MAGALATUUR KOHALIKUGA ⟩ Räppar Kozinak avab oma tekstide tagamaid, kunagisi pättuseid ja lastesõja tagajärgi Lasnamäel

Lääne-Tallinn ei ole Eesti räpiskenes eriti kuulus või viljakas piirkond. Suurepärase üllatusena ilmus magalas sirgunud Kozinakil megahea singel «Mind on mitu», mille sõnad ja visuaal keskenduvad just Õikale. Käisime mikrorajoonis jalutamas ja juttu ajamas.

Foto: ekraanipauk vestlusest

«Selle lasteaiaga oli tegelikult see värk, et ma põgenesin siit ükskord ära,» ütleb Kozinak ilma pikema sissejuhatuseta. Kell on täpselt 12 ja me oleme Karikakra lasteaia ees.

«Mendid ajasid taga või?» küsin naljatledes.

«Ses mõttes, et, jah, otsisid taga,» vastab ta muiates. «Ema oli mulle rääkinud, et vanavanaemal on uut triikrauda vaja. Tulin hommikul lasteaeda ja leppisin lasteaiakaaslasega kokku, et mul on vaja vanavanaemale triikraud viia. Ma elasin ajutiselt selles majas,» ütleb Kozinak Hiina müüri keskosa poole viibates. «Ja siis me ronisime üle aia, läksime minu juurde, ma võtsin sealt triikraua, sõitsime Mustamäele ja viisin  selle vanavanaemale. Aga selleks ajaks, kui ma sinna jõudsin, otsis politsei meid juba taga,» selgitab Kozinak ja puhkeb naerma. «Ja siis tuldi meile juba järgi.»

«Mitmekesi te olite?»

«Kahekesi. Ma arvan mingi nelja-viieaastased.»

«Oi!» sõnan mõneti üllatunult ja endiselt naerdes.

«Esimene põgenemine,» naerab Kozinak. «Ise mäletan sellest vähe, aga vanemad ja vanaema on rääkinud. Seda mäletan, et selsamal lasteaiakaaslasel viskasin kogemata palliga hamba suust välja. See oli õnneks piimakas, aga hiljem tegi tüüp jäävhamba ka katki; ju pidi siis minema.»

Kozinaki ettepanekul jalutame Karikakrast tiigi äärde, et tutvuda ülejäänud oluliste kohtadega magalarajoonis. Intervjuu jaoks kokku saamine venis meie mõlema kiire graafiku tõttu; vahepeal sai juba mitmeid küsimusi kirja teel küsitud ja saabusid ka vastused neile. Näiteks uurisin Kozinaki käest vaba aja veetmise võimaluste kohta Õismäel: «Kas tiksi (tiigi) peal väike tiks, Järveotsas Araxese ees häng või Harku järve rubiitamiskohas autos hotbox? Või neljas variant?» Vastuseks sain järgmise teksti.

«Me olime pigem aktiivse eluviisiga ja natuke isegi spordipoisid, kui võib nii suurustada – Humanitaargümnaasiumi jalkaplatsil tagusime lettu või viskasime kossukal rõngast. Alkohol ja narkootikumid ei olnud meie seltskonnas teema. Pinnakaid ikka oli, aga sisustasime suurema osa vabast ajast pigem muude lollustega.»

Mul viskas esiti errorisse, et mis räppari vastus see on? Spordipoisid ja muud jutud. Aga lollused?

«Õikal mitte midagi erilist – näppasime autosid, tegime valeväljakutseid iseendale, et võmmide eest ära joosta. Lasnas läks asi tunduvalt tõsisemaks.»

Nonii, hakkab tulema; autode pätsamine ja valeväljakutsed. Tiigi äärde jõudes ja sealt praegust Ring spaa maja nähes – varem asus seal Humanitaargümnaasiumi hoone – tuleb Kozinakile meelde üks lollustest.

«Kunagi näppasime ühest autost tulekustuti ja tulime siia Humanitaargümnaasiumi ette. Lasime tulekustuti läbi selle postkasti luugi tühjaks ja panime jooksu.» Hakkame mõlemad naerma. «Järgmisel hommikul tulid töötajad kooli, paks udupilv oli üleval, kõik olid segaduses, et mis siin toimund on.»

«Sa nägid seda strelkat, mis siin selle platsi peale oli?» küsin Humanitaargümnaasiumi ja Vene Gümnaasiumi vahelisele staadionile osutades. Strelka ehk tihtilugu taplusega lõppeva «kohtumise» all mõtlen ma 2001. aastal alanud eesti ja vene noorte vahelist konflikti. Kozinak teab seda konflikti väga hästi ja kinnitab kõike, mida Ypsiloni veergudel avaldanud oleme: armukolmnurk eesti ja vene noorte vahel ning põrkumine eesti ja vene poisi vahel; et tegemist ei olnud erakordse juhtumiga ja pinged olid eelnevalt õhus, kuid millegipärast «jõudsid Õismäel estide ja russide vastasseisud terava keemispunktini» just selle armukolmnurga pärast; et toimusid tigedad massikaklused, mis «lõppesid selge võiduta kummagi osapoole jaoks»; ja et need olukorrad Õikal olid «tumeda ajajärgu sünnilooks, hargnedes üle Tallinna magalarajoonide rahvuslikel põhjustel vihkamise etaloniks, mis kestis veel aastaid pärast toda sündmust.»

«Ma ise ei käinud tollal nendel,» vastab Kozinak selle staadioni-strelka kohta ja lisab: «Neid oli nii mitu; minu arust muutusid need iganädalaseks. Mulle meenub see Järveotsa staadionil toimunud strelka rohkem, aga ma ei käinud ka seal kohapeal, sest mul olid nii venelastest kui ka eestlastest sõbrad ja ma ei sekkunud sellesse teemasse. Elus on rusikareegel siiski see, et probleemid tekivad ainult nendel, kes konflikte ise otsivad.»

«Mul olid paar sõpra poluvernikud,» meenutan. «Neil oli lebo vastata õigesti, kui sattusid mingi kamba ette ja küsiti, kas oled eestlane või venelane.»

«Kui tol ajal oleks olemas olnud Tiktok, saaks seda ajajärku kirjeldada trendina: «kas sa oled eestlane? / ты русский?»,» ütleb Kozinak ja täpsustab seejärel üht olulist asja. «Poluvernik... See sõna on täna pigem kasutusel teatud kohalikes venkude seltskondades. Ainult venkud, kes peavad ennast millegipärast puhtatõulisteks venelasteks, kipuvad segunenud rahvusliku taustaga kaaslaseid poluvernikuteks nimetama. See on muidugi omamoodi irooniline, sest Venemaal elavate venelaste hulgas on ka ennast puhtatõuliseks pidavaid tüüpe, kelle jaoks on välismaa venelased poolikud ehk poluvernikud. Järelikult on meie eesti-vene taustaga sõbrad mitte poluvernikud vaid tšetverdid ehk veerandid siis? Peaaegu venelased ja napilt eestlased oleme me kõik, olenemata kodusest emakeelest.»

«Aga ma ei saa eitada,» jätkab Kozinak, «et kaks emakeelt on aidanud mul paar korda ebameeldivatest olukordadest välja vingerdada. Mu vanavanaema emigreerus Eestisse Valgevenest; tema eesti keelt rääkida ei mõistnud. Nii oligi meil kaks kodust keelt ja temaga suhtlesin ainult vene keeles. Ja seetõttu mu esimesed, kõige esimesed sõbrad olid kõrvalmaja ja naabertrepikoja venelased.

Kuna ma olin nii eestlaste kui ka venelaste seas pigem niisugune… Kõik tunnevad ära, kuna oled terve elu siin elanud. Siis keegi nagu mind ei torkinud. Ega eestlased väga siin Õismäel ei otsinudki probleeme venelastega, vähemalt mitte meie seltskonnas. Pigem olid ikkagi venelased need, kes algatasid.»

«Palju oli mingit lambi ärajooksmist ka,» torkan vahele. «Umbes et, davai, lähme välja, saame kokku, ja siis pandi mingit kampa nähes jooksu, sest raudselt oleks muidu teema.»

«Ja-jah… Mina hakkasin nendest strelkadest rohkem osa võtma Lasnamäel; see oli natuke hilisemal eluperioodil,» vastab Kozinak.

«Seal oli veits toorem ka see asi minu arust?» pärin ma.

«Jah, läks päris vägivaldseks küll.»

«Mustamäel, ma tean, läks asi ka ikkagi raskeks…» nendin, sest pärast teemat käsitlevat artiklit on mitu inimest pöördunud minu poole oma lugudega. «Õikal olid mingid lapsed kuradi pekslemas, aga Mustakal oli paar surmajuhtumit ka sellel ajal.»

Foto: ekraanipauk videost «Mind On Mitu»

«Lasnamäel juhtus ka raskeid asju. Lasna ja Õika vahe on nende suuruses. Õismäe on tunduvalt väiksem kant, kus näod olid tuttavad ning konfliktid ja kaklused võõraste seltskondade või inimeste vahel olid pigem erandiks. Lasnamäe oli see-eest tunduvalt pulbitsevam rajoon. Me räägime ikkagi Eesti suurimast linnaosast, kus elab rohkem inimesi kui Tartus ja kaks korda rohkem inimesi kui Pärnus – veidi kreisi, kui selles kontekstis võrrelda. Kohalikus subkultuuris oli Lasna suusõnaliselt jaotatud omakorda pisemateks linnaosadeks. Näiteks kuulsamad rajoonid olid Pae, Kotka, Mustakivi, Laagna, Priisle ja Linnamäe. Lasnast ohtlikum ja intrigeerivam oli tol ajal siiski üle põllu asuv kurikuulus venkude linn, kuhu eesti poisid niisama jalga tõsta ei tahtnud – notorious Maardu, tuntud ka kui Lasnamäe pealinn.

Rajoonide järgi jagunesid ka kohalikud noortekambad. Omavahelised kokkupõrked olid igapäevased. Õismäel 2001. aastal alanud estide ja russide kaklused vaibusid mujal magalarajoonides paari aasta jooksul, kuid mitte Lasnamäel. Minu tagumised venkudega kestsid vähemalt 2007. aastani – tähendab, et kuus aastat hiljem jagasime ikka veel kohalike sibulatega maid. Aastate jooksul progresseerusid kaklused jõhkramaks, samal ajal muutusime iga kokkupõrkega aina julgemaks. Mängu tulid külmrelvad ja me ei kartnud neid kasutada.

Venelastega arvete klaarimise kogemusi on mul resümees kümneid. Viimaseks kakluseks jäi suvalisel suveööl tekkinud konflikt tibladega Laagna bussipeatuses. Tol ööl pöörasin ma esimest korda omade vastu ja too öö jäi minu viimaseks valevihkamiseks. Kaklusest bussipeatuses sai inetu peksmine, kus kasutati viinapudelit, kurikat ja nukiraudu. Midagi juhtus mu peas, millest sai minu pöördemoment. Haarasin ühe venku randmest ja lohistasin ta peksuringist välja. Aitasin ta püsti, tõukasin ta Lasna kanali poole ja karjusin, et ta ära jookseks. Irooniline on muidugi see, et tegin seda vene keeles.

Ühel hetkel irdusin nendest seltskondadest, võtsin ennast kokku. Aga aastake hiljem sai meie seltskonnast üks aastavahetusel noa kõrri; läks arterist paar millimeetrit mööda ja jäi napilt ellu. See oli ka tema jaoks viimane strelka. Vaata, eri inimestel on vaja erisuguseid tõukeid, et kohale jõuaks, mis perspektiivid elus olema peaksid.»

«Lasnas oli mingit skinni teemat ka rohkem, ma mäletan,» mõmisen tobi filtrit huulte vahel hoides ja taskutest tubakapakki otsides.

«Tead, minu arust oli Õismäel skinni teemat rohkem,» vastab Kozinak suht resoluutselt, «Vähemalt ma ise olin lapseeas rohkem kohalike skinnide kui venkude sihikul ja selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli muidugi see, et ma lävisin russidega ja olin ise kakskeelne. Lisaks oli mul otsene probleem ühe skinniga. Me näppasime noorena palju autosid; meie hobiks oli varastada autosid, teha nendega lõbusõite ja siis maha jätta. Ükskord varastasime kogemata ühe skinni isa auto ära. No ilmselgelt oli teada, kes selle Žiguli varastas, sest ainukesed, kes Žigulisid näppasid, olime meie. Tüüp kutsus meie seltskonna metsa, et kuule, saame kokku, chillime veits. Mind õnneks too päev metsas ei olnud, aga sõbrad läksid kohale ja puude vahelt jooksid kõik skinnid välja ning andsid neile korralikult peksa. Mul vedas, et seal ei olnud; pääsesin sellest ketukast.

Aga, jah, kuna olin kakskeelsest perest ja chillisin venkudega, ei olnud ma skinnide jaoks kõige populaarsem vend. Räpi asi oli ka probleemiks – julgesin käia kottpükstes ja kuulasin Eminemi-värki. Tol ajal ei olnud absoluutselt aktsepteeritud selline teema – mis kuradi räppi sa kuulad? Tollal pidid seda varjama või valetama selle kohta, mida kuulad. Aga ma ei teinud seda. Paar korda pidin tatina skinheadide eest ikka ära jooksma, aga karma on armutu ja mõned aastad hiljem sai üks skinhead vanade aegade mälestuseks ise jalaga perse ja veidi maratoni joosta,» teatab Kozinak antud teema lõpetuseks.

Kozinak · Itiswhatitis (I.S.I.S) mix by Shromik

Jalutame tiigi äärest edasi Meelespea poole ja asume arutlema hoopiski 2000. aastate alguse alkoholi- ja suitsupoliitika üle; räägime möödunud aegadest – neist, mil veel sai öö läbi alkoholi osta, näiteks Meelespea tornmaja kõrval olnud putkast. Või siis sellest, kuidas kunagi sai Väike-Õismäe peatuse putkast «lahtist» ehk ühe sigareti kaupa suitsu osta.

«Wall Streeti ja Trendi,» õhkan ma nostalgitsedes.

«Red & White oli ka, krooniga. Marps oli kallim, kroon viiskümmend,» meenutab Kozinak. «Aga pull aeg oli selles mõttes, et sa ilmselgelt näed välja nagu kümneaastane, lähed sinna, «tere, üks lahtine,» ja müüja ei pilguta silma ka. Mingeid probleeme ei olnd kätte saada ei alksi ega ka suitsu. Huvitav aeg.»

«Mul oli «võltsdokument». Leidsin kellegi õpilaspileti, Dmitri Playwas oli nimi, kolm aastat vanem kui mina. Tema dokiga sain isegi Privesse sisse,» lausun irvitades.

«Ma proovisin kunagi Bad Arti dokumendiga Privesse saada. Jäin vahele, raisk.» Naerame mõlemad südamest. «Wu Tang Clani live'i tahtsin nii väga näha, aga ei õnnestunud.»

Oleme magalatuuriga jõudnud Meelespeasse, kus Kozinak veetis suurema osa alaealisest elust. Ühe viiekordse maja paraadna ette jõudes lausub ta:

«Mind on üles kasvatanud vanaema – mina, onu ja vanaema elasime kahetoalises korteris. Mingi hetk jõuab inimene sellisesse vanusesse, kus enam ei saa aktsepteerida, et peab vanaemaga ühes toas magama. Aga vähemalt ma olen üles kasvanud niimoodi, et ma appreciate the small things in life.»

Kahetoalises korteris koos ema ja vanaemaga üles kasvanuna tean täpselt, mida ta mõtleb.

«Esimesed sõbrad olid kõrvaltrepikojast,» räägib Kozinak naaberparaadnale osutades ja seejärel teisele poole pöördudes. «Farmi-Gabriel elas siin trepikojas ja ma sain tema kasupojaga läbi. Ja mu trepikoja esimese korruse korteris elas kunagi Mallukas. Temaga sain ka hästi läbi. Mallukaga tegime esimest korda pinnaka minu juures,» muigab ta, et seejärel täpsustada: «Narko ja asjad läksid õnneks mööda, alkoholi proovisin ka suht hilja, 15–16-aastaselt või nii. Enamik siin olid juba ammu, kümnendast eluaastast joonud. Aga selle pinnakaga jäin ma vanaemale vahele, sest me jõime kõik seal esimest-teist korda ja Mallukal hakkas suts kehv, mispeale ta oksendas mu onu toas voodi täis. Ma arvasin, et pääsen sellega, et viin onu voodi tühjaks ja panen kõik linad pesumasinasse – mis sa arvad, kas ma oskasin pesumasinat kasutada? Vanaema ilmselgelt tuli koju ja vaatas, et mis mõttes on onu voodipesu kuradi pesumasinas. Jäin busti,» müriseb Kozinak naerda.

«Davai, kõige retsim pinnakas, kus oled olnud?» küsin naerdes ja ise mõeldes, et Malluka okseseid linasid ei saa miski üle trumbata.

«Hollywoodi filmimaterjali on ikka omajagu olnud. Oma esimesel majapeol päästsin mingi kuti lämbumissurmast. Ärkasin öösel häälte peale üles. Voodi kõrval põrandal korises mingi vend, kes oli endale suhu oksendanud ja lämbus okse sisse. Pöörasin ta külili ja kühveldasin käega suu oksest tühjaks. Rohkem pole teda kunagi näinud ja nime ei küsinud. Aga kui ta peaks seda lugema ja ennast ära tundma, siis võtku heaks!

Kõige retsim-retsim pinnakas oli tõenäoliselt üks kummaline pidu Laagris, kuhu koos Bad Artiga sattusime. Ma olin 17–18 vist ja kumbki meist ei olnud mingi päris räppar veel. Ma ei mäleta, kuidas me sinna sattusime, aga veidrad vaibid tekkisid tuppa astudes ja kohe oli selge, et teretulnud me seal ei ole. Istusime elutoas ja tinistasime vaikselt lauaviina, kuni üks tütarlaps hakkas meie kallal teravalt ja ebaviisakalt võtma. Palju polnud vaja ja ma saatsin ta viisakalt öeldes kuu peale kurke korjama. Kahjuks istus sealsamas ta vend, kes mu kommentaari heaga ei võtnud. Nii nagu õige mees käitub, astus ta oma õe eest välja. Aga ükski heategu ei jää karistamata ja olude sunnil sai ta lauaviinaga kaks korda vastu pead.

Sellele järgnes toas täielik kaos ja vähemalt kümnepealine punt piiras meid sisse. Panime Tuurikuga sõna otseses mõttes seljad kokku ja valmistusime halvimaks. Õnneks jäime koslepist ilma ja meid löödi lihtsalt majast välja. Noh, muidugi olid swag ja gangsta pärast seda põhjas. Arvasin, et pääsesin sellest pättusest puhtalt, aga tegelikult pääsesin ainult peaaegu. Järgmisel päeval selgus tõsiasi, et kõikidest kuttidest leidsin ma just selle ainukese vale venna. Ta sõbrad juhtusid olema kurikuulsad Lasnamäe poisid, kellega valedel põhjustel tuttavaks saada polnud mõtet.

Sain tolle õhtu eest korralikult ravida ja üsna pikka aega. Iga kord, kui sattusin nendega samale peole või jalutasin neile tänaval vastu, anti mulle alati telefon kätte, tehti poisile kõne ja ma sain võimaluse oma tegude eest korduvalt vabandada. Eks tegelikult mul ikka vedas, sest ketukast ma ju pääsesin ja võlgu ei jäänud. Pigem oli mu karistus selle kasjaki eest õiglane ja isegi leebe.»

Seejärel liigume kunagise koduparaadna eest edasi ja Kozinak näitab kõrvamaja esimese korruse rõdude poole:

«Siin elas üks vene räppar DMS, kes võitis kõik need venekeelsed original MC battle'id nendel aegadel, kui Põhjamaade Hirm ka osales. Akna pealt vahete-vahel rääkisime, karjusime, käisime väljas chillimas. Tema kaitses mind skinnide eest ka, tema ja tema seltskond.»

«See Hirmu väike tsips su uues loos — «...siin suured sulid tõllas ja väiksed sulid võllas, ülejäänud vaesed jooksevad paljajalu me kõrval» — tekitab tunde, et iga riim selles loos on vanasõna,» märgin uue loo sõnade üle valjusti mõtiskledes. «Või siis ma ise vaibin kõike öeldut. Rispekt selle loo eest.»

«Põhjamaade Hirmu fänn olen ma tõesti,» vastab Kozinak ja avab seejärel oma loomeprotesse. «Mu laulutekstide ülesehitus toetub eelkõige ühele põhimõttele – iga rida peab olema tähenduslik. Ma põhimõtteliselt ei luba endale täiteridasid ehk fillereid. Olen olnud salmide kirjutamisel ühe rea taga kinni ka kaks kuud. Ja isegi pärast kahte kuud ei ole ma nõus kirjutama puuduolevasse lünka suvalist lauset lihtsalt selleks, et rida täita eimillegagi. See pole kindlasti oskus, mida teistele soovitada; pigem teeb see mu loomeprotsessi keerulisemaks. Aga see on mu jaoks iseenesestmõistetav ja minu näoga põhimõte, mille osas ma ei proovi ega soovi ennast ümber veenda.»

«Üks sõber ütles, et Hirm on kõikide lemmikartistide lemmikartist,» kostan. «Tal ei olnud see esimene kord Õika karmidel tänavatel räpivideo jaoks hängida – Manipulated Mindzi «Läbi langevate lehtede» videos chillib ta Järveotsas. Kes on veel räpiskenes Õikalt, siin elanud või rajooni videosse haaranud?»

«Hirm oli mu lemmikräppar juba ammu enne seda, «kui ma räppar» olin. Eks ma sellepärast ta riimid rotti paningi. Tal tuleb kohe koos Ottoga album. Ta ei tea oma albumi nime, ta ei tea millal album tuleb, aga Ottoga nad juba esimest videot filmisid, ehkki ma ei tea, kus. 

Minu teada põliseid õikavendi eesti räpiskenes rohkem pole. Otto resideerus korra Õismäel, kuid süda on tal ikkagi Keilas ja Tartus. Aga paar nimekamat venkut on Õikal sündinud küll, näiteks seesama DMS, kes pani neid venekeelseid battle'id kinni. Kiraz on ka Õikalt – ta on oma viimase videoga vist kõige vastuolulisem kohalik räppar venekeelses skenes. Vend lendas konkreetselt straight outta USA stiiliga sisse – blingid ja bazookad, relvad ja Escalade'id.»

Jalutame edasi, sest Kozinak tahab näidata viimase video üht olulist võttepaika. Oma kunagise maja nurgale jõudes osutab ta põõsastele: «Selles põõsas tegime esimesed suitsud, vanaema silma alt ära,» ja lisab seejärel kohe järgmise maja kohta: «Siin majas elas üks vanem vene tüdruk, esimene tüdruk, kellesse ma ära armusin. Ükskord oli ta seal maja taga hoovis. Mul oli see, et iga kord kui teda nägin, siis tahtsin veits swagida. Ma olin mingi kümne-kaheteistaastane, tema oli viisteist, aga ma olin nii armunud. Natalja oli ta nimi. Ja siis siin nurga peal mõtlesin, et teen rattaga trikki ja tõmban pidurit. Vajutasin kogemata esipidurit – üle lenksu ei pand, aga lendasin nii kõrgele, et kui alla kukkusin, siis jalg libises pedaalilt ära ja panin raamiga rämedalt munadesse, kukkusin külili ja jäin siia maha. Niisugune max flex,» naerab ta tervislikult oma kunagiste ebaõnnestumiste üle.

Enne Õikal kohtumist uurisin Kozinaki käest, mis on kõige kreisim asi, mis temaga Õikal juhtunud on, ja sain vastuseks, et nad leidsid sõpradega elumajade külje alt metsatukast surnukeha. Swagi nimel rebuka saamise kohast vaid meetrite kaugusel on aadressil Paldiski maantee 209 asuv uus kortermaja, mille asemel olid kunagi eramajad ja metsatukk.

«Siin oli üks eramaja ja mets,» lausub Kozinak. «Me siin metsatuka vahel chillisime ja siit leidsimegi selle laiba. Olime ikka väga-väga noored, lasteaias veel. Siis jooksime kaasas olnud sõbranna koju; ta elas siinsamas eramajas. Jooksime sinna ta vanaema juurde ja see kutsus kiirabi. Täpselt ei teagi, mis selle loo tagamaad olid; kas ta oli tapetud või lihtsalt ära surnud.»

«Äkki mingi südari saanud?» pakun ma teades, et tõenäolisem on teine variant.

«Eeldatavasti oli ikkagi maha löödud,» arvab Kozinak ja me jalutame edasi mööda eramajade vahelist Mihkli tänavat. «Siin on filmitud see vihmakaader, mis on «Mind on mitu» videos. Terve lasteaia aja ma chillisin siinkandis. Ühes majas elas tore sõbranna, teises parim sõber, olime kolmekesi gängis.»

Teine kreisi olukord tekkis Kozinakil kunagi Harku järve taga, kus satuti kogemata kohalikku mustlaskülla.

«Me hängisime mööda Harku järve äärt ja liikusime sinna karjääri poole. Korraga sattusime metsa vahelt väga imelikku ümbruskonda, kus olid reaalselt mingist ehitusprügist meisterdatud kuradi väiksed boksid. Katuseks oli present pandud. Niisugune väga dodgy koht. Läksime vaatama ja korraga tulid sealt inimesed välja. Need kohalikud vaatasid meid, et kes need veel on. Ja siis hakkasid nad oma mingis imelikus keeles midagi karjuma ja seejärel meid taga ajama. Invade'isime mustlaste küla kogemata,» nendib Kozinak muiates.

Mihkli tänavast üle tee asub Harku järv ja selle taha sattus Kozinak koos sõpradega tegelikult tihti. Põhjuseks oli juba eelnevalt mainitud autode ärandamised.

«Näppasime autosid, tegime nendega terve öö lõbusõite ja siis hommikul jätsime need Harku järve taha. Inimesed said enamasti autod tagasi; vahel läks halvemini ja mõnikord ei saanud. Kruvikeerajaga saad sa Žiguli ukse lahti, aga käima sa nüüd Žigulid päris kruvikeerajaga ka ei saa. «Kopikas» ehk 2101 läks küll käima kruvikeerajaga, aga see oli ka ainukene kõikidest kümnetest. Aga, noh, samas, ega seda juhtmeskeemi seal väga raske kokku panna ei olnud,» ütleb ta.

VAZ-2101 Foto: Wikipedia / Creative Commons

«Lähed hommikul välja, niigi sitt tuju, et pead tööle minema, ja siis avastad, et putsi, auto läind jälle,» ütlen ma naerdes.

«Nojah. Meist oli ajalehes ka mingi artikkel, kui meid veel kätte ei oldud saadud, et «Õismäed terroriseerib Tallinna suurim autovaraste grupeering». Oleks nad vaid teadnud, et selle taga on kari 15-aastaseid,» naerab ta. «Aastatega läks neid kaks-kolmkümmend vähemalt. Mõnega käisime Astangul peol, hommikul droppisime Harku järve taha ära. Enamik pääses katkise ukselukuga.»

«Ja katkise karbiga [roolialune karp, kus on süütejuhtmed - Toim.]?»

«Seda ka. Ühel hetkel, kui ma olin juba irdunud Õismäe seltskonnast ja Lasna läind, otsustas üks väiksem seltskond Volkswageni varastada. Ja jäid kohe sellega vahele – sõitsid politsei eest ära, keerasid auto üle katuse. Sellepärast tulebki Žigulisid varastada – sa murrad standardit. Kui oled kogu aeg ühe margiga tegelenud ja siis võtad Volkswageni, jääd kohe vahele,» räägib Kozinak muiates, ent tõsineb seejärel. «Vahele jäädes hakkasid nad kõiki üles andma. Mitte ainult ennast seoses selle autovargusega, vaid kõiki aastatetaguseid teemasid ja kõiki inimesi. Seal oli 30 nime, kes toodi välja, ja jääb arusaamatuks, mille jaoks oli see vajalik.»

«Mind on mitu» loos on sõnad «houmi pole sõber enam, kui põrandad põlevad», mis viimase juhtumi valguses vägagi selgeks saavad. Kozinaki sõnutsi oli pättuste tegemine äge, aga keegi ei mõelnud tagajärgede peale. «Vanust polnud piisavalt, et tunda vastutuse tähendust. Kõik oli põnev, kuni see ühel päeval läbi sai. Gängimentaliteet ja kokku hoidmine lõppesid, kui kõik pidid oma perset päästma hakkama.» Selle tõdemusega lõppeb ka seekordne magalatuur ja metsiku Lääne-Tallinna elanikud jäävad Kozinakilt uusi lugusid ootama.