MINA ELASIN SIIN ⟩ Sauga. 17 aastat ja mitte ühtegi sündmust, välja arvatud sõjalennukite müra

Ei juhtunud midagi huviväärset selles alevikus, kus ühel pool maanteed oli paarkümmend kahe- või kolmekorruselist kortermaja, lasteaed, pood, sovhoosikontor, sovhoosisöökla, inimeste aiamaad ja kaks bussipeatust.

Tõsi, oli korstnajalg, mille varjus kohalikud noored proovisid koguneda, ja kindlasti pruugiti just seal ka elu esimesed suitsud ja napsud. Aga täiskasvanute silmad olid kõikjal, kõike kommenteeriti kodudes, võõrad asjad arutati iga viimase kui detailini läbi – oli selge, et see korstnajalg ei paku kellelegi mingit varju.

Talvine liuväli ja kelgumägi

Üks oli kindel – talveks oli alati kuskile hoovi jäetud küngas kruusa või mullaga. Ja kui lumi sadas maha, võeti küngas kasutusele suure kelgumäena. Aeg-ajalt oli õhtuti keegi kelgumäge kohendanud – tekkisid hüppekad ja paljaks kulunud lapid; nõlvale valati vett, et oleks jääd ja saaks veelgi ägedamalt liugu lasta. Iga päev oli nagu vastlapäev ja sõideti ainult pikki liuge. Talve jooksul kulutas igaüks läbi mitu kelku.

Kui ilmad läksid päriselt külmaks, oli samuti kindel, et ühel päeval võtavad kellegi isad või vennad lumelabidad kätte ja lükkavad palliplatsi lumest puhtaks. Seejärel tuuakse välja voolikud ja plats ujutatakse veega üle. Seda tehakse vähemalt kahel õhtul ja nii saavad alevikulapsed endale korraliku liuvälja. Kui see kord sündis, kasutasime iga võimalust uisutamiseks, kuni jääd jätkus. Ainult siis, kui poisid mängisid hokit, tuli uisutamata olla. Koju tagasi lonkides sai tuju tõstmiseks uisuteradega teeäärsetest kividest sädemeid välja toksida; oli ka täitsa tore ajaviide.

Ohakapõld maja taga ja korras aiamaad

Suvel lasti kõigel vabalt olla ja kasvada, nii inimestel kui ka loodusel. Maja ja bussijaama vahelist rohuplatsi ei niitnud suvi läbi mitte keegi. Ema ütles, et «ohakas kasvab vaat' et aknast sisse». Ka sirelid, millel olid küljest nopitud kõik õnneõied, jäeti kogu suveks seemnekobaratega. Veel talvelgi sirutasid põõsad neid kobaraid taeva poole ja kordamööda istusid neil okstel parvedena leevikesed ja tihased.

Kohad, kuhu alevikuinimesed alati palju aega ja energiat panid, olid aiamaad. Igaühel oli lapike – kortermajade ümber kaks aiamaa-ala ja mõned kilomeetrid eemal veel suuremad maalapid. Paljudel oli aiamaid mitmel pool; jõuti kõikjale ja ajuti tundus, et minu vanaema on ilmselt kõikidest kõige kiirem rohija. Lisaks rentisid inimesed endale sovhoosilt kartulimaad, hakkajamad ka kapsa- ja peedimaad. Oma saadusi käidi müütamas Pärnu ja Tallinna turul; sellest oli sissetulekute mõttes abi, märkisid aastaid hiljem täiskasvanud.

Aiamaade ja põllulappide üleküllust oli tunda igal sammul. Kortermajade keldrid olid hämarad ning riiulid ja salved suvi läbi kasvatatud varandust täis. Kevadel toodi sealt välja kartuliseeme; kõik muu söödi ära. Kõikjalt mujalt olen kohanud jutte raksus käimistest, aga mina ei mäleta, et keegi oleks meil seda teinud. Vanemad ütlesid ju selge sõnaga: «Meil on kõike küll!» Ilmselt see sõna maksis.

Olid mingid reeglid

Olid veel mingid reeglid. Näiteks ei tohtinud üle suure maantee minna, kuid teispool oligi lage põld ehk mitte midagi. Poodi pidi minema neljapäeval kell kolmveerand kolm, sest vaid sel päeval saabus vorsti. Ajaleht saabus postkasti kell pool üks päeval, telerit oli põhjust sisse lülitada õhtul kindlal kellaajal, raadiosaadete algusajad olid samuti teada ja varem polnud mõtet pilli käima panna.

Sündmuste seast, mis argipäeva elevust tõid, olid eredamad need, kui mõnda kortermajadest saabus elama keegi sobivas eas laps, mis tähendas kohe uusi sõbrustamisvõimalusi – kuid seda juhtus siiski üliharva. Väljasõit kuhugi või püüd naabrite kõneldud kihnu keelest aru saada olid juba palju tõenäolisemad meelelahutusmomendid. Lõpuks tõi pöörde lasteaia lõpetamine ja linna kooli minek.

Siis muutusid tähtsaks bussipeatus, bussigraafikud ning konduktoriga tüütuks ja häirivaks, aga siiski meeleolukaks muudetud ühistranspordikogemused. Buss väljus kord tunnis ja sai ühenduslüliks kõige edasise huviväärsega, kuid seal õppisime ka enda kohta midagi.

Pärnu sõjaväelennujaam

Mis aga muutis meid eriliseks – Sauga külje all asus sõjaväelennuväli ning lennukid tõusid ja laskusid läbi kogu 1980-ndate sealkandis kõrvulukustava müraga. Õhk värises, aknaklaasid klirisesid ja mõte peatus, kui lennuk üle lendas. Olime sellega ära harjunud. 

Ja ehkki lennukimüra oli osa selle küla elust, ei puutunud muu militaarne meisse. Jah, pärast kortermajasid algas heinamaa ning silmapiiril olid näha künkataolised lennukiangaarid. Kaugemal kruusateid mööda sõites oli põldude taga näha radareid. Need olid poolkuu-kujulised või sirged pikliku kujuga metallist konstruktsioonid – kui nad «noogutasid», siis öeldi, et radarid töötavad. Muus osas olid lennuväli ja seda ümbritsevad suured alad täiesti suletud territoorium. Siin-seal oli näha kõrgema okastraadiga eraldatud piirkondi, nende kõrval loomade karjamaad, mida ümbritses madalam okastraataed. Kohalike teed kulgesid okastraadist ümbritsetud ala ümber; kõik militaarne jäi okastraadi taha.

Alles siis, kui koolis õpetaja mainis, et kuidas saab nii elada, kui lennukid lendavad üle peade, saime aru, et see küla on kuidagi teistmoodi. Osa pärnakatest oli ka eelarvamustega; neid esindas meie jaoks Pärnu kooli garderoobitädi, kes kunagi ei jätnud ütlemata: Sauga lapsed peavad käima Sauga koolis. 

Aga meie teadsime, et sinna kooli sõidab buss iga kahe tunni tagant; meie oleme õiges kohas. Nii lasime kõik tädide jutud kõrvust mööda täpselt nii nagu tegime lennukimüraga – kui need parasjagu üle peade lendasid, siis me hetkeks ei mõelnud mitte midagi.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.