Koroonaaeg ja 600 päeva sõda otsa – nüüd hakkab aitama; tuleb alustada enda laadimist positiivsusega, muidu läheb inimene tühjaks. Juba on selline tunne, et ravin masendust masendusega; teen hommikul arvuti lahti, vaatan Venemaa kaotused üle ja elavnen – täna on 800 laipa, muidu ikka 400–500. Vanasti olid surmakuulutused lehe lõpus musta randiga ääristatud, nüüd lehes ainult surmakuulutused ongi, lihtsalt mustast randist on loobutud. Ei ole midagi teha, tuleb vägisi elu otsima hakata.
Võrklaev. Ohoh! Kui ma nüüd ilma negatiivse eelhäälestuseta teda vaatan, on ta päris sümpaatne mees, selline kontrastideta ja malbe... Samas midagi on nagu puudu. Kui mul käiks paberleht, võiksin talle sarved pähe joonistada, siis oleks ta punahirve moodi. Punahirv on ilus ja uhke loom – võrreldes näiteks kährikuga. Võrklaev ei näe välja nagu mingi kährik Tallin-Tartu maanteel, millest on 20 autot üle sõitnud. Punahirv on minu teada mäletseja. Ja kui ma nüüd selle kähriku peale mõtlen, siis pole automaksus ka midagi üleliia hullu. Keegi peab ju riigile need kährikud kinni maksma; kährikud ei ole ostalõppematu resurss.
Ses mõttes on automaks õiglane, et ühest kährikust saab üle sõita sada autot. Põdra- või hirvejaht on väikese seltskonna lõbu, aga ühest kährikust võib maanteele jätkuda terveks päevaks. Vaatan Võrklaeva uuesti, panen talle jälle mõttes sarved pähe, kujutlen endale püssi kätte – ja no tee, mis tahad, aga käsi ei tõuse sellele niiskete silmadega uhkele loomale kuuli otsaette tulistama, lihtsalt ei tõuse... Kährikust seevastu suudaksin autoga üle sõita küll. Võib-olla mitte esimesena, aga mingi kolmekümne viiendana tuleks juba kõne alla.
Näete, kui palju head, ja vaja polnud muud kui ainult loobuda negatiivsest eelhäälestusest! 600 päeva sõda – vähemalt ei ole 1200 päeva, hea! Tore, et ma pragu perega Iisraelis ei ole; Slava Ukraini, Slava Israel... Kui see Balticconnector oleks pikkupidi katki läinud, oleks palju hullem, aga, jumal tänatud, läks risti, ja sest pole midagi; sinna paneb mingi jupi või midagi vahele.