ILUKIRJANDUSLIK REISIKIRI ⟩ Üheksa juunikuu päeva Haugikopsudel

Varasügis on ilusake. Päeval laseb ta ennast veel ära unustada, aga hommiku karge hingus ütleb, et ta on kohal. Vahtrapuult kukub värviline leht, mis nagu ütleks seal õhus laperdades, et ära muretse, oota, ma tulen tagasi. Ma ei muretsegi, mul on omad tähtajad – kirjutan raamatut, õigemini annan sellele viimast lihvi.

Sügis oli Puškini lemmikaastaaeg. Seda mäletan koolist. Leninile vist sügis ei meeldinud, tal oli töötoas roheline lamp. Sedagi mäletan koolist. Üks Lermontovi luuletus on peas; ma ei oska seda sealt kuidagi ära kustutada. Ma saaksin ilma Puškini, Lenini, rohelise lambi ja Lermonovita, aga ma ei oska neid asju peast ära kustutada.

Terve suvi läks saarel. Tegelikult on neid kaks teineteise kõrval. Nad on omavahel kivise maakitsusega ühendatud ja sarnanevad linnulennult kellegi kopsudega, mistõttu kutsusidki Anne koos Linda ja Pauliga neid Haugikopsudeks. Mis nime saared päriselt kannavad, ei selgunudki. Teised olid siin juunis, üheksa päeva, mingi hull kuumapreiood oli. Mina olen siiani siin ja tõmban otsi kokku. Ma olin siin juba enne neid.

Naljakas – ma ei tea isegi kus need saared asuvad, see ei selgunudki. On pakutud, et need on kusagil Ahvenamaal, aga sama hästi võivad nad asuda Turu saarestikus või kusagil Stockholmi rannikul. Ma tõenäoliselt ei saagi teadma...

Üheksa päeva, 14 teismelist, õnneks ei olnud neil seal mahti oma lasteasjadega tegeleda; ma poleks sellises koguses vinnilisi inimvõsusid välja kannatanud. Neil oli siin pidevalt s..t ventlaatoris ja niimoodi tundusid nad vastuvõetavatena. Viktor ja tema omad – Plönn, Vedru, Kingloom ja teised – suutsid nende suve metsa keerata ja ma olen neile selle eest tänulik... Hea, et Viktori omad seejuures ise hinge jäid. Viktori enda puhul tuleb küll imestada, et ta omal jalal minema kõndis...

Üldiselt läkski kõik metsa. Sellest pidi üks lasteasi tulema, aga see, mis siit välja koorus, oli, et mul endal oli lõpuks nutt lahti, olgugi, et ma ise otse ei sekkunud... Ja mitte ainult minul...

Üheksa päeva juunis, ja nüüd ma silun ja korrastan nende järelt juba kuid; oktoober on käes. Siin ei lange lehti – saarel pole peale kidurate mändide midagi. Mingid astelpajupõõsad on, aga langevatest lehtedest jään tänavu ilma. Samas oli see üks minu elu ilusamaid suvesid. Ma polnud varem Ahvenamaal käinud, samuti mitte Stockholmis ega Turu saarestikus (kui need sündmused ehk seal aset leidsid?). Nüüd käisin, ise jalga Kalamajast välja tõstmata.

Neetud raske on loomine mitte millestki. Ka natukese, ainult kahe saare ja 14 teismelise ja teist sama paljude täiskavanute üheksa päevaga nendel. Mul ei õnnestu lugu kirjutada, mul tuleb see klaviatuuri peal endal läbi elada, ja nii käivad vahepeal mõned asjad emotsionaalselt üle jõu. Kõige toreda kõrval. Nagu päris eluski.

Vähemalt ei mõelnud ma seal saarel korrakski Puškinile, Lermontovile või Lenini rohelisele lambikesele. Niimoodi, oma loos olles, saab ebaolulise endast eemal hoida.

Eile saatsin käsikirja kunstnikule ja palusin, et ta selle visualiseeriks. Näen selle kaanel punase graniidi ja erkroheliste mändide kõrgläikega kooslust. Mis värviga romaani pealkiri «Mäng» sinna saab, seda veel näeb...