MEELTESEGADUS ⟩ Milline tajumisvõime on kõige olulisem?

Eesti sõnaveeb annab sõna meel esimeseks tähenduseks «teatud aistingute vastuvõtmise ja eristamise võime (nt kuulmine, nägemine, haistmine)». Samas tuuakse näitena «inimese viis meelt» ning sünonüümideks pakutakse tajumisvõime, taju, aisting ja pertseptsioon. Käesolevas kirjutises kasutame sõna «meel» edaspidi just tähenduses «tajumisvõime» ning et tekst tuleks lühem, räägime edaspidi inimese võimetest, jättes eesliite «tajumis-» endale pidevalt kõrva taha kudistama.

Esmalt innustaksin keelemehi loodusteadlastega rohkem rääkima, sest jutt viiest võimest ei vasta kohe kindlasti tõele. Neid on ikka palju rohkem. Jutt pole mitte vaid nn kuuendast võimest, sest selle rolli võime kahtlusteta omistada inimese sisekaemusele (eneseteadvus) ja sellisena on see pea jagu üle kõigist teistest, sest teeb meist need, kes me oleme – inimesed. Kangastuvad ju meie ees kaks maailma – üks meie tahtmistest sõltumatu, nn objektiivne reaalsus ja teine meie soovidele kaasa helisev nn subjektiivne reaalsus.

Selles, kas too sisemaailm mingil määral meie tahtmistele allub, peame veidi kahtlema. Loeme A. Einsteini kreedost: «Ma ei usu vabasse tahtesse. Schopenhaueri sõnad «Inimene võib teha, mida tahab, kuid ta ei saa tahta, mida tahab» saadavad mind kõikides olukordades kogu elu ja lepitavad mind teiste tegudega, isegi kui need on mulle üsna valusad. See teadlikkus vaba tahte puudumisest takistab mul iseennast ja kaasinimesi tegutsevate ja otsustavate üksikisikutena liiga tõsiselt võtmast ning kannatust kaotamast.»

Kolmveerand kõigist haigus­test on seostatavad püsti käimise tavaga

Sama kindlalt peame eristama näiteks tasakaaluvõimet, mille organid asuvad sisekõrvas ja teevad meile kõige muu kõrval võimalikuks meie suure eripära, kahel jalal kõndimise. Selle suutlikkuse üle pole tegelikult mõtet eriti uhkust tunda. Pooleldi huumoriga probleemile lähenedes loob vaid kahe toetuspunkti kasutamine ülemäärase koor­muse praktiliselt kõigile elunditele. Esmalt loomulikult luustikule, eriti lülisambale, puusaliigestele ja jalgadele. Järgmi­sena kannatab südame-veresoon­kond. Selles veendumaks tuleb vaid võrrelda südame koormust vere pumpamisel püstises ja rõhtsas asendis. Soolikatel lamasklevad kopsud ja süda, maks ja kõhunääre. Vaene aju on pidevalt verevaeguses, kuna selle väärtusliku vedeliku sinna «tippu» tõstmiseks ei jagu pumbal sugugi alati piisavalt võimsust. Analüüs peaks näitama, et vähemalt kolmveerand kõigist haigus­test on seostatavad püsti käimise tavaga. Radikuliit, veresoon­te laienemine ja kõrgvererõhutõbi on lausa «kohustuslik» me­nüü. Paneb koguni imestama, et leidub õnnelikke erandeid, kel­lest need tõved on mööda hiilinud. Kui nüüd mõned lausa äärmuslike vahenditega tervislike eluviiside eest võitlejad sooviksid olla järjekindlad, peaksid nad hakka­ma propageerima deviisi «Käed maha ja edasi!» Kiireim neljakäpukil saja meetri jooks on tänaseks 15,66 sekundit; selle saavutas 2022. aasta 30. juunil USA Ohio osariigis Cantonis Collin McClure (USA). Iga lugeja võib nüüd ise tuvastada, kas tema jookseks püsti kiiremini.

Organismi seisundi sisetunnetusvõime (janu, nälg, temperatuur, uni jms) kompleksne keskus asub vaheaju alumises osas, hüpotalamuseks nimetatavas ajupiirkonnas. See on oluline osa aju naudinguga seonduvate piirkondade süsteemist ja autonoomse närvisüsteemi regulatsioonist. Hüpotalamus mängib olulist rolli keha homöostaasi säilitamisel, sealhulgas kehatemperatuuri, vererõhu, vedelike tasakaalu, söögiisu, une ja ärkveloleku tsüklite ning hormonaalse regulatsiooni kontrollimisel. See suhtleb teiste ajuosadega, et moduleerida kogu keha talitlust mõjutavate hormoonide tootmist ja vabanemist. Lisaks keha füsioloogiliste funktsioonide reguleerimisele on hüpotalamus seotud emotsioonide, motivatsiooni, une ja ärkveloleku tsüklite ning seksuaalkäitumisega. See võib ka vastata välistele stiimulitele ja mõjutada käitumist.

Milline tajumisvõime on kõige olulisem?

Ega meie traditsioonilised võimed pole vähem huvitavad. Nägemise puhul tasuks kohe panna tähele, et juba silma põhi on aju struktuuriga, mis tähendab, et info töötlemine algab juba tajuvas elundis endas. Aju roll on aga samuti vägagi oluline. Nii näiteks pannes ette prillid, mis muudavad nähtava pildi peegelpildiks (jalad üleval, pea all, vasak-parem vahetatud), pöörab aju mingi aja möödudes maailma meie jaoks taas õigetpidi, misjärel prille eest võttes satume taas peegelmaailma. Ilmneb, et näiteks imiku jaoks ongi just see kuva eelistatud. Seega see, mida me näeme, on suures osas illusioon ehk maaja, nagu hindud ütlevad.

Meenutades, et nähtav valgus on elektromagnetiliste lainete kogum, mille lainepikkused on ≈ 400–700 nm, peaksime seda vahemikku võrdlema EM-lainete täisspektriga – g-kiirgusest (alla 0,01 nm) madalsageduslike laineteni (üle 10 000 m). Sellisena on nähtava valguse spektripragu ülikitsas ja kujunenud looduses põhjusel, et selles vahemikus on õhk ja vesi korraga läbipaistvad. Nähtavusvahemiku erinevuse mõistmiseks kujutlegem nt missivõistlust, mida jälgime röntgenkiirtes. Sellele, kes soovib pusida veelgi saladuslikuma probleemi kallal, võiks soovitada mõelda selle üle, miks pole võimalik ehitada pruuni valgusvihku heitvat prožektorit.

Kuulmise puhul on inimeste tunnetuspilu ligikaudu 20 Hz kuni 20 kHz. Palju sõltub seejuures vanusest. Nii pole vanemas eas enam mõistlik Spotify tasulisele versioonile üle minna, sest niikuinii te heli kvaliteedis erinevust ei taju. Loomad ületavad inimest akustilise tundlikkuse sfääris oluliselt ja seda mitte vaid seetõttu, et neil kõrvad liiguvad (kuigi ka see pole vähetähtis). Ootamatult mõjutavad kuulmist ka veel näiteks õhurõhk ja keskkonna keemiline koostis (NB! Heeliumi sissehingamine nn pardihääle tegemiseks on eluohtlik). Piirid on loomulikult ka heli tugevusel ja nt kontserdid, kus bassihelid kärbse tiibadest eraldavad, pole kindlasti tervislikud.

Kui paneme mikrofoni kõrva, kostavad kõlaritest tugev mühin ja selgelt kuuldavad südametuksed. Meie õnneks peidab aju kogu selle müra kenasti ära ja me kuuleme seda vaid erutusseisundis. Sootuks mastaapse pettuse osaliseks saame nn Shepardi helikaskaadi kuulates. Tegu on näiliselt katkematult kõrgeneva heliga, mille tõusul ei paista lõppu tulevat.

Haistmine ja maitsmine on pigem keemilised võimed vastukaaluks nägemisele ja kuulmisele, mis on võimalikud tänu lainelistele füüsikalistele protsessidele. Keemiline keskkonnataju on vanim võime, mis on isegi bakteritel. Enne nägemist või kuulmist, isegi enne puudutust arenesid olendid reageerima ümbritsevatele ainetele. Inimese ajus tegelevad keemiliste andurite analüüsiga eri ajupiirkonnad. Tasub panna tähele, et nt kartuli maitset pole võimalik isegi seda maitsnud inimesele sõnadega selgitada ning inimeste maitse- ja lõhnaeelistused võivad omavahel olulisel määral erineda.

Samas on mõned lõhnad seotud organismi päästik­protsessidega, mida me teadlikult ei kontrolli. Need pole küll nii olulised nagu näiteks putukate puhul, kuid siiski tuvastatavad. Paljud põhjalikult uuritud putukaliigid suudavad tuvastada potentsiaalse kaaslase isegi kümne kilomeetri kauguselt. Selline teadmine tekitab palju küsimusi. On ju õhku paisatava aine kogus ülimalt väike, lõhnamolekulide arv kilomeetrite kaugusel õhus peaaegu olematu ja lõhnatajuri pind tilluke – allika suuna määramine peaks olema võimatu.

Nüüd on teadlased avastanud midagi, mis näib olevat feromooniretseptor, ka inimese ninas, lisades tõendeid selle kohta, et ka inimesed suudavad auravaid sõnumeid välja nuusutada. Lõhnataju toimimise mõistmist on viimastel aastatel palju uuritud. Lõhnataju on oluline võime, kuna see võib hoiatada meid selliste ohtude eest nagu gaasileke, tulekahju või roiskunud toit, kuid see on tihedalt seotud ka emotsioone ja mälu töötlevate ajupiirkondadega. Ebameeldivad ja halvad lõhnad saadavad tegelikult ajju valusignaale, et hoiatada meid võimaliku ohu eest.

Nii olemegi märkamatult jõudnud küsimuseni, milline võime on siis kõige olulisem. Enamik inimestest asetab troonile nägemise ja on nõus oma eelistusest loobuma alles siis, kui tuletame meelde, et kompimise kaotaja on samas ka täielikult halvatud ja elus midagi olulist enam korda saata ei suuda. Samas on pimedaid ja kurte võimalik kompimisvõime vahendusel koolitada kaotatud meeli kompenseerima. Uudishimulikud võiksid sissejuhatuseks tutvuda Helen Kelleri juhtumiga.

Väheke lõbusamaks läheb meie analüüs siis, kui püüame siduda meie võimed spetsiifiliste kunstidega. On ilmselge, et paaride nagu nägemine – kujutav kunst, kuulmine – muusika, maitsmine – kokakunst, haistmine – parfümeeria puhul erilisi vaidlusi pole. Pillimängu võib pidada kompimise peamiseks väljundiks. Massaaži eri vormid lisavad võimalusi. Sisekaemusvõime kunstiliik selgub tähelepanekust, et me mõtleme ju keele vahendusel, ja kirjandus asubki temale määratud kohale nagu õlitatult. Tasakaaluelundile mõnu pakkuvad karusellid, kiiged ja batuudid ning sport oma erinevates väljendustes haagib end taas paariliseks. Sooja-külma vahelduste mõnud saunas ja jääaugus või rannal päikesevanne nautides on hüpotalamusele kindlasti samuti meeliülendavad. Vaid janu ja nälga ei suuda me vist täiel määral nautida, ent eks leidu erandeid siingi.

Kuid inimene pole mitte kunagi päriselt rahul. Oma tajumisvõimetele hangib ta lisa mõõteriistadest, teovõimetele tööriistadest ja arutlusvõimele arvutitelt. Kui need riistad jõud ühendavad, on tulemuseks robot, tehisolend, kes suudab meist määratletud valdkondades veidi enam ja pole enam pehmete orgaaniliste komponentide lasu, vaid keskkonna suhtes sedavõrd vastupidavam, et suudab taluda pikki kosmosereise, ellu jääda ka kaugetel planeetidel ning muutuda seeläbi Universumi kodanikuks.