KOGEMUSLUGU IV osa. Hinge pime öö – elu pärast psühhoosi

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Triin Tasuja
, Eesti Psüühikahäiretega Inimeste ja Lähedaste Liidu juhatuse liige
Copy

Üks mäng, mida ma mäletan end mängimas, kui koolist tulin ja trepikotta sisenenud olin, käis järgmiselt. Kuna ma ei teadnud, mis mind kodus ees ootab, tegin endaga kokkuleppe: kui jõuan esimestest treppidest üles enne välisukse sulgumist, pole ema närviline ja tige. Muidugi ei sõltunud ema tuju minu fantaasiamängust, aga nii sain ma luua enda jaoks vähemalt kujutelma, et suudan oma käitumisega emotsionaalset maastikku reguleerida.

Võimalik, et taoline fantaasiamaailmasse põgenemine, mida süvendas veelgi hilisem huvi ilukirjanduse vastu, on mänginud suurt rolli minu psüühika ja emotsionaalsuse kujunemises. Sõnaline võimekus, mis selle tulemusel on keskmisest inimesest võib-olla rohkem arenenud, ei ole mul samas aidanud eskapistlikest kalduvustest hoiduda. Paradoksaalselt on see pigem kujundanud välja võime kõike paremaks mõelda, kui see tegelikult on – sest tegelikkus on olnud väljakannatamatu. Seega on sõnadega loodud maailmades viibimine olnud reaalse sotsiaalse kommunikatsiooni aseaine.

Neid ravimeid, mis mulle haiglas kirjutati, ei hakanud ma kodus edasi võtma. Psühhoose saab laias laastus eristada kaheks: valede ainete koostarbimisest tulenevateks ja sellest sõltumatuteks. Samas, kuna inimeste neurodiversiteet on sama kirju kui bioloogilised eripärad, võib mõni ka ühest mahvist kanepist psühhoosi sattuda. Minul ei ole kalduvust skisoafektiivseks häireks või skisofreeniaks, mille puhul antipsühhootikumide ja teiste ravimite tarvitamine psühhoosi maha saamiseks ja ärahoidmiseks oleks hädavajalik ja pikaajaliselt kasulik raviskeem. Tõtt-öelda ei tea ma siiani, mis oleks olnud kõige parem lahendus, et mind maha rahustada, aga akuutosakond seda igatahes kindlasti polnud. Tagantjärele olengi tihti mõelnud, et kloostrile omane rahu ja lihtsatele tegevustele keskendumine oleks taolises olukorras parim. Ülestimuleeritud aju vajab puhkust, korralikku und, tervislikku toitu ja rahu. Tõenäoliselt aitaksid ka vitamiinid ja kerge füüsiline koormus ning igasuguse stressi vältimine vähemalt pool aastat.

Arstide käitumine ilmestas nende teadmatust; nad ei pidanudki ütlema «ma ei tea,» sest me ei leidnud isegi võimalust dialoogiks. Ainuke, keda ma haigla personalist mäletan kui inimlikku, oli keegi, kelle kohta öeldakse hingehoidja. Siinkohal ei räägi ma enam kristlikes allegooriates; hingehoid tähendabki «tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras». Hingehoidja oli esimene inimene, kellega ma tundsin, et saan päriselt rääkida ja kes tahab aru saada minu seisukohast sellele hinnanguid andmata. Selline lähenemine – inimlik, mitte hierarhiline – on äärmiselt oluline ka muudes valdkondades peale vaimse tervise abi osutamise.

Kui ma haiglast välja sain, kevadsemestri eksamid ära tegin ja siis vaikselt oma psühhoosist maha hakkasin tulema, läks elu veelgi koledamaks – nii rõvedaks, et mul on võtnud aastaid, et üldse aru saada, mis toimus. Millegipärast oli tol perioodil mu elus väga palju mehi. Mitu eksi ujusid kusagilt välja – ja mitte seetõttu, et nad mu tervise ja paranemise vastu oleksid huvi tundnud. Välja arvatud too üks, kes oma uue tüdrukuga mind haiglasse vaatama jõudis.

Sõltlaste moraalne kompass ei ole seal, kus terve inimese oma. Kellestki neist jäin ma rasedaks. Samal perioodil kohtusin Tartu kesklinnas kellegagi, kes mind vägistas. Tegin loomulikult aborti. Pärast seda kohtusin korra veel ka tolle vägistajaga, sest vaimse vägivallaga olen ma ju harjunud. Ma tõepoolest ei saanud aru, et mind on vägistatud, sest mind ju ei pekstud ega piinatud füüsiliselt. Vägistamist kui fakti mõistsin ma kaks kuud hiljem psühholoogi juures. Ja fakt, et ma ei saanud isegi aru sellest, et mind vägistati, ütleb toonase seisu kohta nii mõndagi.

Neid kaht alkohoolikust eksi mu elus enam ei eksisteeri. Nad on ühed paljudest, kelle ma olen täielikult tühistanud. Sest on võimatu paraneda, kui on nii suur kalduvus pöörduda «kodustesse olukordadesse» ehk emotsionaalselt häiritud inimeste seltskonda, kes ei tee mitte midagi, et paraneda. Isegi kui nad püüaksid seda teha, ühendaks meid ikkagi see, millised me teineteisele destruktiivsetena olime. See on lihtsalt retraumeeriv, mu enesearengu seisukohast mõttetu, sest ma ei saa endale enam lubada ühtki kaassõltuvuslikku suhet. Selliseid suhteid selliste inimestega on nii palju olnud, et mul on igasuguste ainesõprade suhtes teatav allergia.

Tee taastumise suunas

Kogu selle pasatormi keskelt, mis suvel juhtus, püüdsin ma sügisel veel tagasi kooli minna. Taas kord suunas keegi Tartu kliinikust mind Tallinnasse konkreetse psühhiaatri juurde. 2017. aasta sügisel jõudis psühhoosist taastumine vaikselt depressiooni, mida toonane, esimene tõeliselt empaatiline psühhiaater ka ennustas, soovitades osa võtta kõikidest riiklikult pakutavatest taastumisvõimalustest. Ta ei sundinud mind manustama ravimeid, mida ma ei olnudki teinud, vaid soovitas võtta koolist puhkust. Seda ma ka tegin. Hakkasin otsima tugigruppe ja taastumisvõimalusi, mida riik pakkus. Läksin tagasi lihttööle. Psühhoosijärgselt osalesin mitmetes taastumist toetavates projektides ja tugigruppides, kus teiste haigestunutega suhestusin üldiselt jälle väga vähe. Ma tundsin kogu aeg, et olen vales kohas – et mul ei ole sellised probleemid nagu teistel, kellega koos olin. Mu mõistus ju töötas. Emotsionaalset analüüsi või psühhoanalüütilist reflektsiooni nendega koos viibimise ajast ma ei mäleta. Ainult mõnel üksikul oli võime end psühholoogiliselt kõrvalt vaadata. Lasteaias käimise tunne oli. Minu ja teiste vahe oligi ehk selles, et olin esmahaigestuja, aga korduv psühhoos ei mõju kognitiivsele võimekusele kuigi hästi. Igaks juhuks ma ikkagi käisin. Sest sotsiaalsus on alati oluline; neil inimestel ja eestvedajatel oli vähemalt mingisugunegi teoreetiline arusaamine läbielatust.

Eks see intellektuaalne domineerimine mu emotsionaalsuse üle on alati loonud mulle omamoodi raudvõre kaitseks inimliku kogemuse eest. Ja see tähendab ka, et kui ma fucked up olen, siis olen ma ka mingil teisel tasandil fucked up – mõtlen isegi sellises seisus ikka veel liiga palju.

Järgmine teraapia tugigruppide kõrval oli «loovteraapia» – see tähendas piiratud arvul (nii palju kui riik taastumisteenuse osutajale maksta sai) kohtumisi keskealise naisterahvaga, kellel oli palju värvipabereid. Midagi konstellatsiooniteraapia taolist käis sealt ka läbi, aga kogu too «loovteraapia» oli nii softcore, et mingit märgatavat mõju sel mu psüühele küll polnud. Ta soovitas mulle igasugu kirjandust, tegi koopiaid pereterapeut Katrin Saali Sauli raamatust naise arhetüüpide kohta ja tuvastas siis ühel hetkel, et ma olen ülitundlik inimene. Selleks ajaks olin ma kõike järgnevat: (olnud) nii depressioonis kui ka raskes depressioonis, ainetest psühhoosis, segatüüpi isiksusehäiretega ja ülitundlik inimene. Mõneks hetkeks see «ülitundlikkus» justkui selgitas, miks ma terve elu nii tugevalt reageerinud olen. Sain tunda, et olen «eriline» – ikka parem kui saada vägistatud. Teisalt viitab ülitundlikkus ka bioloogilistele eripäradele, mis on kaasasündinud. See tähendab, et ülitundlikkus võib olla ka (kompleksse) post-traumaatilise stressi ehk kasvukeskkonnast tingitud ülestimulatsiooni otsene tagajärg. Samas on selline «avastus» analoogne millegi taolisega, kui oled eluaeg juukseid värvinud ja ükskord kasvavad oma päris juuksed värvist välja. Jah, ma olen blond ja ülitundlik, see oli tegelikut kogu aeg teada ju, aga mida see muudab? 

2018. aastal käisin suve lõpuni tööl. Sel perioodil tekkis mul ka techno-urkast leitud peika. Psühhoosijärgsed suhted siin Tallinnas on mu elu ajajoonel olnud emotsionaalselt kõige harivamad. Võimalik, et asi on ka selles, et ma ise käisin kõigi nende draamade keskel ülikoolis. Seeläbi sain ma teadlikumaks ka inimese ja maailma vahelistest suhetest, mistõttu said ilmseks mustrite kordumised. Ma tahtsin enda elus korduvatest mustritest väljuda, aga muidugi ei olnud see lihtne.

Sügisel läksin tagasi kooli, võtsin kõrvalerialaks filosoofia ja hakkasin üle aastate uuesti tegelema visuaalse kunstiga. Sel aastal näis elu enam-vähem stabiilne; aimasin, mida, kuidas ja kui palju doseerida – kõige üleüldisemas mõttes. Ülikoolis käimise distsipliin toetas ja sellega tegelemine oli mu peamine fookus. Minu tee probleemidest välja saamiseks on alati olnud seotud intellektuaalse stimulatsiooniga. Samas tulid tollases lähisuhtes nii selle kui ka järgnevate aastate jooksul ilmseks on/off-suhtedünaamikad, kus tülitsemine käis tsükliliselt, kuni ma aasta pärast sellest nii väsisin, et suutsin enda eest vastutust võtta ja pöördusin ülikooli psühholoogi poole. Ta kasutas EMDR-meetodit ehk regressiivset traumateraapiat, mis pidi aitama mul endal oma teadvuses algpõhjuste juurde jõuda. Käisin tema juures vastavalt vajadusele, kui mul küsimusi tekkis. Neist üksikutest seanssidestki oli palju kasu. Samas andis ta ka mõista, et mul on pikemat ravi vaja, kuna tuvastas K-PTSH ehk kompleksse posttraumaatilise stresshäire tunnused – tema suust kuulsin seda väljendit esimest korda. Ja ma olin kolm korda elus haiglas olnud! Depressioon, ärevus, psühhoos – need kõik võivad olla K-PTSH sümptomid; samuti valediagnoositakse neist lähtuvalt isiksushäireid.

Okei, ühest küljest ei saanud nad mind psühhoosi ajal täpsemalt uurida, sest ma rääkisin end haiglast välja – aga, jumala eest, ma tegin seda, et end päästa, sest seal olla oli põrgupiin! Ent kas selle piina kannatamine oleks toonud mind lahenduseni, milleni ma tervishoiusüsteemi hinnangul tänasenigi otseselt jõudnud pole? Posttraumaatilise stresshäire diagnoos on vähemalt «esialgse» sildiga nüüd lõpuks mu haigusloos ning mul on kulunud üle kümne aasta, et selleni jõuda!

Bessel van der Kolk kirjeldab psühhiaatria probleeme väga tabavalt oma teose «Keha peab arvet» üheksandas peatükis: «Psühhiaatria kui meditsiini alleriala püüab defineerida vaimuhaigust sama täpselt nagu, ütleme, pankreasevähki või streptokokitekkelist kopsupõletikku. Kuid arvestades mõistuse, aju ja inimese kiindumussüsteemide keerukust, ei ole me sedalaadi täpsusele lähedalegi jõudnud. Mõistmine, mis on inimesega «valesti», sõltub pigem meditsiinispetsialisti meelelaadist /---/ kui tõendatatavatest, objektiivsetest faktidest.»

Kuna mind on elus nii palju alandatud ja mõnitatud nii oma perekonnas kui ka esmastes sotsiaalsetes institutsioonides, siis mind iseenesest mu (vale)diagnooside ajalugu ei heiduta, aga kõik inimesed ei reageeri teiste poolt neile antud tiitlitele punkari pohhuismiga. Van der Kolk kirjeldab ka valediagnoosist tuleneva vale ravi tagajärgi, mis võivad olla katastroofilised. See jääb kogu eluks inimesele sildina külge ja mõjutab seda, kuidas ta end määratleb. Eriti hull on, kui inimene hakkab end läbi oma diagnoosi identifitseerima, pidades end selle pantvangiks. Ma ei arva juba ammu, et ma «olen» mu depressioon, unetus, agressiivsus või suhteprobleemid. Ja ammugi ei «pea» ma ennast segatüüpi isiksusehäireks, nagu näis tegevat üks mu viimatistest psühhiaatritest. Küll aga ajab mul tõsiselt sita keema see, et riik saab minu ja teiste inimeste diagnoose nende vastu ära kasutada, kui see peaks kasulikuks osutuma, sest patsiendil on üliraske (või isegi võimatu) oma valediagnoose süsteemist eemaldada.

«Haiguslugu» ja arstide patsiendiportaali sisestanud sissekanded ning saatekirjadega seonduv infovahetus on totaalne kelbas. Arstidel on täielik võim sinna kirjutada mida tahes, kuidas tahes. Ja arstidel, kes seda loevad on võim: seda lugeda või mitte lugeda uue ravi määramisel, seda uskuda või mitte, luua või mitte luua seoseid oleviku ja mineviku vahel ning seda kõike teha täielikult oma suvast lähtudes, sest ta on ARST ja patsient allub tema kasutatud sõnadele. Aga hui ma usun mingi arsti diagnoosi, kes pole inimesena usaldusväärne! Hui võtangi neid ravimeid, kui ta isegi ei süvene sellesse, mis mu probleem on! Fuck off oma kuradi autoriteediga kõvatamisega! Mõni sellistest julgeb veel öelda, et «on teinud enda poolt kõik, et patsienti aidata», kuigi pole dialoogikski võimeline. Arstieetika my ass!

Nii Bessel van der Kolk kui Pete Walker ütlevad hindamiskriteeriumide kohta, et kui need võtaksid arvesse lapsepõlvetraumasid ja nende mõju elu edasisele arengule, poleks pooledki vaimse tervise hindamise käsiraamatutest vajalikud. «Kultuuristandardid» inimese «normaliseerimiseks» on eelkõige kasulikud kapitalistlikule maailmakorraldusele, millest lähtuvalt sunnitakse patsiente tarbima võimalikult palju tooteid ja teenuseid, mil on omakorda vastavad spetsialistid, kes on oma erialadega end nii kaugele urruauku uurinud, et ei saa enam aru ka kõige lihtsamatest inimlikest väärtustest. Liigagi sageli koosnevad diagnoosid üksnes sümptomite üle arvepidamisest, jättes mulje, et patsiendid on pelgalt enesekontrolli kaotanud inimesed, kelle vaimset seisundit tuleb korrigeerida. PTSH puhul on aga taastumisel esmajärjekorras oluline jõuda iseenda tunnetega leppimiseni – ja olen veendunud, et ma suudan iga aastaga tervemaks taastuda, sest juba ainuüksi tänu aju plastilisusele on alati võimalik õppida tegema paremaid valikuid.

Antropoloogia võtmeroll

Viimast korda pöördusin ülikooli psühholoogi poole baka lõpetamise semestril, 2020. aasta kevadel. Kaevasin endale korraliku augu, kuna valisin lõputöö teemaks autoetnograafilise uurimuse intiimsusest ja armastusest. Selle töö käigus oli võimatu mitte mõista, kui sassis ma omadega ikka veel olen, ka 30-aastasena. Ma pidin kraadi kaitsma oma isilikust emotsionaalsest lollusest, vaadates tagasi oma traumeerivale lapsepõlvele, et põhjendada ennast nii akadeemiale kui ka iseendale – psühholoogiliselt, kultuuriliselt ja akadeemiliselt adekvaatsel viisil. Mu bakatöö juhendaja ütles kohe, kui ma ta vastuvõtule läinud olin, et olen kursuse parim kirjutaja. Ta uskus musse nii veendunult, et suurt suunamist töö kirjutamise protsessis ei toimunudki. Tundsin end hüljatuna, kuna olin oma lapsepõlve ja intiimsuhete vahel seoseid nähes retraumeerinud oma ravita jäänud hingelisi haavu.

Lõpetasin bakalaureuse 2020. aasta kevadel. Talvel enne seda olin suutnud maha jätta toksilise suhte tolle tüübiga techno-urkast. Olin mitu kuud emotsionaalselt nii kaine kui oskasin olla ja keskendusin ainult kooli lõpetamisele. Vahetult enne kaitsmist läksin jälle mingisse techno-urkasse. Siin tasub taas üle korrata toda Jungi mõtet, et see, mis pole alateadvuses korda tehtud, paistab meile kui saatus. Piisas ühest korrast pimedas ööklubis, et leida järjekordne reaktsioon teekonnal, mis oli juba olnud täidetud korduvate libastumiste, kobavate otsuste ja emotsionaalse ebakainusega. Tutvusin seal järjekordse mehega, kes oli romantiliselt kättesaamatu. Mul oli jälle uus peika, jälle on/off-, jälle toksiline… aga ka karmaatiline suhe: me peegeldasime teineteisele endi kõiki peamisi omadusi, suhteprobleeme, pärituolutingimusi, külma, kuuma, tervist ja ebatervislikkust.

Kui suhtes eelmise partneriga olime mõlemad olnud emotsionaalselt kolmeaastase tasemel, siis nüüd käitusime vastastikku nagu 15-aastased. Puberteetikud, kes avastavad end nii seksuaalselt kui ka filosoofililselt. Meil oli väga sügav side, aga me olime mõlemad täiesti lõhkised – ja me teadsime seda. Ja oma meeleheitest mängisime teineteise tagaajamise ja alandamise mängu. Bakalaueruse lõpetamine oli aga periood, kus ma teadsin, et ma ei ole veel okei. Siis ma juba suutsin väljendada, et parem oleks, kui me enam ei kohtuks. Ja just siis ta muidugi tahtis. Tuli oma lapsesaamise jutuga, mille puhul ma tegelikult ei saanud arugi, miks ta seda mulle räägib. Ise ei tunnistanud ju, et tahab suhteski olla. Ühesõnaga järjekordne draama, mis kestis 2021. aasta lõpuni, mil ma ta järjekordselt maha jätsin. Ma ei tea siiani, mida ta mu vastu päriselt tundis, sest ta väljendas ainult soovi seksida.

Elu kirjandusteaduste magistrantuuris käimise ajal

2020. aastal kirjutasin väga palju päevikusissekandeid ja astusin kirjandusteaduste magistrantuuri, kuna teadsin, et saan seal püsimisega ka teraapia kõrval hakkama. Käisin üksikutel kognitiiv-käitumisteraapia seanssidel Tallinnas riiklikus kliinikus. Vaene psühholoog oli omadega nii otsas, et mul oli temast kahju ja oma muredest rääkimine tundus tema piinamisena.

Vahepeal võttis too eelmine, kellega olime emotsionaalselt kolmeaastased, minuga üle mitme kuu ühendust. Pärast veebruaris temast ära pöördumist, mis toimus minus väga sügaval, ei ole ma temast enam kordagi romantiliselt huvitatud olnud. Kuna meie tülliminekud olid iga suhtluskorraga juba ette ennustatavad, ei võtnud ma teda lõpuks lihtsalt tõsiselt, sest mõistsin, et meie peamine ühenduslüli on konflikt. Ta jätkas mulle kirjutamist ka kaks aastat pärast toda sügist. Kuna ta selleks, et mulle «ära panna», kirjutas ka mu praktika tööandjale, et mina laimavat teda, pandi ta paika hoopis teiste inimeste poolt. Terve selle aja vältel polnud mina temaga enam kontakti otsinud. Selle asemel oli mul järjekordne vastuoluline mees, kes tahtis seksi ja last, aga mitte mingil juhul suhet minuga. Õnneks oli see mu destruktiivsetest suhetest viimane.

2020. aasta detsembris oli mul relapse – tegin jälle eri A-klassi narkootikume korraga. Minu «klassikaline valem» vigade kordamiseks on alati olnud seotud stressiga. Semestrilõppudel, bakalaureuse tasemel, tülitsesin oma kolmeaastase emotsionaalsusega counterpartiga – see oli rusikareegel. Me käisime mõlemad samal ajal ülikoolis ja elasime ka samas rütmis. Olime mõlemad tõenäoliselt ka ülitundlikud, tegime oma eksameid ja ventileerisime end teineteise peal – see oli «armastuse väljendus». Taas kord vana hea «kodune tunne». Ka negatiivne tähelepanu on ju tähelepanu! Aga magistrantuuris ma temaga enam ei suhelnud.

Too toores 15-aastaste suhe oli interaktsioonide intensiivsuses veidi leebem; me ei pidanud iga päev suhtlema. Täiega palju parem oli mitte iga päev suhelda. Aga siiski eskaleerus magistrantuuri esimese sügissemestri lõpp analoogselt varasematele mustritele. Ma ilmselt poleks oma sõpru nii põhjalikult persse saatnud, kui ma poleks peol kõiki aineid segamini teinud. Ja olgu, mis on, tunnistan, et tegin haiget, aga kõige rohkem iseendale. Järgmisel päeval, kui mulle vaikselt kõik kohale hakkas jõudma, läksin sellest seltskonnast jäädavalt lahku. Tundsin, et kui ma ei suuda stressisituatsioonides kiusatustele vastu panna, tuleb end kiusatustest eemaldada. Ja see on ka järjekordne lahutamine sootsiumist, enda väljarebimine, mille eeskujuks oli esimene karastav kogemus mu perekonnaga. Võib-olla ka seetõttu suudan ma nii kergesti teiste inimeste suhtes kiviks muutuda, et olen näinud, kuidas seda tehakse… Aga kuna narkootikumide tarvitamine on tänapäeval minuealiste seas nii tavapärane, on tavapäraseks muutunud ka mu eemalehoidlikkus. Peaaegu kõigist sootsiumidest. Ka neist, kus ei jooda ega tarvitata, sest seal pole ju üldse mingit pinget. Peale loengute ja õppejõudude ei ole mind sootsiumiga sidunud praktiliselt miski.

Ma võin vabalt paista tõprana, aga ma ei igatse neid inimesi taga, kelle olen maha jätnud. Ma ei saa suhelda inimestega, kes ei näe isegi vajadust enda arendamiseks, vaid lasevad oma toksilistel omadustel liugu, öeldes «ma olengi selline». Mul on täiega häbi enda ees nii mõnegi oma valiku tõttu, aga häbi on mind ka ajendanud oma probleemidega tegelema. Ma võlgnen seda iseendale.

Tagasi üles