BODIMODI ⟩ «Aabrahami modifikatsiooni klubi»

«1.17 aabrahami modifikatsiooni klubi» on ilukirjanduslik looke peenise ümberlõikamisest. Esimest korda avaldatud 2016. aastal raamatus «6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality» – pärast seitsme aasta möödumist tundub vajalik seda taas lugejateni tuua.

1.17 aabrahami modifikatsiooni klubi

«Prrrrr... No esimene päev ei ole kõige valusam, aga see-eest on see ikka kõige koledam! Sa vaatad seda pärast oppi ja see näeb lihtsalt võigas välja, nagu mingi fucking Frankenmunn,» ütleb vanaisa toorelt. «Valu ei tunne sa alguses peaaegu sittagi. Esiteks oled sa üldnarkoosi all, kui seda tehakse, ja siis saad mingeid päris korralikke valuvaigisteid. Aga, türa, see näeb ikka päris õudne välja... Nad panid mingi soki selle ümber, aga see tuli koju jõudes peaaegu kohe ära. Ja siis oli kõik näha, fucking niidid turritavad haavast välja...»

«Oota, ma ei taha nendest turritavatest niitidest kuulda,» ütleb taburetil istuv lapselaps õlgu väristades. «Räägi, sa ütlesid, et sa olid narkoosi all. See on see, kui sa oled teadvuseta ja ei tunne valu vä?»

«Jep, täpselt, üldnarkoos, siis on täielik black-out. Ma polnud kunagi varem narkoosi all olnud, nii et juba see oli kordumatu elamus. Ma olin täiega närvis seal. Kujutad ette, et oled alasti laua peal, sulle hakatakse tegema üht kõige intiimset operatsiooni üldse, mask pannakse ette ja veenidesse jooksevad igasugused segud. See narkoloog või... Ei-ei, see ei ole narkoloog, see on anestesioloog, kes narkoosi teeb... See ütles veel midagi mu habeme kohta, et see võib segada maski panekut ja võib tekitada probleeme, aga minu arust tahtis ta lihtsalt jobi olla! Ühesõnaga, mäletan, et ma kordasin omaette «Bismillah, bismillah,» ja mõtlesin, et miks ma juba ei kao kuhugi ära. Ning samal ajal kuulsin, kuidas arst ütles õele, et lase veel mingi-mingi arv ühikut fentanüüli... Ma ei suuda siiani uskuda, et ma seda kuulsin ja et ma fentanüüli sain, aga, noh, see selgitab ka valu puudumist...»

«Mis on fentanüül?» segab lapselaps vanaisa jutule vahele.

«Fentanüül on valuvaigisti, opioid, täpsemalt vist sünteetiline opioid, sada korda tugevam kui morfiin. Seda kasutati toona koos muude huvitavate kemikaalidega narkoosiks; ma ei tea, kas see on praegu ka haiglates kasutusel. Fentanüül oli sel ajal päris kuum teema, ruulis tänavatel sajaga. Aastatuhandevahetusel oli heroiini ja AIDS-i värk, aga siis trügis fenta heroiini kukile. Heroiin on morfiinist kolm korda tugevam, seega fentanüülist tunduvalt nõrgem; hull teema oli, kõik surid üledoosi. Paar aastat enne Külastuspäeva hakkas asi paremaks minema, savu legaliseeriti ja maksustati igal pool ära ja küüruvendasid hakati ravima taksiisi toel. Noh, nende aktsiisimaksu-rahadega, mis taskutesse ei mahtunud. Fucking riik, tead, ühes filmis öeldi, et «This is not a country, it’s just a business».»

«Aga mis siis selle narkoosi ajal juhtus?» segab lapselaps jälle vahele ja näpib teekruusi, millesse on äsja tõstnud kolm lusikatäit suhkrut.

«Sittagi ei juhtunud. Seda ei olnud. Midagi ei olnud. Ei und ega ka pimedust, mitte sittagi. Põhimõtteliselt nagu siis, kui oled täiega väsinud, paned pea padjale ja järgmisel hetkel heliseb äratuskell. Ma jäin narkoosi mõttega, et miks ma olen ärkvel, miks ma ei maga juba, ja järgmine pilt oli see, et, ou-ou, ma ei tohi olla ärkvel, miks ma ei maga juba. Ja siis vaikselt hakkasin aru saama, et ma ei ole enam opilaual, vaid teki all ärkamisruumis.» Vanaisa vaikib ja valab musta teed tassi, lisab kaks lusikatäit suhkrut, segab ja kallab veidi koort juurde. Maitseb seda, lisab veel pool lusikatäit suhkrut ja segab uuesti.

«Mis edasi juhtus?» küsib poiss ja maitseb ka vanaisa teed. «Edasi kärutati palatisse, lükati tilguti alla ja siis passisin.

Ootasin, opp oli hommikul kell kümme ja siis pidin mingi kaheni ootama. Fucking depressiivne oli seal olla. Lisaks mulle oli samas palatis veel neli tüüpi; üks oli audis, vist just mingi raske opi läbi teinud, teine oli venelane, luges lehte, magas ja oli vait. Kolmas tuli mind kohe hommikul tervitama, selline sõbralik vana tüüp, põhimõtteliselt sama vana, kui ma praegu olen. Tal oli selline kohitsetud kassi olek peal, veidike pooletoobine. Rääkis, et tal oli munandivähk või -kasvaja. Et võeti ära, kõik võeti ära. Huh, see võttis õõnsaks, just enne oppi ka veel. Siit ka üks elutarkus sulle, poiss — katsu vahel kotte, ja kui tunned midagi imelikku, mida seal enne ei olnud, siis mine kontrolli. Äkki ei võeta kõike ära. Kui kõik ära võetakse, siis tulevad tissid. Tol vanal pässil olid. Kurb oli see seik...

Neljas vend tuli pärast oppi, keskealine, saare pealt, ma ei mäleta enam, kas saarlane või hiidlane. Türr, küll ta oli väsitav! Näha, et närvis, vatras aina; istus, käed ristis, voodil ja vatras. Alguses selle kastraadiga, aga siis läks too reipalt mingeid analüüse andma. Ja siis hakkas too saarlane mind küsitlema; magaja ja venelane ei võtnud eriti vedu. «Miks sa, noormees, siin oled?» ja «Kuidas siis nii?» Ma ei tahtnud üleüldse temaga suhelda; see narkoosilaks hakkas ka üle minema. Õnneks tuli lõpuks arst, toosama uroloog, kes mind alguses vastu võttis ja vist ka opi tegi, luges sõnad peale: neli nädalat seksi ei tee, kui side kukub ära, siis kukub ära, kui läheb kuseseks, siis on ka okei, kui on mäda, siis tuleb kaaliumit teha. Siis komberdasin haiglast välja ja tulin koju.»

«Aga siis oli valus vä?» küsib poisike.

«Oo, jaa!» üürgab vanaisa. «Sa ei kujuta ette, kui valus. See oli midagi teistsugust, see oli ürgvalu. Konstantne valu. Iga samm, iga viimne kui liigutus, türa... Iga viimne kui mõte, raisk...» Vanaisa jääb vait ja vajub mõttesse.

Kuidas peaks ta poisile selgitama, mis tunne tal pärast seda oli ja milline see valu oli? Ta ei taha rääkida sellest, mida ta tundis, kui esimest korda testis uut ja lepinguga seotud «teda». Et see ei olnud loomulikult selline värk, et «neli nädalat ärge suguühtesse astuge» ja siis «davai, lükkan sisse ja hakkame paugutama». Kaugel sellest. Ta oli tõeliselt piinelnud. Tõeliselt. Iga hetk, iga liigutus, iga kord, kui alukad haavu puudutasid. Iga kord, kui riie puudutas kaitsetut pead, mille krae oli maha kistud. Ta oli olnud pidevalt laksu all — ei midagi hullu, lihtsalt ibuprofeen, ibumetiin ja jumal-teab-mis-iin-või-feen. Hommikul kindlasti üks neljasajane. Võimalik, et väike hit või eilse roachi lõpp. Lõuna ajal võib-olla üks neljasajane või mitte midagi. Võib-olla kaks, kui hommikul jäi võtmata. Ja siis õhtul kaks, kindlasti kaks. Ja mahvi, kindlasti mahvi. Pärast tööd enamasti, aga kui hommik oli raske, siis ka hommikul, aga võimalikult vähe.

Teinekord kadus valu pärast ibusid ja savu ära. Või ta lihtsalt harjus sellega. Harjus valu, ebamugavuse ja imelikkusega. Osa temast oli kadunud, justkui ei oleks seda kunagi olnud. Oli valu; osa oli asendunud valuga. Kui on ramadaan ja ei tohiks üldse seksi peale mõeldagi, siis on suhteliselt lihtne lasta mõttel uitama minna. Aga see oli tema jaoks ülim ramadaan. Ainuüksi pilk millelegi, tekst, sõna, uitmõte, fantaasia, rääkimata omaenda naise puudutustest ja kallistustest — see kõik tekitas otsekohe teravat, lõikavat valu. Ta pidi mitte ainult enda tegusid kontrollima, vaid tervet «teda» allutama; eemalduma ja eralduma kõigest, mis võis mingisugustki erutust põhjustada. Lisaks mõistusele ja mõttemaailmale on veel puhtfüsioloogiline pool — esimesel kahel nädalal ärkas ta igal hommikul kella kuue ja seitsme vahel ja käis kusel. Enamasti seetõttu, et tal oli valus, teinekord jooksuga — enne, kui hakkab valus.

Pärast teist nädalat hakkas ta kahtlema doktori sõnades, et enne nelja nädalat ei tohi seksida; ta arvas, et see võtab veel rohkem aega, mingi viis kuni mitte kunagi nädalat. Kõik oli paistes ja verine ja mädane ja ta kartis. Munn leiges kaaliumpermanganaadi lahuses, mõtiskles ta keset vannituba aegadest, mida nad olid koos veetnud, kohtadest, kus olid käinud ja tegudest, mida teinud. Aga ta ravis ennast ja kolmanda nädala lõpul hakkas tunneli lõpust valgus paistma. Ta ei muretsenud enam, kas kõik saab korda; ta tundis seda. Esimene kord pärast oppi, kui tal hakkas kõvaks minema ja ta lubas sel juhtuda, esimene kord, mil ta ei laskunud meditatsiooni, et mõelda lume, külma või mõne muu mitteerutava asja peale, oli ääretult imelik. Ääretult. Kõik kiskus ja tunne oli selline, et nüüd lendab kork minema. Mitte pauk, vaid munni pea. Ja ta hakkas kartma ning kordas omaette: «Lumi-lumi-lumi,» ja püüdis mõistuse külmutamisega end maha rahustada. Aga järgmisel päeval üritas ta uuesti, ja kartis, ja üritas uuesti, kuni ühel päeval ta enam ei kartnud. Ja see oli... uskumatu. Nagu see esimene kord, kui sa pihku tagusid ja pärast ei mõistnud, kuidas saab nii tühi olla. Ta oli iseendaga uskumatult õrn ja sellest piisas, et mõista, et ta oli saanud süütuks. Ta oli süütu, üheksa aastat abielus olnud mees ja kahe lapse isa.

Ja siis sõitis ta naine kahekümneks päevaks minema, enne kui ta sai oma süütuse talle kaotada.

Paar hand job’i olid enne ärasõitu, aga need olid veidi imelikud; ta käitus nagu täielik eit ja kiunus iga järsema ja rebivama liigutuse peale. Ei olnud ühekssaamist, vaid teismeliste imelikud katsetused. Ja siis oli ta üksi ning nautis taasavastatud noorust, üksildasi õhtuid. Kuni ta naine tagasi tuli ning nad andusid ühekssaamises, lõputus ja eesnahatus.

«Millest sa mõtled, vanaisa?» küsib poisike köögilaual sidrunit lõigates ja viile enda teesse kukutades.

«Valust.»

«Aga miks seda tehakse, kui see valus on? Ma lugesin selle kohta raamatukogus ühte raamatut ja seal öeldi, et kui arst ei näe põhjust, siis ei ole seda tarvis teha.»

«Mis seal raamatus veel kirjutati?»

«Seal kirjutati, et see on juutide ja moslemite seas levinud komme. Ja et arstid peavad teinekord tegema ka mitte-juutidele või mitte-moslemitele, siis, kui tekib mingi põletik. Aga et enamasti ei ole seda tarvis teha.» Poiss jääb vanaisale nõutult otsa vaatama.

«Tead, ma räägin sulle, kuidas see asi kõik algas. Kuidas see mul algas. Inimkonnaga on teine lugu. Osalt pikem, aga samas lühem.» Vanaisa ohkab, võtab köögilaua sahtlist paki tubakat ja keerab endale ühe suitsu.

«Üks esimesi kokkupuuteid selle teemaga oli mul siis, kui ma sain tuttavaks sinu vanaema isaga. Ma olin varem sellest nagu kuulnud, aga suurt tähelepanu ma sellele ei pööranud. Su vana-vanaisa tuli Eestisse, et minu ja su vanaema abiellumisele nagu oma luba anda või nii. Me saime linnas kokku, su vanaema ja tema isa ning mina koos oma emaga. Läksime ühte nendest kesklinna hoonetest, mis nüüd tühjana seisavad; seal oli mingi supermarket. Viru keskus oli nimi. Noh, see on see, kui hästi palju poode on ühes kohas koos. Nagu basaar või nii. Vanasti oli nii; kõik aina ostsid ja ostsid.

Igatahes, me olime mingis riidepoes ja Kuuki läks koos mu emaga midagi proovima. Jäin su vanaema isaga esimest korda kahekesi. Mõtlesin, et hakkab mind nüüd raudselt küsitlema, et mis ma plaanin oma eluga teha, kuhu õppima minna ja kus töötada ja nii edasi. Aga su vana-vanaisa vaatas mulle hoopis otsa ja küsis, kas ma tean, et ma pean ennast sealt alt puhtaks tegema. Tegi näppudega nagu kääridega šnip-šnip. Bljääd... Mul tõusid ihukarvad püsti. See oli nii kuradi random; keset kuradi poodi hakkas mulle seletama, et ma pean endal eesnaha laskma ära lõigata. Mul tuli sellest momentaalne blokk ette, et nagu mis kuradi mõttes?! Aga ega ma talle ei öelnud midagi. Ta oli küll minust peajagu lühem, aga sellist nägu, et sa ei taha temaga tülli minna; ta oli kas tige või naeris kõva häälega. Ei ühtegi vahepealset ilmet — ei lahket, ei üllatunut. Ta ei teinud oma näoga sittagi muud kui põrnitses tigedalt või naeris. Igatahes noogutasin ma, et jah-jah, saab tehtud, ja ei mõelnud enam tükk aega selle peale.» Ta suitsetab sigareti rahulikult lõpuni ja kustutab selle tuhatoosi, et kohe uut keerama hakata.

«Ma ei mõista siiani, mis mind selleni viis. Ma püüan seda panna paika ja sobitada narratiiviga, arenguga selle mõtte täielikust vastasusest, selle täielikult mõttetuks ja vanamoeliseks, barbaarseks pidamisest kuni hetkeni, mil ma kukkusin haripunktist küsimuste merre. Miks on seda vaja, kas see on ohtlik, kas ma olen selleks võimeline, kas munn võib otsast mädaneda, kas arst võib munni otsast raiuda, ja nii edasi, ja nii edasi.» Ta süütab uue sigareti ja jätkab: «Kui teoloogiliselt vaadata, siis, jah, meie kultuuriruumis on see tavaline traditsioon moslemite ja juutide seas. See oli Aabrahami leping Jumalaga — pärast südame ümberlõikamist tegid nad uue lepingu, tema ja ta järeltulijatega, ehk siis kõigiga. Iidsest ajast igavesti, leping minu ja sinu vahel, ütles Jumal, ning vana Aabraham lõikas ümber iseenda, oma pojad ja oma sulased. Aga me ei ole ainukesed, kes seda teevad. Ameeriklased teevad seda peaaegu kõigile vastsündinutele juba eelmise sajandi keskpaigast alates. Vahet ei ole, kas sa oled juut või katoliiklane, liberaal või konservatiiv — käärid, ja maha! Ja aafriklased teevad seda. Ja Lõuna-Ameerika pärismaalased. Ja Austraalia pärismaalased. Ja melaneeslased. Ja aasialased. Aasialastel on see vist enamasti islamiga seotud, aga neil on ka omad traditsioonid. Juudid lõikavad ümber...»

Vanaisa jaurab pikalt sellest kes, kuidas ja millal lõikavad. Kes lõikavad ainult osa eesnahast, kes lõikavad selle pikkupidi pooleks, kes teevad ribadeks. Ta räägib, kui palju eri osasid on peenisel ja kui palju vagiinal. Poisike istub ja kuulab, punastab vahepeal ja näpib tassi. Vanaisa kasutab raskeid sõnu nagu frenulum ja labia minora. Märgates, et poiss ei saa aru, pakub talle kohe pikemat seletust. Poiss punastab ja kuulab. Vanaisa räägib kaugetest hõimudest, keda eraldavad terved ookeanid, räägib sellest, kuidas nad lõikavad peenise tervenisti pooleks, tipust kottideni, ja teooriatest, miks nad nii teevad. Poisike istub ja kuulab ja ei punasta enam; ta nägu on kahvatu.

«Vaata, Uku, sinuga on nii, et sul ses mõttes joppas.»

«Kuidas nii?»

«Noh, sulle tehti juba haiglas pärast sündi... Mäletad seda?»

«Ei mäleta...»

«No vot, sa ei saanud seda valida, aga sa ka ei mäleta seda; sulle tehti turvalises keskkonnas protseduur ja sinu jaoks on see lugu läbi. Mina ja su onud peame seda mäletama.»

«Aga sa ei rääkinud mulle, miks sa seda tegid,» meenutab poisike taburetil. Ta õngitseb tuhatoosist priskema koni ja kimub põlema. Vanaisa krabab selle talt eest ja annab poisile nimetissõrmega nipsu vastu nina.

«Kuradi pätt, oota veel, kuni habe kasvama hakkab,» ütleb vanaisa ja kukutab koni tuhatoosi. «Ma tegin seda, sest mul oli vaja tuua midagi ohvriks. Aeg selleks oli küps, ma olin otsustanud tuua terve iseenda ohvriks Talle. Südame, mõistuse, hinge, ihu, ego koos iga raku ja karvakesega. See on osa haniifide teest — jõuda Temani ja end Talle loovutada. Pluss, kõik läks siiski lihtsalt ja ma võtsin seda kui head märki, soosingut oma ettevõtmisele. Kui raske asi läheb ladusalt, siis peab seda ära kasutama...» Vanaisa hakkab endale jälle sigaretti keerama.

«Vaata, perearst andis saatekirja nagu ühe lause peale. Mehed ei käi peaaegu üldse arsti juures, ei käinud siis ega käi ka praegu, ja seetõttu oli vist kerge perearstilt seda saada, ja nii edasi. Igatahes läks mingi aasta, enne kui ma uroloogi juurde aja kinni panin. Suht kiiresti sain konsultatsioonile, mingi paari kuuga, ja seal läks veelgi lihtsamalt. Arst küsis, et kas on mingeid probleeme, kas on liiga kitsas või midagi sellist. Ma ütlesin, et ei ole mingeid probleeme; selle peale ütles ta, et siis ei ole tarvis lõikust teha. Ja siis ma mainisin, et, vaadake, ma olen moslem, mille peale ta ütles, et siis on ju teine lugu ning hakkas arvuti klaviatuuril klõbistama.

Ma jälgisin teda ja mõtisklesin omaette; too väikese sõrme sõrmusega keskealine doktor oli pärast neid sõnu automaatselt otsustanud mulle operatsiooni teha ja mulle ei jõudnud kohale, kuidas see nii lihtsalt toimus. Kõige muu peale, mis kuidagi religiooni puudutas, sülitati; kõik muud bürokraatlikud jamad venisid alati igal sammul. Tema puhul see aga toimis ja jooksis ilma takistusteta. Kas see oli mingi uroloogidevaheline kokkulepe, aukoodeks, et kõik peavad ümber lõigatud saama? Kas tal oli mingi sportlik huvi ümberlõikamiste vastu? Lõikas ta ehk iga eemaldatud eesnaha tähistamiseks sälke mingisse skalpellituppe? Või sai ta iga operatsiooni eest raha? Igatahes andis ta mulle pärast klõbistamise lõpetamist paberi narkoosi kohta, soovitused ja ohud, pluss diagnoosi. Mul oli eesnaha pitsumus, mis vajas ravina ümberlõikamist...»

Vanaisa läidab sigareti, puhub suitsu välja ja sõnab:

«See arst keeras süsteemile sajaga ja tuli reaalselt inimeste poolele. Ta tegi asju lihtsamaks ja see oli hea märk.»