SUBKULTUUR ⟩ LinkedIn. Korporatiivne Facebook, mis on muutunud veidraks positiivsuspiirkonnaks

Ärkad hommikul ilge pohmelliga diivanil, sest telefon plingib katkematult. Sa ei tee silmi lahti, sest läbi laugude õrritav hommikupäike on juba piisavalt hull. Kobad käega diivanipatjate vahel ja piilud ettevaatlikult teavitusi; pea lõhub ikka rängalt, kuid postitused ei jäta valu tundmiseks ruumi. Sõber, kes alles paar tundi tagasi su tühjas vannis longerot jõi, on LinkedIni pannud ridamisi kommentaare, kiites uusimaid turundusnippe, podcasti-soovitusi ning – tõesti – isegi ühe Bolti reklaami alla ingliskeelse, muskli- ja raketiemotikonidega vürtsitatud ovatsiooni läkitanud.

Oled mures, sest ilmselgelt on tegu psühhoosi tundemärkidega, kuid sõbrale helistades selgub, et nii see asi siiski pole. «Work hard, play hard,» ütleb ta ning selgitab, kuidas pohmell loob täiesti uue perspektiivi, mille kaudu äriideid ja produktiivsust vaadelda.

LinkedIn on 2003. aastal loodud sotsiaalmeedia- ja tööleidmisplatvorm, kus ühelt poolt on võimalik leida rohkem töökuulutusi kui eestikeelsetest CV-portaalidest kokku, teiselt poolt aga laiendada enda võrgustikku, pakkuda teenuseid, korraldada üritusi, leida tiimikaaslaseid ja mida kõike veel. Asjalikuna näiva lehekülje kasutajaks hakates ja postitusi sirvides võib aga peatselt täheldada iga rakukesega tuntavat võõristust ja cringe-momenti. Redditis on näiteks loodud juba 290 000 liikmega foorum r/LinkedInLunatics, kus paremaid palasid jagatakse.

Peamiselt on tegu grindsetti [Lakkamatut edu nimel rügamist ja enesepromo väärtustav meelelaad. – Toim.] ülistavate ärihaidega, kes enda edukuse salaretsepte jagavad, kuid oleks ebaõiglane väita, et see ongi LinkedIn. Leiab ka tavaliste tööinimeste postitusi, mis räägivad sissemagamisest, Netflixi vaatamisest, pidutsemisest, puhkusest jne, kuid neistki jääb suhu veider maik. Miks? Esialgu oli mul raske seda läbi hammustada, kuid pärast pikka lugemist mõistsin, et põhjuseks on igast kommentaarist ja kirjutisest õhkuv kõikehõlmav positiivsus.

LinkedIn on ettevõtjate platvorm. Tõsi, suur osa kasutajaist on palgatöötajad, kuid ka nemad on füüsilisest isikust ettevõtjad, kes müüvad enda teadmisi, aega ja teenust, loovad postituste abil samuti enda brändi, laiendavad potentsiaalsete koostööpartnerite võrgustikku ja suhtlevad jälgijatega. Selleks, et postitus võimalikult paljudeni jõuaks ja isikubränd õitseks, jagatakse tihtipeale nippe, räägitakse tööelust vms.

Võrgustiku loomiseks kommenteeritakse teiste postitusi, tänatakse, soovitakse õnne. Mark Fisheri tõlgenduse järgi on post-fordistlik ettevõtja, olgu ta palgatöötaja või mitte, iseenda suurim ekspluateerija. Enesekurnamine hõlmab ka pidevat produktiivsuse kasvatamist, töö optimeerimist jne. LinkedIni lämmatava positiivsuse allikaks ongi iga asja rakendamine produktiivsuse vankri ette, millele järgneb automaatselt jaatajate koor kommentaariumis. Sündis laps? Tõesti, on raske, kuid see sunnib mind paremini töötama, et peret toita! Ema suri ära? Kurb lugu, kuid see paneb mind paremini töötama, et ta pilve pealt vaadates ikka uhke oleks! Magasid sisse? Absoluutselt vajalik, et välja puhata ja  seeläbi produktiivsem olla! Kuulad kõndides jutusaateid? Topelt-produktiivsus, yay! Ei kuula kõndides jutusaateid? Vaikuses veedetud aeg sünnitab loovaid lahendusi!

Nii tekibki kamber, kus iga võimalikku sündmust esitatakse positiivsena, sest see aitab tõhusamalt, rohkem, paremini töötada. Lisaks on kadunud võimalus näidata enda vastumeelsust postitusele. Isegi mõtleva emotikoni «uudishimulik» reaktsioon eemaldati; alles on jäänud vaid blingiv lambipirn imetabasele ideele ning like, plaksutus ja süda takkakiitmiseks. Vist ainuke suhtlusplatvorm, kus pöial-all-reaktsioon veel säilinud on, ongi anonüümsusele rõhuv Reddit. Nii tekib tasapinnaline infomaastik, kus tagasiside on juba eos programmeeritud positiivseks, jättes ka lugejale mulje, et kõik on hea.

Meenub naljakas juhtum ajast, mil YouTube'ist oli äsja eemaldatud dislike-nupp. Chicago räppar Fivio Foreign laadis üles uue muusikavideo ja kiitles pärast Instagramis, kuidas mitte keegi pole pöialt allapoole pannud, mis tähendab ju, et kõigile, kes vaatasid, meeldis! See näide võtab antud teema üsna täpselt kokku.

Muidugi on sellistel muudatustel suhtlusvõrkudes ka omad põhjused. Kui algaja muusiku esimene video ujutatakse kohe üle allapoole suunatud pöialdega, võib ühiskond ilma jääda järgmisest Koit Toomest. LinkedInis kriitika osaliseks langenud noore näol võinuks olla tegu lendavate autode leiutajaga. Seetõttu ongi oluline leida kesktee, mis soodustab pigem viisakat arutelu, kaldumata kumbagi äärmusesse. Võib-olla on seda palju loodetud, ent just LinkedIn platvormina tunduks sellise trendi algatajaks hea kandidaat, kuna enamik kasutajaist on täiskasvanud. LinkedIn alustas nagu viisakas firmapidu, kuid läks käest, nagu firmapidudega ikka läheb.

Alati ei pea kõik tiirlema töö ümber. Mõni asi võib teha kurja, laastada, kasvatamata kuidagigi produktiivsust. Ja seda võib siis ka tunnistada, et, jah, tõesti, ma tegin midagi, mis mõjutab minu isiku-ettevõtet täiesti negatiivselt.