ARVUSTUS ⟩ Karakterijärgne ühiskond: miks «Tume paradiis» on hea film

Vastupidiselt sellele, mida me lehtedest loeme, on «Tume paradiis» 98 protsendi ulatuses geniaalne film. Milles geniaalsus seisneb? Poolik vastus kõlaks umbes nagu «tabab hästi ajastu vaibi» või «film avab ukse tänapäeva noorte hämarasse, hedonistlikku maailma, mida varjutavad minevikusaladused, toksilised armusuhted ja undergroundlik maailm.»

Sama pinnapealne — ning samuti tõene — on ka kriitika, et karakterid on klišeed ja lool puudub sügavus. Mõlemad väited on õiged. Tegelastel polegi sisu; nad ei tea, mida nad otsivad, ning hõljuvad sündmusest sündmusesse juhuslikult nagu kilekott tuules. Täpselt nagu elu Eestis ongi. Enamikul meist pole suuremat asja karakterit; me lihtsalt topime maitsele vastavaid aineid oma närvisüsteemi ja taasesitame mis tahes narratiive, mida ajul on mõnus taasesitada.

Vaatame ringi — suuri isiksusi ei paista kuskilt. Peaminister usub tüngakõne ja luuserist meest. Opositsiooniliider räuskab nagu korgijooki tarvitanud Žirinovski, samal ajal kui semud omastavad kanistriga kütust. Heategijad varastavad annetusi ja endine tipp-poliitik ei esine mitte ÜRO-s ajalooliste avaldustega, vaid tegeleb seltskonnaüritusel glorified crack hoe tagaajamisega. Viimast andis Ulfsaki kehastatud tegelane suurepäraselt edasi. Intelligentne, jõukas ning arvatavasti võimekas parimas eas inimene sisustab oma päevi, põrutades noort naist, kelle nimel on kaks ajurakku ja palju pretensiooni.

Kuid siinse elu tabav kujutamine on väiksem osa sellest, miks film hea on. Märksa olulisem on, et «Tume paradiis» näitab selgelt ära, miks ja kuidas me karakterijärgsesse ühiskonda jõudnud oleme. Peategelase isa, kelle matustega film algab, kuulus võitjate põlvkonda. Nõukaaja lõpuaastatel alustas ta hustle'imist ja kommunismi langedes soetas teistest varem Mercedese. Tegelaste meenutustest nähtub läbivalt, et ta oli mõnusa ajukeemiaga tüüp. Autoriteet ühelt ja peovend teiselt poolt, kes jõudis haljale oksale ja siis jõi ennast surnuks.

Probleem on selles, et kuna peategelase vanamehe põlvkond tegi ühiskonnas kõik asjad ära, on järelkasvule eneseteostuseks märksa vähem võimalusi jäänud. 90-ndatel oli kõike vaja – kinnisvara, tarbekaupu, reklaami, filme, kirjanikke, DJ-sid ja Mehukattit Royali piiritusega. Ideed jõudsid teostuseni käbedalt ja saavutusi jagus kõigile.

Kolmkümmend aastat tagasi oli pea igas valdkonnas võimalik saada kangelaseks. Kõvemaid raadiosaateid kuulas korraga üle 200 000 inimese. Mart Laan ja Koit Pikaro olid politseinikud otse Ameerika seriaalist. Lennart Meri peksis diplomaatilise kung-fu'ga Vene sõjaväe teisele poole piiri ning võime vaid ette kujutada, kui kõva oli olla Trubetskyl, kui ta Lauluväljakul täismajale «Insener Garini hüperboloidi» esitas.

Mis teeb hea karakteri? Usutav motivatsioon, eesmärgid ja konfliktid, mis nendeni jõudmiseks lahendada tuleb. Kuid enam pole ei eesmärke ega ka konflikte. Vahet pole, kas sa lähed homme kontorisse tööle või mitte, või kas ajad oma mõttetut väikeettevõtlust või pakid biznjaki kokku. Heaoluühiskonnas on kõrge põrand ja madal lagi, seda eriti väikeses ja perifeerses riigis. Ühelt poolt ei nälgi sa surnuks; võid aastast aastasse depressiooniga voodis vedeleda ilma, et suurt midagi juhtuks. Teiselt poolt on tegutsema asudes kohe turu väiksuse ja kõige ülekülluse tõttu piirid ees.

Kuna päris elus enam naljalt kangelaseks ei saa, üritavadki kontoris tiksuvad inimesed olla kangelased Twitteris. Peamiselt lugedes üksteisele esimese leveli moraali nagu «loodus on hea», «ahistamine pole okei», «inimesi ei tohi solvata», ja nõnda edasi. Võimalik, et see viiski matusteni, millega film algab. Ka peategelase isa sai aru, et kõik on valmis, midagi pole enam vaja teha, ja kukkus jooma. 90-ndate igatsus Eesti ühiskonnas ei ole esteetiline. Me kõik, noored ja vanad, nutame taga aega, mil asju juhtus ning oli võimalik olla keegi.

Ma ei tea, kas filmi autorid tabasid isa-tütre-dünaamikaga seda pointi teadlikult või intuitiivselt, aga hästi tehtud igal juhul. Ainus asi, mis teosega halvasti läks, oli selle lõpp. Kogu filmist ajaliselt vast kaks protsenti, ent paraku kõige olulisemad kaks protsenti. Nagu ütles Jeremy Clarkson, on Jaguar X-Type 98% ulatuses Ford Mondeo, aga inimene on geneetiliselt 98% ulatuses hiidlest. Kaks protsenti määravad.

Finaal rikkus ära Viktori karakteriteekonna (Viktor oli ainus karakter, kellel teekond oli) ja ei vastanud ühelegi filmis esitatud küsimusele. Saan ka aru, miks lõpp lappesse läks. Lugu kirjutades pole hea mõte jätta lõpp viimaseks, ehk tegu peaks olema agiilse, mitte waterfall-tüüpi protsessiga. Kuid plusspoolele tahaks veel märkida, et tegu on esimese siinse filmiga, mida ma tean, kus dialoogid on enamasti usutavad ja näitlejad ei jäta muljet teleteatrist.

Eesti lähiaja kultuurist leiab teisegi muidu kõva artefakti, mille lõpp läks pekki — «Püha ja õudne lõhn». See teos floppas, kuid järgmisena tulnud «Disco Elysium» ei flopanud üldsegi mitte. Seega julgustaks omalt poolt tegijaid (kellest ma ühtegi ei tunne) mitte oma biznjakki kokku pakkima ning kõrge põranda ja madala lae vahele masendusse jääma.