MINA ELASIN SIIN ⟩ Sügaoru. Mäest ei saanud üles isa Lada, Liina Ford Seirra, Selveri buss ja prügiauto

Sügaoru on väike külake, mida kaardilt ei leia. Leiab küll kaks sellenimelist maatükki, kus aga kedagi ei ela. Alevis on ka Sügaoru tänav, ent selle juurde jõuan natuke hiljem.

Ma elan Sügaorus.

Sügaoru kuuest majapidamisest neli ei asu orus, need kaks aga, mis asuvad, kuuluvad minu suguseltsile. Vähe sellest – minu suguselts on siin kõige iidsem, kõik teised on uusasukad, vaid mõnikümmend aastat tagasi siiakanti kolinud. Naabritena on nad ideaalsed – kuulen neist ainult siis, kui neilt abi vajan. Ma ei tea, võib-olla nad omavahel seal mäe otsas suhtlevad tihedamini.

Mäe veere peal on vana surnuaed, mille ametlik nimetus on Nõo õigeusu kiriku kalmistu. Kogudus asutati 1852. aastal ja kalmistu ilmselt samal ajal. Nojah, tuleb välja, et on siiski iidsemaid sügaorulasi kui meie vahmiil... Aga elavate kategoorias juhime endiselt.

Nii, ja kui siis seisaks kalmistul ning vaataks õigeusu kiriku poole, siis näekski alevi veerel kulgevat Sügaoru tänavat, mis on jupike kunagisest teest. Meie küla kalmuliste viimane tee, eks ole. Lehvitan kõigile, kes seal tänaval elavad!

Minu ema läks kooli aastal 1950 ja käis veel vana teed mööda. Pimedatel talvehommikutel saatis mu vanaema teda senikaua, kuni Kõrtsi-Maali lambike, mis alati öö läbi põles, paistma hakkas.

Ise aga lähen alevisse hoopis mööda seda teed, mis ühendas Tsaari-Venemaa pealinna Riiaga. Minu kooliteeks sai see aastal 1984, kui läksin Nõo Keskkooli 5. klassi. Enne seda mul aleviga suurt pistmist ei olnud, käisin väikses maakoolis ja Nõost sõitsin vaid läbi. Nüüd aga hakkasin tasapisi suurt maailma avastama. Näiteks toimus mu esimene kokkupuude tänavakunstiga Nõo kortermajade garaažide juures, kus nii mitmelegi seinale oli joonistatud üks ja sama sümbol. Mul polnud õrna aimugi, millega tegu, aga värsked klassiõed selgitasid. Ega ma ikkagi aru saanud, miks peaks keegi tahtma noksi niimoodi joonistada – kunstialbumites olid palju ilusamad.

Aga ma ruttasin nüüd ette, tegelikult pole ma veel garaažide juurde jõudnud. Võib juhtuda, et ma pole veel Sügaorust väljagi pääsenud – sest selleks, et minna suurde maailma, peab kõigepealt mäest üles saama; lumise ja libeda teega võib see aga päris seiklusrikas ettevõtmine olla. Jalgsi käies

on lihtne – tuleb lihtsalt tee kõrvalt käia, kuskil ikka kõvem ja krobedam pind on. Autoga aga tuleb hoogu võtta. Kurvi peal. Nimekiri autodest, mis pole üles saanud: isa Lada, Liina Ford Sierra, Selveri buss, prügiauto, sibiauto ja veel mitmed, mis kohe praegu meelde ei tule. Isa Lada nägi kõige rohkem vaeva, sest pidi mind hommikuti kooli viima. Liina Fordi lükkasid sõbrad porist välja. Lehvitan ja loodan, et te pükste pärast enam ei kurvasta! Selveri bussi kaevasime ja tassisime välja, prügiautole tuli järele suurem ja tugevam auto. Pärast korjasime prügimeeste suitsukonid kenasti kokku ja puha. Nimekiri autodest, mil oli oidu mitte alla sõita: veok, mis tõi mulle kümme ruumi kuivi ahjupuid.

Kui aga on õnnestunud orust välja pääseda, on alevi piirini vaid paar kilomeetrit. Esimene pool on klassikaline sõelapõhja stiilis kruusatee, sitapatarei juurest aga algab asfalttee. Sõna «sitapatarei» paneb nii mõnegi kulmu kergitama, noorem generatsioon aga hakkab lihtsalt naerma – sitast saame aru, aga kuidas see kõik elektriga seotud on? Ja siis saan heietada lugusid sovhoosiajast, mil sinna teeristi igasuguseid olluseid ladestati. Praegu lokkavad seal hiidmurumunad ja umbrohi, aeg-ajalt võib näha mõnd mullaotsijat. Talletatud energia läheb taas kasutusse!

Asfalttee ongi siis sama tee, mida mööda on sõitnud palju kroonitud või muidu tähtsust täis päid, tavapeadest rääkimata. Alev algab kohas, kus vanasti oli Vastse-Nõo mõis ja seesama kõrts, mille tuluke mu ema kooli poole juhatas. Kõrtsi asemel on praegu kahekorruseline kortermaja ja tuled paistavad kaugemale...

Oletame, et ma olen endiselt 11-aastane ja tahan jõuda Nõo kõige kuulsamasse asutusse – kooli. Selleks peaksin ma mööduma... Ei, mitte vallamajast, lihatööstusest, töökojast, kaarhallist, Nõo Veskijärvest – kõik need olid toona veel ehitamata või kaevamata. Suured kortermajad olid olemas, nagu ka lasteaed, kus töötas mu ema, ja katlamaja, kus mu isa töötas raamatulugejana. Katlamajas oli selline imeasi nagu duširuum, sest eks lugemine on ju määriv töö. Nädala sees, kui kodus polnud saunapäeva, sai terve pere seal pesus käia. Duširuumis oli täitsa omamoodi lõhn, segu niiskusest, seebist ja sellest, millega katelt köeti. Oot, ma helistan isale ja küsin... Nii, vanas katlamajas köeti kivisöega, uues aga masuudiga. Ühtlasi meenutati mulle, et uues katlamajas oli isa koguni juhataja. Niisiis olen ma juhataja tütar. Oot, ema oli vist millalgi Laatres pearaamatupidaja? Mida rohkem mälestustes tuhnida, seda nomenklatuursemaks mu suguvõsa muutub.

Aga jälle ruttasin ma ette, sest katlamaja ja lasteaia juurde läksin ma alles pärast kooli. Hommikuti tuli lihtsalt üle Lukele viiva tee minna, mööduda bussipeatusest, kirikust, poest ja meiereist ning võiski keerata kooli poole viivale jalgteele. Peale poe on kõik praegugi samad ehitised. Toonase poe sisemust on mul väga raske meenutada. Küllap seal olid leivariiulid, pruun pakkepaber ja müügil raamatud, nagu kõigis külapoodides. Söögikraamiga oli ka samamoodi nagu kõigis külapoodides. Jäätist toodi kindlatel päevadel, mõne aasta pärast juhtus sama ka muude toodetega, viimaks polnud enam päevadki kindlad. Meiereisse aga toodi igal hommikul meie kahe lehma piim. 108 oli meie kliendinumber. Kui hästi otsida, leian majapidamise ladestustest kindlasti mõne mannergu, millele see arv on peale graveeritud või maalitud.

A sa lehma tikutanud oled?

Kui ma seda mõnelt suvaliselt noorelt küsiksin, saaksin ilmselt külge perverdisildi; julgemad vastaksid ehk «ema sul» või saadaks pikemalt mõtlemata mõnda pimedasse ja/või karvasesse kohta.

Mind, nagu suurt osa minuealisi maalapsi, sunniti lapsena lehmi tikutama, see tähendab neid «edasi tõstma».

Lehmad olid suurema osa ajast leebed ja leplikud, mis sest, et suured, kärbseid täis ja sõnnikulõhnalised. Tiku kätte saamine oli lihtsam kui uuesti maa sisse surumine. Paljajalu polnud mõtet karjamaale minna; mida kõvema tallaga olid jalanõud, seda parem. Liiga pehmesse kohta ka ei tohtinud tikku suruda, siis oli oht, et lehm läheb vabakäigule. Niisiis tuligi leida optimaalne pinnas – selline, millesse ka kärbeskaalus laps jõuab tiku sisse suruda, aga samal ajal selline, millest flegmalehm ei viitsi tikku välja keerutada.

1944. aasta augustis juhtus nii, et surnuaia kõrval olid sakslased ja seal, kus praegu on minu majatagune raiesmik, olid venelased. No ja siis nad sõdisid omavahel.

Vanaemal aga oli lehm karjamaal.Mitte ükski normaalne vanaema ei jäta lehma karjamaale, olgu siis parasjagu käimas teine või kolmas maailmasõda. Nii ka minu vanaema – lehma järele tuli lihtsalt minna roomates.

Ellu jäid nii lehm kui ka vanaema. Ühel hobusel aga ei läinud nii hästi. Ei, ta ei olnud meie hobune, ühe naabrimehe oma oli, aga miskipärast meie maadel. Ta maeti samasse kohta maha ning veel aastakümneid hiljem oli hein seal palju mahlakam ja rohelisem.

Sügaoru lehmad andsid rammusat piima

Tuleb välja, et koolitee on «Tsirkus» – meierei juurest jälle Sügaorgu tagasi. Soojendan siis enne järgmist viset niisama täringuid ning räägin natuke kohanimedest. Minu arust on nendega selline tore lugu, et pidagu kaugemalt kandi rahvas ilusaks või loogiliseks mida tahes, kohalikud räägivad ikka nii, nagu kogu aeg on räägitud. Isegi kui mõni proovib teistmoodi, jääb ta vaid juhuslikuks kõrvalekaldeks. Nõo koduloouurimise suurkuju Agnes-Asta Marand üritas juurutada nimekuju Süvaoru. Ma ei tea, miks talle Sügaoru ei meeldinud. Tegelikult aiman, aga ikkagi. Sügaoru püsib. Ja kõik teed viivad Nõkku, mitte Nõosse. Nii oli, on ja jääb. Uskuge minu, iidse sügaorulase sõnu.

Kui aga ennist jäi mulje, et Nõkku on vahepeal ehitisi muudkui juurde tulnud, siis kaks kooli lähedal asunud hoonet on nüüdseks kadunud. Kui mõni laps küsiks, kuhu nad kadusid, saaks hauatagusel häälel teatada: «Vamm sõi ära!» Vana koolimaja – seesama, kuhu mu ema igal koolipäevahommikul jala läks – pandi kontrollitult põlema, kultuurimaja aga – seesama, mis tegutses ka kinona, aga kus ma ei käinud kunagi India filme vaatamas – lammutati niisama. Nüüd on seal muusikakool. Vana muusikakool on veidi kaugemal teisel pool teed, seal ma õppisin ka, akordionit. Ma olen korra akordioni käe otsas koju ka tassinud. Praegu on mul palju jõudu, aga pilli mängida ei oska.

Tuletõrjuja valmistab ette Nõo koolimaja süütamist. 3.november 1998. Foto: Eesti Rahva Muuseumi fotokogu, Fk 2726:8 / Aldo Luud

Olgu, oletame, et ma olen koolis ära käinud. Ma tõesti ei taha koolist pikemalt kirjutada, eriti siis, kui ma olen 11-aastane metsa tagant tulnud introvert, kes ei tea isegi seda, mida tähendab küsimus «Kas sind täna koolis küsiti ka?» No olin loll, olin, õppisin igaks päevaks kõik ära, inertsist ikka mitu aastat veel, kuigi suures koolis võis tõesti juhtuda, et kodutöid ei küsitud.

Pärast kooli kiirustasin ema juurde lasteaeda. Seal sain sõimelastega mängida, saalis klaverit harjutada, koolitööd ära teha. Kui emal sai tööpäev läbi, saime teisest rühmast mu väikse venna ka kaasa ja läksime koju. Mõnikord autoga, mõnikord jala. Jala läksime lühemat teed mööda, mitte sealt, kust keiser käis. Kõigepealt üle põllu, siis möödusime kortermajade aiamaadest, kaalukojast ja kuivatist. Emal oli näpu otsas väiksemat sorti piimamannerg, milles toidujäägid meie sigadele. Energia voolas ka siis ikka ringi ja ringi ning kasutas ka siis väga erinevaid kanaleid... Jah, kanad olid meil ka, kõikvõimalike kiskjate meeleheaks.

Alevilaste koolijärgsest suhtlusest jäin ma eemale. Meil polnud isegi telefoni. Millalgi enne minu aega oli mu vanaisale kui sõjaveteranile pakutud, et saab telefoni. Vanaisa oli keeldunud: «Pole mul vaja kogu aeg kättesaadav olla!» Kui me pärast vanaisa surma Sügaorgu kolisime, panid vanemad end telefonijärjekorda. Läks vaja ainult 19 aastat ja riigikorra vahetumist, et saaksime telefoni! Aga ma nii mõistan vanaisa.

Ma lähen vaatan, kas garaažide juures on veel mõni antiikne maaling säilinud ja käin läbi ema juurest, kes elab nüüd naaberkülas. Sibiautojuhile peaks ka uut lugemist viima. Talvisel pimedal ajal, kui õiges kohas meie kiige kõrval seista, võib näha hooldekodu tuld. Linnulennult on minu juurest hooldekoduni vähem maad kui Kõrtsi-Maalini, aga ei tohi otse minna, ikka ja alati tuleb ringe teha.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid kohapealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib need otse aadressile [e-mail]. Avaldatud tekstid honoreeritakse.