nooruspõlves eraldiseisvad üksused. See andis meile võimaluse omavahel rivaalitseda. Ei ole aus mult küsida, kes minu arust teistele silmad ette tegi.

Aga tagasi mu mälestuse juurde. Võrtsjärve mängud oli festival, millest võtsid osa kõik järvega kokku puutuvad vallad. Kui uskuda Eesti Entsüklopeediat, sai see üritus alguse 1969. aastal. Eesmärk oli edendada spordiindu ja tervislikke eluviise ning tuua rahvast kokku. Mäletan lapsepõlvest, et Võrtsjärve mängud olid vinged. Mitmepäevasel üritusel sai sportida, sa taielda, sai süüa, pidutseda, tantsida ja trallida – kõike, mida hing ihkab.

Mängudel osalemise tava kandus põlvest põlve. Osaleda sai sportimises, aga ka taidluses. Minu perekonnas tegid sporti minu vanaisa, minu isa ning lõpuks ka mina ja mu vend. Mõõtu võtsime eri kergejõustikualadel, rahvastepallis (kus ükskord sai meie meeskond noomida, sest vandusime hingepõhjast iga vea peale) ja paljus muus, näiteks köieveos.

Rannukad olid kergejõustikus üldiselt head, aga Võrtsumängudel (negu me sündmust hellitlevalt kutsusime) oli meie trump teatejooks. Mäletan, kuidas mu rind paisust õnnest ja uhkusest, kui kõrvalmeeskonna võistlejad enne jooksu omavahel hirmunult rääkisid, et Rannu vastu ei saa küll keegi. Vahepeal sai ikka, aga pigem harva. Me olime tõesti head!

Eks põhjus oli selles, et meil oli hea treener. Mäletan kergejõustikutrenne, mis olid väga mängulised ja õpetasid sporti armastama. Mulle meeldis, et meelevaldsed suhtlusreeglid olid teisejärgulised. Sõbranna kõrvalasulast vaatas mind hirmunult, kui oma treenerit eesnimepidi kutsusin: «Meie võime vaid «treener» öelda!» Selgitasin, et see on tema enda soov. Treeneri nimi tuli üle meie huulte väga loomulikult, sest jumaldasime teda.

Parklasse muudkui koguneb autosid. Osa neist tuleb parkida lausa rahvamajast üle tee asuva kooli juurde. Roheline-sinine-punane! Prožektorituled uhavad ringiratast käia.

Rannu rahvamaja saali õhk on paks nii muusikast, õhupuudusest kui ka elevusest. Inimesed karjuvad muusikast üle üksteisega rääkida. Kõik liigub aegluubis.

See on teine pilt, mis mulle Rannu peale mõeldes pähe kargab. Peod rahvamajas, eelkõige hiphop-suunitlusega, olid Rannus niivõrd legendaarsed, et kohale tuldi mitte ainult lähipiirkondadest, vaid ka 40 kilomeetri kauguselt Tartust. Ülikoolis puutusin kokku inimestega, kes teadsid Rannut just nende pidude tõttu. Rannukad Maido Möls ja tema vend Meelis olid ürituste eestvedajad, keda ümbritses eriline aura. Diskol sai end vabaks lasta, kõik endast välja tantsida ja – miks mitte? – karjuda.

Pilt väriseb; iga samm paneb selle järjest rohkem kaadrist välja hüppama. Hinga, lihtsalt hinga. Keskendu. Püüa sammu venitada. Kurat võtaks, kuidas ma seda vihkan! Kes mõtles välja, et üks ala mitmevõistluses peab olema pikamaajooks? Treener karjub, et ma ennast liigutaksin, hiljem seletab kätega vehkides, et 600 (alla 13-aastased tegid mitmevõistlustel 800 meetri asemel 500-600 meetrit - toim) ja 800 meetri jooksud on poolenisti sprindid. Ei tee tuju paremaks; rõvedad on nad ikkagi ja ma ei viitsi.

Kolmas pilt, mis mulle silme ette kargab, kujutab staadionit. Minu lapse- ja nooruspõlv möödusid sellises Rannus, kus oli pidusid, oli kultuuritegevusi ja oli sporti. Põhimõtteliselt kõike, mis pähe tuleb.

Olime rikkad lapsed: kes tahtis, võis käia kergejõustikus või võrkpallis, lauluringis ja muusikakoolis. Oli ka kunstiring, mille vastu oli mu huvi kaunis leige, sest mida inimesele pole antud, seda pole antud. Kunstianne on minust kaugelt-kaugelt mööda läinud.

Aga oli ka arvutiring, kus käisin GTA-d mängimas või internetis surfamas. Minu noorusajal ehk enne aastatuhandevahetust oli internet luksuskaup. Läbisin arvutiringis programmeerimise algkursuse. Kõik see oli justkui kellegi suur huvi ja südamesoov: anda meile kõigile võimalus olla tulevikus «keegi».

Meid on noruspäi kooli ette rivistatud. Inimeste ridadel mu paremal ja vasakul käel ei näi olevat lõppu – meid on koolis siiski üle kolmesaja. Kirst rändab meie eest läbi. Neelatan. Nii noorelt, ohatakse minu ümber. Ma ei teagi päris täpselt, mis juhtus. Seal see kirst aga läheb. Muidu lärmakas koolipere jääb vait. Õhk on vaikusest raske – selline, mille puhul tead, et olukord on tõsine. See kirst aga ei jää viimaseks.

Ühtäkki hakkas suuri diskosid vähemaks jääma. Võrtsjärve mängudki kuivasid kokku, kuni lakkasid üldse olemast. Ja siis see tuli. See, millest ma väga palju rääkida ei taha. Miks? Kui ma mäletan oma lapsepõlvest palju, siis teismeeast alates läheb juba raskemaks. Jah, õige on küsida, et kas ma ei mäleta või ma ei taha mäletada. Äkki on see kõik kombinatsioon neist kahest? Või siis, et pole neid nii tõsiselt väärtuslikke mälestusi, sest ühtäkki asetus kõik konteksti.

Mäletan, et tundsin lõkendavat ebaõiglust, kui Rannu ületas üleriigilise uudiskünnise vaid sellega, et meie hulgast läks palju noori vabasurma. Mõne saatus jäi seniks selgusetuks, kuni mõne aasta möödudes leiti metsatukast tema säilmed. «Külas on köietõbi,» kirjutati ühes loos, mis käsitles Rannus toimuvat.

Aga ometi ei huvitanud ei varem ega ka hiljem kedagi, et niivõrd väikesest kohast tuli andekaid sportlasi või et olime õppes ümbruskonna koolidega võrreldes keskmisest kirkamad. Ei. Uudisväärtuslik oli vaid see, et üks väike kohake Eestimaa pinnal jääb oma noortest järjest ilma.

Tung kodukohta õigustada elab minus siiani. Kui keegi üritab minu kodupaika märgistada või sildistada, tärkab minus seesama ebaõiglustunne. Sa ei tea, mida me oleme näinud ja kogenud!

On, kuidas on; Rannu on minu kodu. Rannu on koht, kus ma olen väga palju rõõmustanud. Olgu, jah, olen ka väga palju haiget saanud, õppinud ja kasvanud. Täisealiseks tuli sirguda maru kärmelt, aga mis sellest ikka. Mõnel harval õhtul ronivad mu unenägudesse Rannu staadion või rahvamaja või Võrtsjärve mängud ning ühes nendega inimesed, kes lahkusid. Vahet ei ole, kas olen Brnos, New Yorgis, Londonis, Portos või Torontos, peast välja oma kodukohta juba naljalt ei saa.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.