MEEDIAKULTUUR ⟩ Jason Pargin: kuulsusekultus on kummaline ja läheb aina kummalisemaks

«Ma ei ürita iroonitseda!» Kuulsuste kummardamisest kõnelev lugu on samas suurepärane lühike ja näitlik õpetus sellest, kuidas reklaamida oma loomingut – ja iseennast – ajastul, mil lugejate tähelepanu on kujunenud vaat' et kõige olulisemaks vahetusvahendiks. Avaldame kolumni autori loal.

«Lisaks on see minu uue raamatu autogrammiga eksemplaride kuupakkumine!» teatab muhedate ulme- ja õudusromaanide («John Dies at the End», «Zoey Punches the Future in the Dick» jt) autor, portaali Cracked.com endine peatoimetaja ja ootamatult edukas TikToki postitaja Jason Pargin hiljuti Substackis avaldatud arvamusartikli sissejuhatuses.

Kas te teate, mis asi see on?

Püha Stefanuse käsi Foto: jasonpargin.substack.com

See, mu juntsud, on Püha Stefanuse tuhandeaastane mumifitseerunud parem käsi, mida säilitatakse usklikele kummardamiseks. Sellises kombes pole midagi ebatavalist, kuna seda, et pühakutest eraldatud ihuliikmed on pühad, on usutud juba ammu. «Ah sa raisk,» ütlete teie, «küll see usk paneb inimesi alles kummalisi asju tegema!» Heakene küll, aga kas te teate, mis asi see on?

Lady Gaga kunstküüs Foto: jasonpargin.substack.com

See on üks Lady Gaga kunstküüntest, mis pudenes kontserdi ajal küljest ja müüdi oksjonil maha 12 000 dollari eest. Tõenäoliselt omandas selle keegi, kes ei pea Lady Gagat pühakuks ega pruugi üldse üleloomulikesse nähtustesse uskuda, ent ometi hindas tema äravisatud küünt pruugitud sõiduki hinna vääriliseks. Kuulsate inimeste juuksesalkudega äritsemise ümber on tekkinud terve omaette turg ja kusagil on mõni Red Soxi fänn kindlasti valmis kohe käima välja terve kuupalga kunagi Manny Ramirezele kuulunud signeeritud pesapallikinda eest.

Mulle tunduvad need kõik näited samas nähtusest ja ma usun, et see on kujunenud üheks meie majanduse olulistest mootoritest.

Ekraanipauk videost, milles Youtube’i postitaja MrBeasti fänn hoopleb sellega, et ostis kokku sada šokolaadibatooni Foto: jasonpargin.substack.com

Enne, kui süveneme sellesse, kui kummaline see on, lubage mul öelda, et, jah, ma pakun oma peatselt ilmuva raamatu autogrammiga eksemplare, mida saate oktoobrikuu jooksul tellida ilma täiendava tasuta siit. Tellida saab teost kõikjale ja pealekauba toetate sellega ägedat sõltumatut raamatupoodi.

Raamatu «Zoey is Too Drunk for This Dystopia» kaanepilt Foto: jasonpargin.substack.com

(NB! Ma tahan rõhutada, et autogrammiga eksemplare saab AINULT ETTE TELLIDA, nii et kui loete seda pärast 2023. aasta 30. oktoobrit, olete võimaluse maha maganud. Kui soovite romaani «Zoey is Too Drunk for This Dystopia» tavalist, ilma autori allkirjata eksemplari, tellige see Amazonist (k.a audioversioon), Barnes & Noble’ist või Bookshopist.)

1. Me ilmselgelt usume, et kuulsad inimesed on sõna otseses mõttes müstilised olevused

«Kuulsusekultus on uus religioon» on vana ja igav vaatenurk – selles mõttes, et see on kahtlemata tõsi, aga liiga ebaoriginaalne, et selle peale mõtlemist nautida. Nii et pakun siinkohal välja särtsakama sõnastuse: organiseeritud religioon on alati olnud kuulsusekultus. Hoolimata sellest, kas jumalus on olemas või mitte, täidab mütoloogia rohujuuretasandil enamasti teatud lihast ja luust inimeste maagiliseks kuulutamise ülesannet.

Aga vähemalt oskavad usklikud inimesed täpselt sõnastada, mida nad pühalt reliikvialt ootavad – et see tooks neile head õnne, tõrjuks kurje jõude või tuletaks neile meelde nende usulisi kohustusi. Inimene, kes maksis 400 000 dollarit tooli eest, millel J. K. Rowling «Harry Potterit» kirjutades istus, ei oska esile tuua mitte ühtegi käegakatsutavat hüve (v.a asjaolu, et tal võib õnnestuda see tulevikus kallimalt maha müüa).

Seega on kuulsustele kuulunud esemetel väljendatav väärtus selles mõttes, et me oleme valmis nende eest tõsist pappi köhima, kuid see väärtus on ebamäärane, enamasti sõnastamatu ja üksikasjade poolest pentsik. Üks katse näitas, et inimesed pakuvad kuulsusele kuulunud eseme hinnaks väiksema summa, kui see on korralikult pestud ja steriliseeritud, nagu kanduks «kuulsusemaagia» edasi bakterite kaudu. Mõistmaks, mis siin õigupoolest toimub, tuleb meil võib-olla paar sammu tagasi astuda ja küsida…

2. Miks kuulsused meid üldse paeluvad?

Tervemõistuslikus maailmas on võimalik, et erakordselt andekaid inimesi imetletakse ja võib-olla kerkiks see imetlus mõnikord, kui nende saavutused keskmisele inimesele tõeliselt võimatud tunduvad, aukartusega võrreldavale tasemele. Kuid meie kultuuris nähakse «kuulsuses» (ingl celebrity) sõna otseses mõttes midagi inimestest eraldiseisvat – koguni sellisel määral, et kui näeme mõnd neist toitu söömas, reageerime, nagu oleksime silmanud mootorrattaga sõitvat alligaatorit.

Rätsep Vilgas kana, ketšupi, rantšokastme ja austaja seltskonnas Foto: jasonpargin.substack.com

Kui küsite, kuidas see ilmselgelt ebamõistlik, aga valdav uskumus tekkis, tutvustan teile praegu juhtivat hüpoteesi nii, nagu mina sellest aru saan.

• Meie, inimeste, peamine tugevus on alati olnud kohanemisvõime, mis on ka põhjus, miks me saame hakkama igas ökoloogilises koosluses, sh isegi paganama avakosmoses.

• Varajaste inimlaste hõimud õppisid kohanema, jälgides ja matkides seda, mida mõni hõimu liige juhtus kõige paremini tegema. Kuid kuna neil puudus arusaam teaduslikust meetodist, matkisid nad lihtsalt kogu komplekti. Kui näiteks mõni konkreetne kalamees oli meeletult edukas, jäljendasid teised lisaks tema tööriistadele ja püügitehnikale ka tema jalanõusid, peakatet ja väikest lauluviisi, mida ta oma harpuunpüssi puhastades ümises.

• Sedamööda, kuidas arenes religioosne usk, omistati hea õnn igas eluvaldkonnas jumalatele. Nii et kui seda kalameest oli sõna otseses mõttes õnnistatud kalade ligimeelitamise võimetega, siis kes ütleb, et need võimed ei või teistele edasi kanduda? Kui nähtamatud jõud võivad levitada «needuseid» nagu haigused, siis kas kõige parema kalamehe hea kalaõnn ei või levida samamoodi? Igasugune seotus tolle mehe või talle kuuluvate asjadega võib olla potentsiaalne edasikandumise vektor.

• Kuna inimesed on loomu poolest sugukondlikud, kujunes ustavus mõnele mainekale tegelasele sageli rahvuse ja/või usundi ja/või subkultuuri asutamise lähtepunktiks. Igasugune seotus selle tegelasega (näiteks mõne talle kunagi kuulnud eseme omandamine) tõstis liikme staatust hõimus.

• Kerime ajalugu mitukümmend tuhat aastat edasi ja avastame, et teismeline tütarlaps võib pälvida kõigi oma sõprade kadeduse ainuüksi sellega, et suudab endale hankida mõne Taylor Swifti minemavisatud ketšupipakkidest.

3. Mitte, et selle juures oleks midagi valesti

Mis tahes käitumise evolutsioonilist algupära selgitades riskime alati sellega, et jätame endast mulje kui eriti ennasttäis mölakast. «Teie harrastused pole muud kui harimata esivanematelt päritud ebausk!» Kuid see, mida ma eespool kirjeldasin, on «pelgalt» narr ebausk samamoodi nagu romantiline armastus on «pelgalt» keerukas fassaad meie ürgse paaritumisinstikti varjamiseks. Kõike, mis inimesi õnnelikuks teeb, on võimalik taandada mõne iidse ellujäämiskohastumuse jäänukile, kui oled piisavalt suur persevest.

Nii et lubage see mul sõnastada teistmoodi.

Mõnikord võime me mõnd asja või inimest armastada nii palju, et me ei tea, mida endaga peale hakata. Seda on liiga palju; me ei oska seda väljendada või isegi tunda. Mistõttu paiskub armastus meist välja viisidel, mis tunduvad kõrvalseisjaile ebamõistlikud. Me tervitame oma iidoleid karjete ja pisaratega, klammerdume iga killukese külge neist, mida suudame kätega haarata ainult selleks, et meil oleks midagi käegakatsutavat, millesse osa sellest armastusest mahutada.

See on täiesti okei ja mõistlik, ja kui minu allkiri peaks mõnele pikaajalisele lugejale natuke täiendavat õnnetunnet pakkuma, siis see on lihtsalt uskumatu, raisk. Me räägime mehest, kellele tekib uus sõber umbes korra kahekümne aasta tagant. Ma lahutan õnnetunnet igast ruumist, millesse sisenen. Isegi mu koer ei salli mind eriti. Mul on sõnulkirjeldamatult vedanud, et inimesed minuga üldse mingit tegemist tahavad teha. Aga…

4. Kuulus olemine on mõnede ametite puhul kujunemas kohustuslikuks, ja enamik peast terveid inimesi pole selleks loodud

Mind tuntakse tänaval ära võib-olla kord aastas, kuid seegi on juba mitu astet suurem kuulsus kui ma endale kunagi tahtnud olen. Ma tean, et mõned teist ei usu mind, aga pange tähele, et kui ma esmalt veebis kirjutama hakkasin, varjasin enda isikut meelega mitu aastat. Ma tahtsin, et kuulsaks saaksid minu kirjutised, mitte mina ise. Ma ei soovinud enda turjale isiklikult ja avalikult nähtav olemise taaka.

Enam mul seda valikut ei ole. Ma olen täiskohaga kirjanik ja ainus viis nüüdisaegsel meediamaastikul kindla peale raamatuid müüa on saada mingit sorti kuulsuseks. See pole mõeldud küünilise kommentaarina; süsteemi mehaanika lihtsalt on selline. Kas olete kunagi mõelnud, miks veebis avaldatud retseptide alguses on alati kolm lõiku, milles kokkaja heietab enda lapsepõlvest? Nad teevad seda, kuna see on ainus viis siduda konkreetne koostisainete loend selle konkreetse sisuloojaga – vastasel juhul mattuvad nad selliste veebirobotite laviini alla, mis suudavad spämmida maisikaraski valmistusõpetusi kiirusega miljard retsepti sekundis. Kirjaniku jaoks on olukord suuresti sama – kui sisu hulk on lõputu, on isikupära ainus, mis silma paistab.

See on üks asi, millest ma Crackedis töötades aru ei saanud – ja osa sellest, mis meile saatuslikuks sai. Meie teemalugude autoritutvustused olid tillukesed ja enamikul kirjutajatest polnud lubatud väljendada end mina-vormis – nad kirjutasid üllitise esindajate, s.t kaubamärgi seisukohalt. Ma lootsin, et kvaliteet ja spetsiifiline toon tõstavad meid esile, kuid nii need asjad ei käi. Hiiglasuured sisuveskid suutsid matta meid piisavalt sarnaste nimistuklite alla ja puksisid meid massiga otsingutulemustest välja.

Selle asemel oleksime pidanud tegelema oma sisuloojate muutmisega kuulsusteks. «Popkultuuri teemalisi artikkel-nimekirju võite leida igalt poolt, aga need konkreetsed tolvanid on olemas ainult Cracked.com-is!»

Ekraanipauk Cracked.com-i Youtube’i-sarjast «After Hours»] Foto: jasonpargin.substack.com

See on põhjus, miks «suunamudijad» aina rikastuvad: piiritus sisuooekanis pöördub publik alati inimliku seose, kuulsuse müstilisuse poole. Paljud inimesed (ja robotid) toodavad videoid, aga MrBeaste on ainult üks.

Ekraanipauk artiklist, mis väidab, et MrBeasti väärtus on 1,5 miljardit dollarit. Foto: jasonpargin.substack.com

Mis tähendab, et…

5. Ma pean saama suunamudijaks või loobuma igaveseks unistusest saada kirjanikuks

Teeme ühe asja selgeks: ma ei nurise. Mitte keegi pole mulle võlgu võimalust teenida elatist meelelahutajana. Aga aastal 2023 näeb see amet välja järgmine.

• Kuna ma ei ole superstaar ja mu romaanid ilmuvad ühe- või paariaastaste vahedega, pole olemas usaldusväärset protsessi, mis võimaldaks isegi ustavail lugejail teada, millal järgmine neist ilmumas on. See ei käi samamoodi nagu Youtube’i-kanali või taskuhäälingusaate tellimine, kus voog automaatselt igal nädalal sisu kätte toimetab.

• See tähendab, et ainus võimalus end potentsiaalsetele lugejatele nähtavaks teha on luua just sedasama asja: menukat ja pidevalt täienevat sisuvoogu. Aga see voog ei saa koosneda ainult minu raamatute reklaamidest; mitte ükski platvorm ei eduta selliseid sõnumeid, isegi kui järgijad täpselt seda nõuavadki. Seetõttu peavad need sagedased postitused olema paeluvad mingil muul, asjassepuutumatul põhjusel.

• Kuna pool mu publikust pole tekstilugejad (minuga sarnaselt eelistavad nad heli), ei piisa enese reklaamimiseks ainult tekstide põhisest voost nagu mu Substack. Lugejad tahavad taskusaateid ja videoid.

• Seega ei ole mul sõna otseses mõttes võimalik täiskohaga romaane kirjutada, kui ma samal ajal ei kujunda ennast multimeedia-suunamudijaks, kes igapäevaselt suurele, ustavale ja äärmiselt pühendunud publikule sisu toodab.

Seepärast ongi mul kirjutamise hetkel TikTokis rohkem kui 325 000 järgijat (sellest on viimase aasta jooksul kujunenud sisuliselt mu igapäevatöö), veel 54 000 Twitteris/X-is, ning ülejäänud laiali kohtades nagu Instagram, Facebook, Threads, Facebook, Bluesky, Facebook, Youtube, Goodreads, mu postiloend, Substack ja pool tosinat taskuhäälingu-saatesarja, milles osalen külalisena, nagu The Dogg Zzone, Secretly Incredibly Fascinating ja Gamefully Unemployed.

Selle eelseisva raamatu promomise käigus osalen ma vähemalt kahekümnes teiste inimeste juhitud taskusaate-jaos ja intervjuud minuga ilmuvad mõnedes perioodikaväljaannetes. Nendes esinemistes ei hakka ma müütama oma uue romaani sisukokkuvõtet või tegelasi – neid saab sendi eest sületäie, AI võib neid tekitada sekundi murdosa vältel mitu tükki. Selle asemel reklaamin ma oma raamatute autorit kui Vinget Tüüpi, Kellel On Huvitavad Mõtted Ja Kelle Austajaskonna Hulka Ma Tahan Kuuluda. Süsteem ütleb mulle, et ma pean saavutama selle, et minu nimi raamatu kaanel avaldab samasugust hüpnootilist mõju nagu Apple’i logo. Minu arust on see uskumatult sürrealistlik.

Ma armastan teid kõiki ja see, et ma teile kirjutada saan, on uskumatu privileeg. Pealeselle tähendab see, et mind tänaval ära tuntakse, seda, et ma ei taha enam kunagi õue minna ning ma tean sajaprotsendilise kindlusega, et ainus viis, kuidas ma saan selle töö tegemist jätkata, on teha ennast nii kuulsaks, et seda juhtub sageli. Minu ülejäänud karjäär kirjamehena ei sõltu mu suutlikkusest luua ideid lugudeks või neid teostada – nii mõnigi uskumatult hea romaan pole autori eluajal müünud rohkem kui paarsada eksemplari –, vaid sellest, et ma teen seda äärmiselt hästi ja lisaks sellele muudan enda isiku ja elustiili massidele huvitavaks. Ma pean muutuma millekski, mis ei ole pelgalt inimene, vaid sümbol, mis võib võhivõõraste inimeste jaoks toimida ülevoolavaid tundeid, sh nende juhuslikku, raevukat vihkamist mahutava karikana.

Ma pean lakkamatult püüdlema tasemele, kus inimesed hakkavad ühel päeval imestama selle üle, et ma kastan kanatükke rantšokastmesse, ja maksma meeletuid summasid mu vanade mööblitükkide eest. See maailm saab olema pöörane tagurpidianstla, kus meediaväljaanded näevad pöörast vaeva selleks, et seostada mu nime mõne skandaaliga, ja tõenäosus, et sellised skandaalid aitavad müüa veel rohkem raamatuid, on vähemalt 80%. Kui isikliku kuulsuse mingisugusegi taseme saavutamine mul läbi kukub, pole tähtis, kui head on mu lood – keskmine lugeja ei saa neist lihtsalt mitte kunagi teada. On nii, nagu on, ja kui see mulle ei meeldi, võin ma minna ja hankida endale päris töökoha.

Autor oma uusima romaaniga Foto: jasonpargin.substack.com

Minu autogrammiga eksemplare saate tellida ilma täiendava tasuta siit. Teost saab tellida kõikjale ja sellega toetate te lisaks ägedat sõltumatut raamatupoodi. Eelmisel korral kirjutasin ma allkirjad sisse 2000 raamatule; neist koosnevad kuhjad täitsid hiiglasuure ruumi ja see oli üliäge, ja pealeselle tekitas nende nägemine mul peaaegu paanikahäire! Kõik on kombes! Aitäh! Ma armastan teid.

(RÕHUTAN VEEL KORD: autogrammiga eksemplare saab AINULT ETTE TELLIDA ja SELLEKS ON VAID LOETUD NÄDALAD AEGA. kui loete seda pärast 2023. aasta 30. oktoobrit, olete võimaluse maha maganud. Kui soovite romaani «Zoey is Too Drunk for This Dystopia» tavalist, ilma autori allkirjata eksemplari, tellige see Amazonist (k.a audioversioon), Barnes & Noble’ist või Bookshopist.)

Tõlkis Mart Kalvet