Mõni asi saab selgeks alles läbi piisava kauguse, mis tekib sinu ja sündmuse vahele. See võib olla ajaline, ruumiline või ideoloogiline. Maakeeli nimetatakse seda järelemõtlemiseks. Idavedude skandaali puhul tundub, et seal ei mõeldud ette, ei mõeldud kohapeal, ning – kuna peaminister siiani ametis on –, ei ole mõeldud ka järele.
Minul oli vahepeal natuke aega järele mõelda. Käisin ära; sõbrad Iirimaalt, Ecuadorist, Saksamaalt küsisid: «Mis teil seal Eestis toimub?» Ega ei osanudki viisakalt vastata. Parimal juhul on kommunikatsioon peaministrilt olnud silmakirjalik, halvimal juhul lausloll.
Silmakirjalikkuse kasuks räägivad juhtum ise ja sellele pikalt eelnenud kommunikatsioon, mis sõnastas midagi sellist, et Venemaaga pole praeguse aja tingimustes moraalne äri teha. Lauslolluse kasuks räägib väga läbipaistev soov vastutust mitte võtta, luisata avalikkusele ja teha sellisest täielikust eiramisest omaette strateegia. Sellisel asjal on oma koht, näiteks raskel ja häbi täis peojärgsel hommikul, ent see ei sobi mitte kuidagi ennast demokraatlikuks õigusriigiks nimetava instantsi etteotsa.
Ajakirjandus on juhtumit uurinud, kajastanud, küsinud raskeid, asjakohaseid küsimusi ja esitanud fakte. Tervikpilt on päris rõlge, ent tagasiastumise või vastutuse võtmisega pole peaminister senini hakkama saanud. See tundub jätkuvalt olevat vaid ausate ja õiglaste pärusmaa.
Muidugi – tõik, et tipptasemel ajakirjanikud pole suutnud asjade kulgu ühiskondlikul tasandil mõjutada, kõneleb millestki, mis nii mõnegi südamel juba mõnda aega raskelt lasunud on. Et meil Eestis ei ole enam neljandat võimu. Ei ole teist ega kolmandat ka. On ainult üks võim – Reformierakonna oma.
Et seni pole suuremad instantsid rahva kõnetamisega hakkama saanud, proovin seekord ise. Ma ei tunne ei meediamajade sisemaailma ega ka poliitikute tagatubasid. Ainult natukene inimhinge, inimestevahelisi suhteid ja seda, mis südame valutama paneb.