PIIRID KINNI ⟩ Peterburi poolt vaadates tuleb teha Läänemerest järv

Veel kuu aega tagasi küsisin Facebookis, miks Soome ja Eesti pole oma mereterritooriumeid lubatud piiridesse nihutanud. Eestil oleks tarvis piiri kolme meremiili jagu kaugemale lükata, et teha Läänemerest – Peterburi poolt vaadates – järv. Hardo Aasmäe, Igor Gräzin, Heiki Lindpere ja Juhan Parts tulid ettepanekuga välja juba aastal 2005; siis kajas see kurtidele kõrvadele. Kui veel mõned aastad tagasi võis mere vene laevadele lahti hoidmine nii diplomaatiliselt kui julgeolekuliselt mõistlik paista, siis täna küll enam niimoodi ei tundu.

Riho Terrase sõnul tuli eelmises valitsuses vastava algatusega välja Isamaa esimees Urmas Reinsalu. Praegune koalitsioon pole teemat tõstatanud, aga tõenäoliselt tuleb see küsimus nüüd ühel või teisel kombel arutusele. Selle juures võiks eeskujuks võtta kahe riigi ajaloolised kogemused. Esiteks tuleks vaadata Soome poole ja meenutada, kui kiiresti ja otsustavalt too riik kogu Venemaa teema enda jaoks ümber mõtestas, teiseks Iisraeli poole ja sellele, kui otsustavaid samme suudab see väikeriik praegu enda alalhoidmiseks ette võtta.

Päris kummastav on Venemaale kehtestatud sanktsioonide raames mõelda, et sisuliselt korraldab Venemaa meie majandusvööndis ja territoriaalvetes oma sõjalisi mereväeõppusi; samamoodi veavad selle laevad edasi-tagasi sanktsioonidealust kaupa. Kas Eestil – enda sõnul Ukraina ühel suuremal toetajal – on praegu tegelikult mõistlik Kaliningradi merepidiseid varustusteid lahti hoida?

Seltsimes «Jebanutin» Putin on iseenesest suur keiser Peeter Esimese fänn (see oli mees, kes Venemaa ajalookäsitluse kohaselt raius akna Euroopasse). Eesti ja Soome saaksid praegu tuua Venemaa ajalookäsitlusse fakti, et Jebanutin pani selle lahtiraiutud lolli akna jälle kinni. Ja edasi saavad Venemaa ajaloolased Vladimir Vladimirovitši suunal alustada diskursuse «Kui loll saab üks inimene olla?».

Seda on järjest raskem varjata, kuna Jebanutin laiendab edukalt NATOt. Soome näol on see juba tõde, Rootsi näol peatne tõde, Ukraina puhul tulevikutõde. Ja kes oli see, kes täitis Ukraina nüüdisaegse sõjatehnikaga? Siinkohal ei saa venelastel endil ka liiga palju muid küsimusi tekkida peale selle, et kui lõpuni loll saab üks inimene olla. Või õigemini üks end keisriks mõelnud paistes KGB pensionär. 

Diplomaatia? Diplomaatia Venemaaga on nagu allmaailma ja barõgadega läbirääkimine; see pole kunagi toiminud. Kes Tartu rahulepingu täis lasi? Pätsu ametirahad ja Tartu ülikooli varad on jätkuvalt kus? Piirilepingu ratifitseerimine jäi kelle taha? Pole olemas sellist asja nagu diplomaatia Venemaaga. Julgeolekuprobleem Venemaaga ei kao võib-olla mitte kunagi, aga siinkohal tekib õigustatud küsimus, et kes peaks NATO sisemeres vene paatide pärast muretsema – meie või?

Eesti ja Soome saaksid praegu Venemaa Balti mere laevastiku Peterburi alla lukku panna; Balti mere laevastik saaks tegevuse laiendamiseks võtta kasutusele Laadoga järve. Meie suunalt – nalja kui palju, Venemaa poolt vaadatres – parem ikka kui mitte midagi. Ja kui juhtub ime ja kunagi tulevad Venemaal võimule inimesed, kellega mere taasavamist arutada saab, võime omalt poolt kõnelustele kaasa võtta Tartu rahulepinguga sätestatud maakaardi.