«TATARLASTE KÕRB» ⟩ Kõik ootavad salaja sõda

Kõik peab käima nagu taskulambi suuna muutmisega: üks hetk siin, teine hetk seal; ainus, mis loeb – tulemus. Nassim Taleb on toonud paralleeli «Tatarlaste kõrbe» peategelase Drogo ja teadlase vahel, kes teeb igapäevaselt katseid hiirtega. Ja nii aastast aastasse – naine muretseb juba ammu mehe edukuse pärast.

Äi on sugulaste koosviibimistel terav ja toob esile teise väimehe edusamme elus. Keegi ei pööra meie teadlasele enam tähelepanu, ta on unustusehõlma vajumas – kõik on veendunud, et tema tegevus on ebaoluline. Reaalsuses aga liigub ta iga päev katseid tehes ja uusi nurgataguseid valgustades edule lähemale. Edu võib ta kätte saada või mitte, aga ainult usk, et ta teeb midagi õiget, kannab teda edasi. Buzzati raamat on just ühe inimese tragöödia – ootamine, lootmine ja mängimine kaartidega, mille saatus on talle kätte jaganud.

Oleks keeruline rääkida Dino Buzzatist või «Tatarlaste kõrbest» eesti keeles, kui seda ja ka teisi Buzzati raamatuid poleks niivõrd hästi tõlgitud. Reeglina räägitakse tõlgitud teoste puhul alati autorist, kuigi vahendaja roll on antud juhul ehk isegi sama tähtis.

Anne Kalling on eesti keelde tõlkinud kõik, mis Buzzatist meile on tõlgitud. Huvitav saatesari on 1992. aasta «Tõlkijad», kus Kalling ka just Buzzatist räägib. Oluline – eriti rääkides keelest, mis on paratamatult tunnetuslik ja subjektiivne – on sõnumitooja enda isik. Vaenlast ei usaldata, tuttava puhul seda tehakse ja sõpra ehk usaldatakse juba kinnisilmi. Tõlkija puhul on adekvaatne sarnane lähenemine. Lisaks autori lähedasele tundmisele peab tõlkija olema ka oma emakeele katakombidega võimalikult hästi tuttav.

Olles lugenud mõnda New York Timesi bestselleri tõlget, siis sealt ei ole suurt midagi kaasa võtta; lugemiskogemus on lausa ebameeldiv. Isegi kui raamatul algselt oli hing, on see tõlkes kas kaotsi läinud või muutunud üleüldse ersatsiks, mis proovib tarbimisühiskonda sobituda. Tõlkijal pole aega autorisse, ammugi mitte tema keelekasutusse süveneda. Kalling on aga Buzzatit suutnud tõlkida nii, et hing on alles jäänud. Mõelda vaid, kui NYT bestsellerite mustri järgi proovitaks tõlkida klassikalist kirjandust! Ennetavalt võiks sellise tegevuse ennetamiseks välja mõelda eraldi paragrahvi või suruda see kuidagi vaenukõne alla. Halvim stsenaarium – üks keeleruum on ühe suure autori võrra vaesem.

Arvestades, et Buzzatist pole ülemäära palju eestikeelseid arvustusi – guugeldades leidsin pelgalt mõne ja needki aastatetagusest ajast –, on igati kohane omal tagasihoidlikul moel proovida itaallasest kultuskirjanikku taaselustada.

Ateistliku kirjaniku Jumalik ootus

Dino Buzzati oli enda sõnul ateist, ent samas on tema stiilis midagi jumalikku. «Tatarlaste kõrbes» eksisteerivad kaks maailma. Üks on überrealism – kogu see vahtkonnas käimiste virvarr, distsipliin, Bastioni kindluse Määrustiku järgimine, lõputu argipäev. Teine on tekstide sürrealism – selle on välja toonud ka tõlkija Kalling. Peategelane Giovanni Drogo ja ka kõik teised tegelased näivad teadvat või tajuvat, et kusagil peab olema midagi enamat. Selles annab aimu vahepeal aknapraost kummalise nurga all müürile laskuv päikesekiir, milles on midagi maagilist, enese juurde kutsuvat, või sügav sisemine veendumus, millega mõni vanem kolleeg Kindlusest kui oma lapsest räägib.

See pole universaalne usk Jumalasse, vaid just nagu usk ühte kindlasse kohta. Raamatu lõpuosas lahkub kolonel Ortiz, Giovanni Drogo üks paremaid sõpru, pensionile. Ja rohkem raamatus temast juttu ei ole. Valerio Zurlini 1976. aastal vändatud filmi on lisatud aga huvitav koht (ehkki tuleb mainida, et ülemäära palju huvitavat filmis kahjuks ei ole) – Ortiz lahkub mitte ainult Kindlusest, vaid ka elust, lastes endale pärast Kindlusest lahkumist keset kõrbet kuuli pähe.

Sedasama fanaatilisust sümboliseerib ka raamatu üks minu jaoks valusamaid episoode. Kindlusest käiakse nimelt ka vahtkonnas Uuel Reduudil. Sõdur Lazzari põgeneb oma kaaslaste juurest teel Uuelt Reduudilt tagasi Kindlusesse, et päästa hobune, kelle ta arvab olevat enda oma. Sellega jääb ta Kindlusesse naastes aga n-ö kahe maailma vahele, sest parool, mis on vajalik Kindlusesse pääsemiseks, on ainult vahtkonda juhtival ohvitseril. Ta küll palub müüri valvavat sõdurit, kes on ühtlasi ta sõber; nad ju ometi tunnevad teineteist.

Sõduri kõrval aga on seersant Tronk, 20 aastat Kindluses viibinud mees, kes isegi puhkused Kindluses veedab. Tema suureks armastuseks on Määrustik, milles seisab, et kolmandale hoiatusele järgneb lask. Sõdur vaatab kahtlevalt kinnitust otsides Tronkile otsa ja heakskiitva pilgu saanuna tapab oma sõbra. Tronk on justkui Määrustiku Ülempreester ja Määrustik ise dogmaatiline tõde, mis aitab taluda Kindluse üksluist elu.

Kindlus ja selle üksluine elu Foto: «Tatarlaste kõrb» (1976)

Peategelane Drogo tegelikult ei taha Kindlusesse jääda. Romaani alguses proovib ta sealt lahkuda, aga saatusel on teised plaanid. Aegamisi hakkab ta selles igavas elus lootma ja ootama miskit, midagi suuremat kui ta ise ja ka kõik teised. Sõda. See on ka inimese ja Drogo enda suur traagika – ootamine ja lootmine. Võib ju öelda, et vales rongis reisides on iga peatus vale. Samas ehk ei olegi lootuse realiseerumine kõige olulisem? Suur asi on ka see, kui lootus inimeses eneses ei sure. Elu ei ole see, mis lapsepõlves näis või mida arvati – püstloodis tee paremuse poole, nagu teatud inimeste usk majanduskasvu. Aegade keerises muutub ka inimene ning ringloogikat jätkates muudab inimene ise aega ja ruumi.

Sellest räägib ka episood, kus Drogo on juba paar aastat Kindluses teeninud. Ta võtab välja puhkuse, et oma kodulinna ja tuttavaid külastada. See ongi punkt, kus ta mõistab, et ei tema ega ka teised ei ole enam endised. Vana pruut on jäänud võõraks – kumbki ei söanda enam teatud piire ületada, et teineteisele taas lähedasemaks saada. Sõbrad on jõudnud karjääriredelil ülespoole ja elavad oma tihedat ja kiiret elu. Kõiki kannab ajavool muretult kaasa, pelgalt Drogo tunneb ennast mahajäetuna, ja ehk sellepärast panebki ta kõik ühele kaardile – suurele ootusele sõjast ja sellega kaasnevast kuulsusest. Praegust ühiskondlikku olukorda arvestades on romaan ehk isegi äraspidisel moel vägagi ajakohane. Nagu Tõnu Õnnepalu on öelnud: «Kõik ootavad salaja sõda, sest see lahendaks ühekorraga kõikide kõik probleemid. Mis nad arvavad endil olevat.»

Giovanni Drogo jääb romaani lõpus raskelt haigeks. Ja saatuse keerdkäiguna ründavad just siis pärast sajandipikkust ootust Kindlust tatarlased. Samal ajal, kui lahing algab, lahkub haigusest kurnatud major Drogo vankris. Ta sureb üksi võõrastemaja tugitoolis istudes. Naeratades pimedusse.

Buzzati ise sureb 66-aastasena, olles töötanud omaenese Kindluses Milano mainekas ajalehes «Corriere della Seras» kogu oma elu. Tõlkija Anne Kalling kirjutab lõppsõnas: «Ta lahkus elust vaikselt ja väärikalt – Buzzati suri vähki –, jäädes lõpuni kunstnikuks. Viimane pilt tema albumis: murtud okstega söestunud puud ja tuuleiilis ära lendavad lehed.»