ARVUSTUS ⟩ «Disco Elysium»: Eesti kõige olulisem kultuuriline ekspordiartikkel
«Disco Elysiumi» sarnast mängu pole varem olnud ja võib-olla ei tule ka enam kunagi. Nelja aasta eest ilmunud mängust sai üleöö sensatsioon, mis pälvis ohtralt kiidusõnu ja häid arvustusi ning võitis rahvusvahelisi auhindu. «Disco Elysiumi» edu on indie-mängude maailmas suhteliselt pretsedenditu.
Ainuüksi The Game Awardsil (hetkel tn prestiižseim arvutimängude auhinnagala) oli see nomineeritud neljas kategoorias – parim narratiiv, parim rollimäng ning parim independent ja indie-uustulnuk. Võit saadi kõigis neljas kategoorias. Buzz selle mängu ümber pole kuhugi kadunud ja inimesi, kes laulavad sellele kiitusi, aina lisandub. «Disco Elysium» (lüh DE) oli pikalt mu huviorbiidis, kuid selle mängimiseni jõudsin alles tänavu. Isegi kõiki neid häid asju, mis ma kuulnud olin, arvesse võttes tuli siiski üllatusena, kui hea «Disco Elysium» päriselt on.
«Disco Elysium» on Robert Kurvitza ja ZA/UM-i tiimi «väike» sünnitis. Elysiumi maailma on tiim juba pikalt arendanud; alustati palju varem kui isegi osati arvutimängu loomise peale mõelda. Algselt loodi Elysiumi maailm tabletop RPG ehk laual mängitava rollimänguna («Dungeons & Dragons» stiilis), mis on lõppversioonis selgesti tajutav. Kurvitz kirjutas raamatu Elysiumi universumis — «Püha ja õudne lõhn» —, mis oleks pidanud olema romaanitsükli algus, kuid raamat polnud piisavalt edukas ja Kurvitz seda ideed edasi ei arendanud.
Romaanile järje kirjutamise asemel innustas Kaur Kender Kurvitzat ja teisi ZA/UM-i kultuurirühmituse liikmeid looma hoopis arvutimängu Elysiumi maailmas. Mängu loomine oli pikk ja vaevaline protsess kõigile sellega seotud inimestele, kuid lõpuks 2019. aasta 15. oktoobril «Disco Elysium» siiski ilmus. Mäng kandis pikalt pealkirja «No Truce With The Furies», kuid lõpuks otsustati «Disco Elysiumi» kasuks. Nüüdseks on ilmunud ka «Disco Elysium: Final Cut», mis erinevalt algmängust on täielikult peale loetud ning sisaldab mõnd lisa-questi jms.
Aga mida DE endast siis kujutab? Revacholi linnas, ühe hotelli taga on üles poodud keegi palgasõdur. Mängija kehastab detektiivi, kelle ülesanne on mõrva asjaolusid uurima hakata. Talle on naaberprefektuurist appi saadetud uurija Kim Kitsuragi. Kuid on üks raskendav asjaolu: su tegelane on õhtul enne mängu algust ennast nii purju joonud, et tal on täielik mälukaotus. Ta ei mäleta, kes ta on või mida ta Revacholi linnas üldse teeb.
Kuigi päevaküsimus on «kes tappis poodud mehe?», selgub üsna ruttu, et mängu põhikonflikt on hoopis mujal: nimelt Revacholi sadamatööliste ja sadamaomanike vahel. Mängija peab selle plahvatusliku pinge kahe osapoole vahel navigeerima, et selgitada välja mõrvari isik. Mängu tulevad poliitika ja mängija loodud tegelase poliitiline ideoloogia. Selles osas on mängijale antud neli valikut: moralist, fašist, kommunist ja ultraliberaal. Mängija peab end mängu jooksul mingi ideoloogiaga siduma; erapooletus pole kahjuks võimalik.
Tegelikult polegi kunagi varem tehtud RPG-arvutimängu (role-playing game), mis oleks niivõrd poliitiliselt laetud. Lähim näide oleks ehk «Fallout: New Vegas», aga seal on poliitilised fraktsioonid, millega mängija liituda saab, meie nüüdismaailmast suhteliselt lahutatud, kuna mängu tegevus toimub postapokalüptilises maailmas aastal 2281. «Disco Elysiumis» on ideoloogiline tasand võrreldav meie enda omaga. Elysiumi maailm on mingis mõttes meie maailma miniatuur, mistõttu võrdleksin DE-d ühe teise Eesti kirjaniku loodud paigaga – Vargamäega. Nii Elysium kui ka Vargamäe on inimkonna lihtsustatud mudelid, kus tulevad välja inimloomus ja konfliktid, mis sellega kaasnevad. Kuigi Vargamäel lahatakse pigem eksistentsiaalseid ja Elysiumis ühiskondlik-poliitilisi küsimusi, on paralleelid kahe maailma vahel täitsa olemas.
DE poliitilisus on absoluutselt sihilik: see sunnib mängijat enda päriselu-seisukohtadele kriitiliselt mõtlema, olgu ta koordinaadid poliitilisel spektril millised tahes. Kurvitz ise ja paljud teised stsenaristid on kommunistid (Kurvitza töölaual on isegi väidetavalt Juhan Smuuli töölaualt pärinev Lenini büst), kuid seda pole väga otseselt tunda. Põhikonflikti kumbagi osapoolt ei ole näidatud kuigi meeldivas valguses – dokitööliste ametiühingut kujutatakse salga verejanuliste, harimata oportunistidena ja sadamaomanikke kalkide, eluvõõraste ärikatena, kes soovivad iga hinna eest status quod säilitada. Mängija valida jääb, kumb leer talle rohkem sobib. Antud on ka võimalus jääda «neutraalseks» ehk minna moralisti teed, kuid tegelikult on ka neutraalseks jäämine seisukoha võtmine – nimelt võimu ehk status quo säilitamine. «Neutraalsus» tundub sellises olukorras võimatu.
«Disco Elysium» on väga mõjuv mitte ainult poliitiliselt, vaid ka hingeliselt. Revacholi linn saab mängijale teiseks koduks: tahes-tahtmata sööbivad mällu selle auklikud, ajahambast puretud kõnniteed, pidev koidukuma ja ehk kõige tähelepanuväärsemalt ta iseäralikud elanikud. DE igas tegelases on hing sees. Paljudes RPG-mängudes puudub enamikul tegelastest mingisugunegi iseloom, kuid Discos on iga tegelane meeldejääv. DE on üks vähestest mängudest, kus iga NPC-ga (non-playable character ehk mittemängitav tegelane) suhtlemine on huvitav kogemus.
Üldjuhul ei avaldu Revacholi ajalugu ja maailm mängijale suurte n-ö exposition dumpide kaudu, vaid lihtsalt argiste jutuajamiste ja avastamiste käigus. Revachol meenutab päris linna, mis eksisteeris ammu enne sinu tulekut ja eksisteerib veel kaua pärast mängu lõppu. Samuti pean siinkohal esile tõstma mängu soundtracki, mille autoriks on inglise bänd Sea Power. Ütleksin, et tegu on vist parima mängu-soundtrackiga – selle mõju on raske kirjeldada ja ma jätan selle üllatuseks neile, kes otsustavad mängu ise järele proovida.
Elysiumi maailm on ropult kaunis, mistõttu on eriti kurb, et tõenäoliselt jääb «Disco Elysium» jääb viimaseks mänguks tolles maailmas. Nimelt on praegu tuurimas kaasus(ed) Kurvitza, Aleksander Rostovi ja Helen Hindpere ning ZA/UM-i vahel. Olukorra kohta tegi hästi põhjaliku dokumentaali briti Youtube'i mänguajakirjandusgrupeering People Make Games, mille tegijad käisid isegi Eestis kohapeal asja uurimas. See on küll pikavõitu, kuid tasub kindlasti vaatamist. Olenemata sellest, kelle õigus viimaks peale jääb, peab tunnistama, et sündmuste kulg on traagiline. Ma siiralt loodan, et lähitulevikus jõutakse mingile kompromissile, sest oleks äärmiselt kurb, kui «Disco Elysium» ja «Püha ja õudne lõhn» jääksid meie ainukesteks luukideks Elysiumi maailma.
Artiklit sellest mängust ajendas mind kirjutama siiras imetlus «Disco Elysiumi» suhtes. See on eepiline, lüüriline, kütkestav, hingemattev, väljakutsuv, provotseeriv, lohutav, masendav, kõhe, jne, jne. Omadussõnu saaks siia ritta panna sadu, kuid ainus asi, mis DE päriselt kokku võtab, on selle mängimine. Nii et kui pole veel jõudnud, tasub kindlasti leida see aeg ja ise järele proovida.