NÄHTAMATUD MÜÜRID ⟩ Eestist Saksamaale kolimine – mõttevabadus pole sama mis liikumisvabadus.

«Eurooplased on privilegeeritud» on väide, millega enamik eurooplasi tõenäoliselt nõustub. Kuid kas see tähendab, et igasugune nurin on põhjendamatu? Kas üks eurooplane võib teisele oma häda kurta ilma, et teine viitaks nende mõlema ühistele privileegidele, mida teistel rahvastel, riikidel ja kultuuridel lihtsalt ei olegi? Kas valu on Euroopas vähem valus? Kas valu peaks olema Euroopas vähem valus? Ja kui palju valu võib kaasa tuua see, kui sa ei leia elamispinda?

Mina ja mu elukaaslane ei alustanud Tallinnast Saksamaale Giessenisse kolimise kavandamist eile, vaid juba pool aastat tagasi. Giessen, umbes Tartu mõõtu, ent Saksamaa kontekstis sellest vähem mõjukas linn lubab olla «üliõpilaslik» – selline paik, kus ühe cappuccino tellinud inimene võib kohvikus selle taga kolm tundi istuda. See rõõmustas meid.

Mu elukaaslane alustab magistriõpinguid koreograafias. Programm, millesse pole sugugi lihtne sisse saada, lubab pakkuda sellistele teoreetilisi aluseid etendus- ja muudele kunstnikele, kellel on tihti «pea pilvedes».

Mina lõpetasin doktorantuuri pool aastat tagasi – lause, mida pidin järgmiste kuude jooksul korduvalt ütlema ettevõtete, instituutide ja ülikoolidega peetud vestlustes ametipostide teemal, millele olin kandideerinud. Kõrgkooli lõpetamisele järgnenud talumatu töötus ja sellega kaasnenud tühjus moonduvad mu enda retoorikas sageli mõtlikuks õppepuhkuseks. Selle õppepuhkuse ajal olen kirjutanud kaastöid arhitektuuriajakirjale, mis maksab mulle nende eest nii vähe, et eeldan, et see jääb allapoole miinimumpalka riigis, kus ajakiri tegutseb – s.t, Türgis.

Sedamööda, kuidas mu teenistuskäik hakkas üha rohkem meenutama ehitusplatsi, mis on Tallinna südalinna kogu 2023. aasta suve ehtinud – ja kuna mu kaaslase järgmised kaks aastat olid ette kavandatud –, keskendusime korteri leidmisele. Kui alustasime, oli meil selleks kolm kuud aega; nüüdseks on jäänud aega kolm nädalat.

Sarnaselt töökoha leidmisega ei ole elamispinna leidmine sugugi romantiline, eneseväljenduslik või rahuldustpakkuv ettevõtmine; kõige sagedamini iseloomustavad seda pakkujate kummituslik kadumine, tüssatasaamine ja akendeta keskkonnad. Mul on raske uskuda, et olukord võib olla nii armetu «isegi Giessenis». Ja just siis, kui olime omadega kõige sügavamas augus ja ajasime kinnisvaramaaklereid segamini psühholoogidega, õnnestus meil saada korter.

24 tunniks.

Seejärel polnud toda kaunite siniste kahhelplaatidega kena korterit meie jaoks enam olemas. Kuna kummalgi meist polnud tööd ja kumbki meist ei suutnud tõestada, et meil on kindel sissetulek, ei soovinud korteriomanik meid üürilisteks. Oletan, et ta oli mõnest «Korterite üürileandmine võhikutele» tüüpi raamatust lugenud, et inimesed on see, mis neile kuulub, või on võrdsustatavad nende omandiga. Ja meile ei kuulunud eriti mingit omandit. Tema silmis on keegi, kellel on alati parem hoolimata sellest, kas selline isik kolib sisse koos kolme koeraga, peab päevad ja ööd läbi vannitoas pidu, või, või, või… Ma ei suuda neid ridu tuska tundmata kirjutadagi.

Keskendusin vahepeal taas töö leidmisele – tegevus, millele kulub 40 tundi nädalas ja mis seega mitmeti meenutab tööl käimist – ja mu elukaaslane paberimajandusele, mis oli piltlikult öeldes kuhjunud juba enne tema õpingute algust. Näiteks polnud tema EKA diplomi ametlik ingliskeelne versioon tema ülikooli jaoks piisavalt «ingliskeelne» ja tõlkija pidi tõlkima EKA inglise keele teise inglise keelde. Me jookseme eri suundadest vastu sama müüri.

Ma vajun iga päevaga sügavamale sohu – või mul hakkavad sellega hakkama saamiseks sobivate toimetulekumehhanismide varud ammenduma. Mõtlen sellele, kuidas kõnelen Vabaduse väljakul Eesti ja Saksamaa töö- või noorsoo- või kultuuriministeeriumide korraldatud sündmusel sellest, mis tunne on olla noor ja liikuv nüüdis-Euroopas. Mõtlen karmidele sõnadele, mida võiksin leida selleks, et oma olukorra üle kurta, ja sellele, milline Saksa tööandja, kes võib-olla vaatab ülekannet sündmusest ETV-s, võiks mulle selle põhjal tööd pakkuda.

Samal ajal hakkasid mu tööintervjuud Zoomis võtma minu isiklikust elust, mitte tööst kõnelemise kuju. Mõtlen, et peaksin selle asemel, et rakendada töövestluseid oma lootusetuse-auru väljalaskmiseks, pöörduma uuesti terapeudi poole.

Tugev olla on raske ja mina isiklikult tunnistan, et kui oleksin paremas olukorras, ei peaks ma seda tingimata ihaldusväärseks. Siiski mõistsime tänu 24 tunni jooksul Giessenis leitud korterist unistamisele, kui kiiresti olukord muutuda võib. Betoonist ja sinisest kahhelkivist fatamorgaana taustal räägib Raivo Hein, kuidas säästude kogumine on absoluutne rumalus. Meil pole raha, mida säästa, ja kindlasti mitte midagi, mida investeerida.

Tööde jaoks, mida tegema olen kandideerinud, olen tundud end üle-, ala-, väär- ja rööpkvalifitseerituna. Olen kandideerimise käigus täitnud nii palju ülesandeid ja teinud nii palju teste, et mõni neist on kindlasti andnud mõnele neist ettevõtetest uusi ideid. Olen korra pursanud naerma pealtkuuldud mõttevahetuse peale, mis kõlas nii: «Miks see töökoht teile huvi pakub?» – «Ma tahaksin raha teenida.» See ei ole naljakas. Kuid kas on võimalik ette kujutada, et keegi, kes tahab teenida raha, sooviks seda teha kultuursel, loomingulisel ja ägedal töökohal, mitte investeerimispanganduses?

Vahepeal – täpselt kahe eelmise lõigu kirjutamise vahel – oleme saanud Giessenis teise korteri. See pind on nii mitterahuldav, et murrame isegi oma kohutavas olukorras pead, kas me ikka tahame seda võtta. «Ega see olukord siis vist nii hull ei olegi,» kuulen kedagi endale kõrva sosistamas. Aga on. See ei tähenda siiski, et ma suudan elada linna servas kiirtee ääres ja säilitada samas õnnelikku paarisuhet. Seda on natuke palju palutud. Ja lisaks ei salli ma ka koeri.

London, New York ja Giessen. Ühes hiljutises BBC aimefilmis tõsteti neid kolme metropoli esile kõrgete üüride ja ebainimlikult pikkade töötundide poolest. Kuid kui inimene suudab elada puhvetkapis, saab ta hakkama. Mina ei saa hakkama millegi muuga, kui nende kordade loetlemisega, mil olen juba väitnud, et Giessen on Frankfurdiga võrreldes sama, mis Keila võrreldes Tallinnaga.

Oleme igal hommikul heas tujus. Kõik uued ingliskeelsed sõnad, mille me selgeks õpime, avastame just sel ajal päevast. Lõppude lõpuks tähendab uus päev ju uusi võimalusi ning keel on hea vahend nende võimaluste teadvustamiseks või määratlemiseks. Võimalik, et mind kutsutakse tööintervjuule; võib-olla õnnestub mu elukaaslasel laadida ülikooli sisevõrku vajalik dokument, ja võib-olla leiame me koos korteri. Ma arvan, et võib-olla eurooplased ongi privilegeeritud, aga nad teavad seda… ja teevad üksteise elu kibedaks. Võib-olla seetõttu, et nad usuvad, et saavad hakkama; neil on muud võimalused, isiklikud korterid, pereärid või piisavalt palju Dogecoine, et need viimaks müüki panna.

Ma arvan, et probleemid ilmnevad siis, kui inimesed tajuvad Euroopa Liitu ruumina, kus saab vabalt liikuda, ja oma järgmist kodumaad sama heana kui praegust. Kuid mõttevabadus pole sama mis liikumisvabadus. Öösiti näen ma und sellest, mis tunne võiks olla, kui me ei saa hakkama ja ei koli Giessenisse ning mu elukaaslane ei alusta õpinguid, kuna meil pole kohta, kus elada. Ma kujutan ette, kuidas need sõnad võiksid kõlada; kui kaua võtaks aega ülesaamine tundest, et ma olen läbi kukkunud. Mulle tundub, et inimene võib olla läbi kukkunud, kui ta ei suuda nüüdisühiskonnas orienteeruda, ei oska «mängu» mängida; ei suuda järvede, tiikide ja lompide vahel õiget teed leida.

Tõlkis Mart Kalvet