LÄÄNE-TALLINNA AJALUGU ⟩ Haabersti mõisa talupojad ei saanud pärisorjusest vabanedes tallinlasteks

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Copy

Aastal 1371 leppisid Liivimaa ordumeister ja Tallinna raad kokku, et Tallinna linnasarase piir ulatub Harku järveni. 1856. aastal otsustasid raehärrad, et Tallinna piir ulatub hoopiski Mustjõeni, ja seni linnasarases pesitsenud Haabersti mõisa talupojad, kes just hiljuti pärisorjusest vabanesid, ei saa tallinlasteks.

Uhiuusajaloo seisukohast tundub, justkui oleks Tallinn alles eelmise sajandi jooksul kasvama hakanud – 20. sajandi keskpaigast liideti linnale järjepanu uusi asumeid, tekkisid uued linnaosad ja terved satelliitlinnad muutusid Tallinna osaks. Lääne-Tallinna maa-alad kuulusid linna juurde tegelikult siiski palju varem, otsapidi juba alates varajasest keskajast, mil Tallinn ehk Taanilinn alles tekkis ja Toompea nõlvadelt võis veel leida muinaseestlaste linna Lindanise elanike kõdunevaid laipu.

1219. aastal vallutas Taani kuningas Waldemar II eestlastele kuulunud Lindanise linnuse ja asus Toompeale uut linnust ehitama. Taanlaste käpa alla läks ka ülejäänud Põhja-Eesti, mis rändas edasi-tagasi – kord Mõõgavendadele, siis jälle Liivimaa ordule. Taanlastel oli paavsti kiri, mis lubas eestlaste maad neile, ent kuskil oli vist kommunikatsiooniga probleeme ja nii Mõõgavendade kui ka Liivimaa ordu tahtsid neid jubedasti endale.

1238. aastal sõlmis Taani kuningas Saksa orduga Stensby lepingu, millega sai enda valdusse nii Toompea linnuse kui ka jalamil asuva linna, loomulikult koos ümberkaudsete Rävala, Viru ja Harju maakondadega. Aleksander Kivi kirjutab mammutteoses «Tallinn: linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites», et kuningas Waldemar II «...loovutas sel puhul linnaelanike tarvete rahuldamiseks: karjatamiseks, heinaniitmiseks, tarbepuidu ja kütusega varustamiseks Tallinna linna lähemas ümbruses laialdase maa-ala.» [1]

Linnasaras ehk linnale kuuluv maavaldus on selline ala, kus saab tegeleda asjadega, mida linnas sees on keeruline teha, näiteks kasvatada karja ja vilja, raiuda puid, kaevata turvast ning püüda kala. Põhimõtteliselt on tegemist alaga, kust saab igasugust linna ülalpidamiseks vajalikku manti. Teadmised muinasaegse linnasarase territooriumi kohta – nagu, kellele kuulusid mis alad ja millised olid koostöö- või alluvussuhted Taani aja eelses elanikkonnas – on kadunud ajaloo hämarusse. Ka Taani kuninga Waldemar II ajast puuduvad Aleksander Kivi sõnutsi kirjalikud andmed linnasarase kinnitamise kohta. On vaid teadmine alade loovutamisest, ent Waldemar II järglaste kohta võib leida juba kirjalikke kinnitusi.

Näiteks juhtus 1248. aastal, 30 aastat pärast võõrvõimude vahelise jagelemise algust nii, et Tallinna linn sai Lübecki linnaõiguse ja selle alusel teatava iseseisvuse. Lisaks sattus Tallinn tollasesse top-tier-kaubandusorganisatsiooni Hansa Liitu. Teisisõnu toimusid kaks head lüket, mis ajendasid linna ajaloolisest Rävala maakonnast eralduma.

Samal ajal Lübecki linnaõiguse saamisega 1248. aastal mainiti Aleksander Kivi sõnutsi esmakordselt Tallinna linnasarase piiride olemasolu – 15. mai kuupäevaga ürikus kinnitas tollane Taani kuningas Erik IV Adraraha «...Tallinna kodanikele kasutamiseks Lübecki linnaõiguse ja määras kasristuse [sic!] normid haavamiste eest linna piirides («infra terminos civitatis»).» [2] Õiguslikus mõttes oli ääretult oluline teada näiteks seda, kas intsident on leidnud aset linna territooriumil või seotud linnakodanikuga. Ka järgmised valitsejad nagu alaealine kuningas Erik Klipping ja tema ema kuninganna Margaretha kinnitasid linnasarase piiride olemasolu ja neil kehtivaid õigusi [3], ent mitte keegi ei täpsustanud Tallinna linnaõiguse geograafilist ulatust.

Aastaks 1346 oli taanlaste olukord kujunenud nii räbalaks, et nad pidid Rävala maakonna Saksa ordule maha lükkama – tegelikult läksid «müüki» kõik taanlastele kuulunud alad Eestis, mille eest Saksa ordu maksis neile 19 000 Kölni marka ehk neli tonni hõbedat. Järgmisel aastal andis Saksa ordu need maad oma Liivimaa sõsarordule panti. Kuna maal oli orduõigus ja linnas linnaõigus, oli ilmselgelt tarvis lõpuks piirid kirjalikult paika panna; see toimus 1371. aastal.

Tallinna linnasarast määrav leping 1371. aastast
Tallinna linnasarast määrav leping 1371. aastast Foto: Tallinna linnaarhiiv

Tallinna linnaarhiivi välja antud «Tallinna ajaloo lugemiku» autorid mainivad sarnaselt Aleksander Kiviga, et arvatavasti oli maad kuidagi piiritlenud juba Taani kuningas Waldemar II, ent selle kohta puuduvad kirjalikud andmed. 1371. aasta kohta on olemas andmed, sest 24. juunist pärinevas dokumendis [4] pani ordumeister Wilhelm von Vrimersheim linnasarase piirid paika järgmiselt:

«Me tunnistame avalikult ja tõendame selle kirjaga, et aulik isa Jumalas, härra Lodewich, Tallinna kiriku piiskop ja tema kapiitel, samuti meie Revala maa nõunikud või vannutatud ning õuekondsed sealsamas, kel on koht suures Tallinna linnuses, mida teenida ja meie raehärrad ja kodanikud Tallinnas, ühe osa linnasarasest Tallinnas, mis jääb meie Harku mõisa poole nöörsirgelt ühe mäe tipust, mida Kõrgepeaks (hoge hoved) nimetatakse, kus on kivi, mis ristiga märgitud, kuni mageda järveni, mis Harku järve nime kannab, selle osa on nad meile ja meie ordule jätnud, tingimusel, et tulevikus peale selle ülakirjeldatud eraldise meie ordule ükski lisaõigus või -omand ülalnimetatud sarasest enam ei lange, ja neile asjades mitte takistuseks ja vastu olles.»

Dokumendi iva on selles, et Tallinna linn (lisaks raele on mainitud ka Tallinna piiskoppi, vasalkonna nõukogu ja Toompea suure linnuse elanikke) andis mingeid maid ära, ent samas tunnustas ordu piiri ja seda, et piiridesse jäävatele maadele ordul enam pretsensioone ei ole. Antud piirikirjeldus on suhteliselt üldsõnaline ja sellest johtub teatud segadus, mida on väga põhjalikult lahanud Kalmer Mäeorg Tallinna linnaarhiivi blogi postituses «LINNASARAS: Tallinna linna(sarase) ajaloolisest läänepiirist» [5]. Mõistet «nöörsirge» on juba eos keeruline looduses kulgeva piirina ette kujutada (sellist asja on ainult kolonistid Aafrikas püüdnud saavutada) ja ilmselgelt ei hakanud see ka linnasarase piirina nii toimima.

Vigane arusaamine on arhiivi skeemil punasega läbi kriipsutatud.
Vigane arusaamine on arhiivi skeemil punasega läbi kriipsutatud. Foto: Tallinna linnaarhiiv

Kõrgepea mägi ehk hoge hoved asub Mustamäe kagupoolseimas otsas, Raja tänava lõpus. Nöörsirge joon sealt Harku järveni lõikab pooleks nii Astangu kui ka Järveotsa piirkonna, kuid ajal, mil need sõnad kirja pandi, ei paiknenud seal arvatavasti muud kui asustamata liivane mets ja soo. Ajapikku tekkis piirkonda asustus näiteks Kadaka küla näol, mida jagas pooleks Soone oja – oja läänekaldal asusid Harku mõisa maad, idakaldal linnasarase maad.

Piir Harku järvest mereni oli tolles 1371. aasta dokumendis üleüldse märkimata jäetud. Selleks on tihti peetud Tiskre oja, mida teatakse ka Lahepea ojana. Lääne-Tallinna linnasarases oli ka selline koht nagu Lahepea küla, mis asus praeguse Mustjõe ja Haabersti asumi aladel ehk tunduvalt lähemal linnale kui Lahepea/Tiskre oja. Kalmer Mäeoru sõnutsi võisid Lahepea oja ja küla ajada segadusse nii mõnegi endise maamõõtja või kaardikoostaja, muutes seekaudu ka Tallinna linnasarase piiri. Lisaks võis segadust tekitada «...leitnant Samuel Waxelbergi poolt 1688. aasta koostatud Tallinna linna ja lossi maade kaart», kus on eriti «rasvase» joonega märgitud Harku klint, mis jookseb Harku järvest tunduvalt rohkem lääne pool kui eelmainitud «nöörsirge» joon Kõrgepea mäest.

Tänane Tallinn ja kunagine nöörsirge linnapiir
Tänane Tallinn ja kunagine nöörsirge linnapiir Foto: Tallinna linnaarhiiv

Ka Aleksander Kivi on Tallinna linnasarase piiridest sotti saamisele pühendanud üpris palju tööd. Näiteks koosneb peatükk «Piiritülid ja piirivaatlused» [5] 28 leheküljest, millel kirjeldatakse eri piiritülisid ja viise, kuidas toonased valitsejad piire tuvastasid. Ajaliselt räägime me siinkohal ligi poolest tuhandest aastast (14.–19. sajand), mille jooksul vahetus hulganisti valitsejaid – Ordu käest läks linn Rootsi kätte ja edasi Vene tsaari võimu alla. Enamasti tekkis iga 50–100 aasta järel vajadus kinnitada piire ja siis mindi tähtsate tegelinskitega piirikive otsima. Need aga olid ajaga kas looduse varju vajunud või  maaomanike endi pahatahtel ära peidetud.

Klassikaline piiritüli, kus Habersti Matzi sõnadele toetuvat maamõõtjat lubatakse küürakaks ja luukuriks (lonkuriks) peksta
Klassikaline piiritüli, kus Habersti Matzi sõnadele toetuvat maamõõtjat lubatakse küürakaks ja luukuriks (lonkuriks) peksta Foto: ekraanipauk raamatust «Tallinn: linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites», lk 231jj

Kuigi piiritülide puhul on tegemist peamise esto-vibe'i tekitaja ja meie DNA-sse sisse kirjutatud krutskiga, mis väljendub isegi kultuurilistes tüvitekstides, ei hakka ma käesoleva artikli raames sellel pikemalt peatuma. Ka ei peatu ma varajasel uusajal, mil sõdade tõttu toimusid nii linnasarase reduktsioon kui ka maade tagastamine. [6] Selle asemel liigume ajas edasi aastasse 1816, mil keiser Aleksander I kinnitab 23. mail «Eestimaa talurahva seaduse».

Kõigile teada seadusega said seni pärisorjuses virelenud esto-talupojad kauaoodatud vabaduse. Selle «vabadusega» on aga alati nii, et mõnede inimeste vabadus ei pruugi sobida teistele, ja ka Lääne-Tallinna linnasarase elanikega tekkis linnahärradel probleem. Nimelt tegi Tallinna magistraat (Venemaal alates Peeter I ajast kuni 1864. aastani seisuslik linnaorgan) 16. märtsil 1817. aastal Eestimaa kubernerile ettepaneku «...arvata Habersti mõisa maa-alal elutsevad talupojad juriidiliselt Keila kihelkonna alla, kuid Habersti mõis jätta maa-alaliselt linna jurisdiktsiooni alla s.o. linna sarasesse.» [7] Miks nii?

Raehärrade sõnutsi oli tegemist vaid heatahtliku sooviga «...anda linna talupoegadele võimalus osa saada talurahva seaduse pakutavatest hüvedest talurahva kogukonna jne. alal …». [8] Teisisõnu oli linnahärrade meelest neil vabanevatel talupoegadel palju parem elada ja tegutseda looduslikult sobivas elupaigas — ehk maal ja mitte linnas! —, et saada osa kingitud vabaduse hüvedest ning mitte saada tallinlasteks. Ilmselgelt oli tegelikuks põhjuseks see, et kardeti ligi 200 vabanenud pärisorja kontrollimatut valgumist linna [9] ja seda, et nad maahüvede asemel hakkavad linnahüvedest osa saama.

Eriti koomiliseks teeb asjaolu see, et raehärrad arvasid, et nemad võidavad olukorrast kindlasti igapidi. Inglise keeles on selline väljend nagu «You can't have your cake and eat it too» (eesti keeles sobib vasteks vanasõna «kes kaht nahka korraga nülgida tahab, ei saa ühtegi head»), aga just seda püüdsid linnahärrad saavutada: omandada linnasarasesse kuuluvaid maid, ent jätta seal elavad inimesed endasuguste linlaste hulka sobimatutena välja. Lisaks arvati vabad talupojad kiriklikult Tallinna Püha Vaimu koguduse hulka, ehk de facto oli vabanenud talupoja ihu linna maa-alal ja tema hing kirjas linna kiriku koguduses, aga de jure pidi ta kohut käima ja muu bürokraatiaga tegelema Keila kihelkonnas. Küünilise lisamärkusena peab hindama seda, et hingekirjas olemisega saadi loomulikult pärast surma ametlikult linna surnuaias igavene puhkepaik.

Esialgne absurdne ettepanek raehärradelt päädis sellega, et kui 1856. aastal kehtestati talurahvaseadus, «...loobus linn Haabersti mõisale kuulunud talumaade suhtes ka kohtuvõimust ning need maad läksid Harku kreisi koosseisu.» [10] Raehärrad ei saanud kooki endale, aga see-eest sõid selle ära. Huvitava asjaoluna ei loobutud Haabersti mõisa maadele tehtud suvemõisatest: Ficki, Liberty, Rocca al Mare ja Õismäe suvemõisad arvati linnale kuuluvate maa-alade hulka. Vaeseid ja vabasid talupoegasid ei tahetud endi hulka, aga kenad suvemõisad rikaste omanikega sobisid väga hästi!

Seaduse kehtestamisele järgnes 1864. aastal Tallinna maade ja kinnisvarade hindamine ning kubermangu maamõõtja Johann Heinrich Schmidt tõmbas Tallinnale uue läänepiiri – Kõrgepea tipust mööda Mustamäe teed kuskile Kadaka teega ristumise punkti ja sealt juba mööda Mustjõge kuni Kopli laheni. Selle viimase trikiga tekkis tunduvalt vähem metsik Lääne-Tallinn, mis hakkas tolle aja kaardil kandma nimetust «Das IV Vorstadt Quartal» ehk IV eeslinnakvartal.

Uues Lääne-Tallinnas ei ole haisugi kunagisest linnasarasse kuulunud Habersti mõisast; tulevasest rohelisest linnaosast Haaberstist annavad märku vaid roheliste saartena eksisteerivad rikkurite suvemõisad Fick, Liberty, Rocca al Mare ja Õismäe.

1865. aasta kaart vähenenud linnasarasega Tallinnast
1865. aasta kaart vähenenud linnasarasega Tallinnast Foto: Ekraanipauk raamatust «Tallinna ajalugu III: 1710-1917»

Viited:
[1] Alamaa, Eduard; Kivi, Aleksander. 1966. Tallinn: linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites. II köide. Lk 205. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee
[2] Ibid
[3] Alamaa, Eduard; Kivi, Aleksander. 1966. Tallinn: linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites. II köide. Lk 205-207. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee
[4] Kõiv, Lea. 2015. Tallinna ajaloo lugemik. Lk 42. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv
[5] Alamaa, Eduard; Kivi, Aleksander. 1966. Tallinn: linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites. II köide. Lk 216-244. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee
[6] Alamaa, Eduard; Kivi, Aleksander. 1966. Tallinn: linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites. II köide. Lk 237-239. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee
[7] Alamaa, Eduard; Kivi, Aleksander. 1966. Tallinn: linna asustus- ja ehitusajaloolisi materjale seitsmes köites. II köide. Lk 244. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee
[8] Ibid
[9] Kala, Tiina. 2019. Tallinna ajalugu III: 1710-1917. Lk 46. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv
[10] Ibid

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles