NÄITUS «KADUVIK» ⟩ Linnahall on unikaalne ja vajab olulise mälupaigana meie tähelepanu

Septembri esimesel nädalal, õhtul kell 19 seisin Linnahalli peasissekäigu juures. Minu ees lookles ilmatuma pikk saba ja näituse töötajad käisid informeerimas, et arvatavasti peab ootama tunnikese, kui mitte kauem. Võtsin ühendust näituse «kaduvik» ühe peakuraatori Margit Sädega, et uurida viimase aja populaarseima kunstinäituse edu ja aastaid külastajatele suletud olnud Linnahalli rolli selles.

Mulle tundub, et minu kogemus õhtuses sabas ei olnud erand, vaid tavaline olukord. Kui palju inimesi külastas näitust ja kas külastajaid oli nii palju alati või ainult lõpunädalatel? Kui võrrelda üleüldist kunstinäituste külastatavust, siis kas «kaduvik» oli tõesti nii populaarne kui õhtuti sabas mulje jäi?

Näitus «kaduvik» avanes juba augusti alguses ja esimesed nädalad olid kindlasti väiksema külastatavusega kui lõpunädalad. Külastajateks olid siis peamiselt juhuslikud möödujad ning Linnahalli ja merevaadet vaatama tulnud turistid. Ajaga sõna levis (ilmselgelt ka külastajate sotsiaalmeedia-postituste kaudu) ja ka inimesed naasid pärast suvepuhkust linna. Kuna näitus oli avatud vaid viis nädalat, siis kõik septembri nädalavahetused olid külastajaterohked.

Järjekord tekkis Linnahallile pandud Päästeameti regulatsiooni tõttu – hoones on hetkel ainult üks väljapääs ja seetõttu tohib seal korraga viibida vaid 50 inimest. Meile oli oluline, et näitus ei oleks massiüritus, vaid et seda saaks ka rahulikult kulgedes vaadelda. Samuti vastutasime korraldajatena kunstiteoste turvalisuse eest. Nädalavahetustel oli see eriti keeruline – kuna tegu on peaaegu mahajäetud hoonega, siis ei olnud inimesed alati ka lugupidavad eksponeeritud kunstiteoste suhtes ning see vajas kohati meeldetuletamist ja selgitamist.

See polnud kindlasti meie eesmärk, aga kui võrrelda külastatavust – ja just nüüdiskunsti näituste külastavust –, siis tänu erakordsele asupaigale käis näitust vaatamas keskmiselt 500 inimest päevas, mis on kunstinäituse kohta kindlasti muljetavaldav külastajate arv. 

Ilmselgelt olid kõik näitusest teadlikud, sest paljude sotsiaalmeedia oli täis pilte Linnahalli garderoobis toimunud fotosessioonidest. Vahepeal tekkis isegi küsimus, kas inimesed tulid näitust vaatama või Linnahalli garderoobi pilte tegema... Kas sellist tasuta sotsiaalmeedia-promo on olnud ka teiste näituste puhul?

Sellises mahus kindlasti mitte. Aga, jällegi, kuna tegu on Linnahalliga, mis on olnud avalikkusele suletud juba 13 aastat, tahavad paljud külastajad jätta märki maha, et mina olin siin. Enam ei kriibita nime seinale, vaid sellest tehakse postitus.

Ma isiklikult ei ole kunagi näinud ühelgi teisel kunstinäitusel nii palju noori. Vaatlen ise selfitamist kui uue, digitaalse põlvkonna viisi enda ja oma ümbrusega suhestuda. On fakt, et Linnahall on Tallinna noorte ja teismeliste jaoks legendaarne kohtumispaik, Linnahalli katusel käiakse sõpradega kohtumas ja muusikat kuulamas, ometigi pole uus põlvkond kunagi viibinud hoone sees. Seega on üsna loogiline, et see on eriline sündmus, mida tuleb salvestada ja ka teistega jagada. Seega ma ei saa seda minu arust vaadelda «tasuta sotsiaalmeedia-promona», vaid näitus hakkas lihtsalt virtuaalses ruumis paralleelselt füüsilise ruumiga oma elu elama.

Näituse infovoldikul on kirjas, et «Linnahalli ei saa lammutada ega renoveerida ja selle säilitamine on muutunud kafkalikuks olukorraks arhitektuuri kultuurilise tähtsuse ning selle ajas kestmise aspektist lähtuvalt. /---/ Näitus «kaduvik» on katse elustada hoonet, mille vereringe on juba osaliselt seiskunud.» Esiteks – kas saaksite seda kafkalikku olukorda pikemalt lahti selgitada? Mida, kes ja kuidas saab / ei saa selle ehitisega teha? Milles probleem seisneb? Teiseks – katse elustada vist õnnestus, vähemalt näituse ajaks, aga kas see tähendab ka edasist ellujäämist?

Kindlasti õnnestus Linnahallile elu sissepuhumine näituse hetkeks tänu kõikidele külastajatele, kes tulid näitust vaatama; mõned inimesed käisid ju isegi mitu korda. Hoone on muinsuskaitse all, ometigi see laguneb meie silme all. Kui ma alguses näitusega tegelema hakkasin, arvasin, et hoone on jäetud unarusse, sest see on nõukogudeaegne ehitis – rajati ju V. I. Lenini nimeline Kultuuri- ja Spordipalee oma 4300 kohalise saali, jäähalli, kohvikute ja teiste ruumidega 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Ometigi oli Linnahalli projekti autoriteks Eesti arhitektid Raine Karp ja Riina Altmäe.

Tõsi ta on, et hoone ehituskvaliteet polnud parim ja see on vajanud remonti juba alates aastast 1998. Kõik tehtud ja tegemata valikud on ratsionaalsed ja kahjuks sõltuvad rahast. Nii massiivse hoone haldamine ei ole neoliberaalses süsteemis lihtsalt piisavalt kasumlik.

Kuigi meediast on aastate jooksul läbi käinud mitu Linnahalli taastamise ja rekonstrueerimise plaani, on need kõik eri põhjustel soiku jäänud – kord pole piisavalt poliitilist tahet, kord piisavalt investeerijaid; lisaks on igasugune mälestiste ümberehitamine aeganõudev ja bürokraatlik protsess. Vahel tuleb endale meelde tuletada, et Linnahall oma vaid 43 aastase elueaga on olnud üks avalikkuses enim vaidluse all olnud hooneid. Olgugi, et see seisab kasutuseta, on tegu tähendusrikka mälupaigaga, millesse paljud kohalikud on väga kiindunud.

Näitusel olnud kunstiteosed käsitlesid kõik mingil moel liminaalset ruumi ja/või olukorda. Isiklikult mulle jättis väga tugeva mälestuse P. Staffi videoteos «On Venus» – audiovisuaalselt on tegemist osalt häiriva, ent samas ääretult kaasahaarava taiesega. Selle esimeses lõigus on kaadrid kariloomadest, keda on veristatud, ent kelle kehad, pead ja lihased liiguvad endiselt – animeeritud laibad, mis vaatamata elu puudumisele jätkavad liigutamist. Nad on vahepealses seisundis, aga me teame, et tagasitee puudub; neid ei saa tagasi ellu äratada. Kas hoonetega on pigem vastupidine olukord, et tegemist on varjusurmas oleva objektiga, mis ootab taaselustamist? Või on ka hooneid, mis tunduvad elus, ent tegelikult simuleerivad elamist?

Ma ei usu, et Linnahall ise ootab taaselustamist; tõenäoliselt ootavad seda paljud Linnahalliga erineval moel kokku puutunud inimesed. Tegu on ühelt poolt nii ikoonilise arhitektuuriga kui ka mälestuste katalüsaatoriga. Paljude jaoks on see endiselt oluline kohtumispaik, üks vähestest kohtadest Tallinnas, kus saab olla tarbimisest vabas ruumis. Isegi kui Linnahall on suletud, saab selle välist osa vaadelda maastikuna, mis juba alguses loodi ühendama linna merega ja mis teeb seda siiani.

Sedasi mõeldes ei vaja Linnahall kui struktuur üldse elustamist, pigem lihtsalt ümbermõtlemist, kuidas säilitada seda struktuuri varemete ja maastikuna. Võib-olla peaksimegi ka suutma mõelda avaramalt, pideva korrastamise kõrval hindama ka varemeid. Kõige olulisem tundub küsida, kuidas seda teha nii, et me ei pane kõike müügiks ja ei nudi kõike ära. Tunnistada, et me inimestena vajame eksisteerimiseks sellist liigselt korrastamata tarbimisvaba ruumi.  Meie näitus tõestas, et Linnahall on unikaalne just sellisena, nagu ta on, mitte ümberehitatuna, mattununa mingisse linnagentrifikatsiooni-renderduse hämasse. 

Tallinna linn tutvustas 2. novembril plaani alustada diskussiooni Linnahalli ja seda ümbritseva mereala ümberkujundamisel

«Linnahalli ala uus visioon avab kesklinna merele. Tallinna linna poolt loodud Linnahalli ümbritseva mereala uue visiooniga soovib linn avada diskussiooni piirkonna tuleviku osas. Avaliku arutelu järel on kavas jõuda detailplaneeringu ning investorite kaasamiseni ideelahenduse teostuseks. Alale planeeritakse avalikke hooneid, kaubandus- ja teeninduspindu, büroopindu ja hotelle. Kontseptsioon hõlmab endas kas Linnahalli täielikku rekonstrueerimist või uue hoone ehitamist.

Linnapea Mihhail Kõlvarti sõnul on Tallinna linnaehituslik eesmärk uue linnaruumi, rohealade ja ühistranspordi abil mere ühendamine vanalinna ja kesklinnaga. «Merejoon peaks olema linnale avatud ja aktiivses dialoogis linnaga ja tulevikus saab jalutada katkematult promenaadil Piritalt Paljassaareni. Linnahall kujutas endast mereni viivat silda, uue nägemuse kohaselt ei vii mereni üks objekt, vaid avame vanalinna ja kesklinna merele tervikuna avaliku ruumi ja tänavavõrguga,» ütles Kõlvart.»

Merevisioonhttps://www.tallinn.ee/et/merevisioon