JUNGLE IS MASSIVE ⟩ «Kõigi maade vihmametsalised, ühinege!» – tummiste bassiliinidega jungle-muusika ajalugu ja olevik

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus

8. november 2023, 10:08

«Ja nüüd, Eesti rahvas, tutvustan ma teile uut tantsumuusikastiili – jungle!» ütles Koit Raudsepp Eesti raadioeetris 1990. aastate esimesel poolel. Jungle on olemuselt kiire, tummine ja ruff elektroonilise tantsumuusika stiil, mis tõmbab kuulajaid igast vanusest. 30 aastaga ei ole see muusikažanr hääbunud, vaid kogunud aina rohkem populaarsust ka tänapäeva noorte seas.

«We like the speed of it, the barrage of stimuli. People often think of psychedelic experience in terms of slow-and-dreamy music, but rushed, garbled music, like jungle is closer... It's a part of the whole speeding up process of Western society. And you can't have an escalated culture without more extremes of anything, positive and negative.»
— Kevin Shields, My Bloody Valentine

1990. aastate hakul tekkis üle maailma pidevalt uusi muusikažanre. Eriti rajult pandi Inglismaal, kust pärineb massiivne hulk elektroonilise tantsumuusika stiile ja nende allkategooriaid. Tervet generatsiooni briti reivinoori kammivast teknost ja acid house'ist sündis breakbeat hardcore, sellest omakorda jungle. Uustulnukas jungle sai alguse sellest, kui eri plaadifirmade (eelkõige Ibiza Records ja Suburban Base Records) juures tegutsenud tüübid hakkasid katsetama breakbeat hardcore'ist kiiremate tempode, tummisemate bassiliinide, kiirendatud hiphop-breikide ja komplekssema laulukirjutamisega.

Tõeline jungle'i-buum järgnes 1994. aasta suvel toimunud Notting Hill Carnivalile, mis kogu asja käima tõmbas – tuhanded higised töölisklassi noored kammimas, hiiglaslikest kõllidest kostmas UK Apache'i «Original Nuttah». Oli sündinud midagi põnevalt toorest, sämplitihedat, mis samal ajal peegeldas riigis valitsevat Thatcheri-järgset ebakindlust. Samal lainel tekkis ka selliste produtsentide põlvkond, kes oma Akai ja Atari sämplereid justkui murdepunkti äärele viisid. Möllati Londoni kesklinna mahajäetud ruumides ja laohoonetes; plaadid liikusid käest kätte, autopagassist seljakotti. Väga multikultuurne teema, mis hõlmas näiteks valgeid britte, hindusid ja kariibi rahvaid, tuumas afrofuturistlik ja juurtega must-must teema.

Julgen väita, et jungle kui kultuurinähtus on sündinud suuresti tänu valdavalt endistest Ühendkuningriigi kolooniatest pärit mustanahalistele inimestele, kes suutsid luua kultuurilise ühenduse Bronxist Kingstonini ning panna kokku elemente afroameerika ja kariibi muusikast. Jungle'ist võib leida ohtralt Aafrika muusikale omaseid elemente nagu polürütmilised löökriistad, alumise kuulmisläve lähedased (ingl sub-aural) bassisagedused ja palju korduseid. Lükati kokku funk, dub, reggae, electro, räpp, acid, ragga – ja valmis sai justkui ülimalt kammimiskõlbulik hõimutants. Kusjuures jungle'it kuulates võivad ruumiline produktsioon, bassivärina rõhk ning palju breike ja sämpleid vabalt tekitada tunde, nagu oleks ise ka keset vihmametsa. Veits on, nagu kuulaks postmodernset dubi, millele on steroide süstitud.

Kõvaks teeb selle žanri minu arvates just asjaolu, et taktimõõt pole lihtsalt tuim metronoomiline 4/4 kick-drum nagu disko, hausi, eurodisko või tekno puhul, vaid kohata võib üsna erilaadseid variatsioone. Keegi kuskil kunagi ütles, et jungle on «too funky to dance to», kuna selles kasutatakse väga palju breike, mis tekitab ülikaootilise tausta. Samas ongi see jungle'i puhul lahe, kuna siis ei ole mingit ühte rütmi, mille järgi kogu rahvas õõtsub, vaid tekib veidi selline «mine nii lolliks kui tahad» teema. Kusjuures, kõige kuulsam nendest on «Amen Break» – 1969. aastal lindistatud trummisoolo, mida võib kuulda vast enamikus jungle'i-paladest. Just trummid on need, mis rahva käima tõmbavad, ja seda märkasid tegelikult juba 1970. aastate DJ-d teispool Atlandit, kes eksperimenteerisid R&B- ja funk-paladega.

Muusikažanri juurde kuuluvast riietumisstiilist või üldistest sotsiaalsetest normidest rääkides meenub, et kuulu kohaselt kehtinud 1990. aastate alguse Ühendkuningriigis muude žanrite klubiõhtute puhul üsna kindel dresscode, mida tuli järgida. Jungle'i-pidude puhul oli riietumisnorm kõvasti leebem; klubisse võis igaüks kohale ilmuda kas või kottpükstes või muudes mugavates hilpudes.

Minu arvates peaksid melomaanid, eriti tantsumuusikale keskendunud melomaanid, olema mingis mõttes sellele sisserändele Ühendkuningriikidesse tänulikud (ja ilmselt juba on) – endise Briti impeeriumi elanikud ei loonud mitte ainult jungle-muusikat, vaid ka hulga muid tänaseni tuntud bassi- ja tantsumuusika žanre nagu grime, trumm ja bass (mis on jungle'i järeltulija), bassline, trip-hop, UK garage, jne.

Ühendkuningriigi sound-system-kultuur Foto: motherdoa.site/game-sound-systems/

Betoondžungli piraadid

Tollase kombe kohaselt levis suur osa muusikast üle maailma raadiosageduste vahendusel. Jungle'i ja muu bassimuusika puhul kasutati sama meetodit, aga tegutseti enamasti väljaspool seadust. Palju mussi levitasid toona Londonis tegutsenud piraatraadiojaamad, kus lisaks muusikale jagati teavet linnas toimuvate ebaseaduslike reivide ja uute plaatide kohta. Jaamas oli üldjuhul DJ, kes mängis tunni või paarise seti, ja üks või vahel isegi mitu MC-d («tseremooniameister»; ingl master of ceremonies). Kuigi vanu piraatraadiosalvestisi kuulates võib tunduda, nagu oleks need MC-tegelinskid lihtsalt niisama taustale jaurama pandud, oli neil piraatjaamades tegelikult väga oluline roll – MC-de ülesanne oli reklaamida plaadipoode, uusi reliise, eelseisvaid reive ja muud sellist ning hoida üleüldist haipi ja vaibi.

Piraatraadiod tulevad ja lähevad. Ka nüüdisajal nädalavahetusel Londonis raadiosagedusi kruttides võib sattuda vähemalt mõne piraatraadio otsa, kust kõlavad sellised bassimuusika ja hiphopi žanrid, mida peavooluraadiote eetrisse ei lubata. Nüüdseks juba kolm aastakümmet tagasi oleks sa nädalavahetusel komistanud vähemalt tosina säärase raadio otsa. Piraatraadioid on väga erinevaid. Mõned, nagu Dream FM, lihtsalt ei viitsinud endale mingit luba sebida. Teised on jälle täiesti independent jaamad, mis arenesid edasi kas leibeliteks või spetsialiseerunud plaadipoodideks. Ja siis leidub ka neid, kes tänaseks on läinud üle professionaalsele veebiraadio-kontseptsioonile – näiteks Kool FM.

Piraatraadiostuudio Foto: www.thepiratearchive.net/gallery/

Isiklikult mind kütkestavad kõige rohkem ikkagi need piraatraadiod, mis tunduvad kõige «piraatlikumad» ja mida tänapäeval enam ei leia. Need olid need jaamad, mille jaoks väljaspool seadust ellujäämine oli osa põnevusest. Sõna otseses mõttes džunglipiraadid! Sääraste jaamade hulka, mida soovitan uurida, kuuluvad näiteks Touchdown FM, Rush FM, Don FM, Pulse FM ja Destiny FM – ja neid jaamu on veel terve persetäis. Päris arvestatav osa salvestisi on laaditud Youtube'i, kuid suur osa on säilinud ehk ainult lintidel ja meile kättesaamatud.

Samas on eetripiraatlus väga riskantne ja kallis bisnis. Kuna brittide kaubandus- ja tööstusministeeriumil (ingl DTI; Department of Trade and Industry) oli võimekus jälgida ja leida raadiosaatjaid, tuli nende asemel kasutada mikrosaatjaid, mille ühendamine mõne kaugjuhtimissaatjaga võimaldas saateid eetrisagedustel levitada. Ja ega see DTI nende jaamadega ka eriti leebe ei olnud; toimus paras nõiajaht. Mõnikord oli tagajärjeks, et jaamad, mis üldjuhul paiknesid Lääne-Londoni betoonlosside ülemistel korrustel, ehitasid oma stuudiod põhimõtteliselt kindlusteks. Tavaliselt olid neis mitmesugused häireseadmed ja lõksud, mis võimaldasid haarangute läbiviijate liikumist ette aimata ja vajadusel piisavalt kiiresti jalga lasta – loomulikult päästes, mis päästa annab.

Piraatraadiosaatja Foto: https://www.thepiratearchive.net/gallery/

Olen lugenud, et kuna suurem osa jungle-skeenest tegutses Londonis, võib-olla väiksemal määral veel siin-seal, sõitsid tüübid kuskilt Cornwallist või Glasgow'st nädalavahetustel pikki tunde Londonisse, et autos blaze'ida ja piraatraadiote saateid linti võtta. Nii tehtud lindistusi jagati seejärel kodulinnas teiste asjaarmastajatega.

Piraatraadiotele korraldatud nõiajahi juurde tagasi tulles meenutan, et Briti valitsus on väitnud, et sedasorti volitamata raadiojaamad võivad rängalt segada hädaabiteenistuste ja lennujaamade juhtimistornide kanaleid. Fakt, et suur osa neist jaamadest on tegelikult fikseeritud väga konkreetsetesse eetrisagedusaladesse, kust signaalid läbi ei leki, muudab valitsuse väited ebausutavateks.

Miks siis valitsus neid jaamu nõnda maha tambib? Kas soovitakse täielikult kontrollida kogu riigi meediat või saavutada mingi ülim riigivõim? Huvitav on ka asjaolu, et Briti piraatraadiotes mängiti ju ainult muusikat ja tegu ei olnud mingi ideoloogiliselt suunitletud ettevõtmisega nagu Itaalias 1977. aastal eksisteerinud Radio Alice, mis mängis väga suurt rolli Bolognas anarho-sündikalistlike rahutuste juures ja tegi maha toona valitsenud reziimi.

Kuigi Hakim Bey ehk Peter Lamborn Wilson on pedofiiliat propageerivate ja õigustavate tekstidega ennast anarhistlikes ringkondades täielikult alla lasknud, võib tema sõnastatud ajutiste autonoomsete tsoonide e TAZ-ide (ingl temporary autonomous zone) kontseptsiooni kasutada illegaalsete reivide ja piraatraadiote kirjeldamiseks. Neid võib isegi käsitleda reaalselt teostatud TAZ-idena. Ajutiste autonoomsete tsoonide mudelis on illegaalne reiv päriselt ajutiselt autonoomne geograafiline ala, kus kehtivad anti-hiearhilised suhted ja lokaalsed reeglid, mis erinevad kardinaalselt ümbritseva ühiskonna normidest. Piraatraadio on selles mudelis justkui reivide surrogaat või nende vahendaja. Mõlema puhul puudub hierarhia inimeste ja tehnoloogia vahel ning võideldakse mingit sorti «normaalsuse» vastu. Kõige selle toiteallikaks on vaid elekter ja helisüsteemid, tõenäoliselt ka eri stimulandid.

Piraatraadiotest on vändatud ka naljakas mokumentaalseriaal «People Just Do Nothing».

Trumm ja tümaaž vs jungle

Kui võrrelda trummi ja bassi jungle'iga, ei saagi tegelikult alguses aru, mis nende vahe õigupoolest on; tekib selline «kumb oli enne, kas muna või kana?» moment. Ja võhik nii või naa ei saa kohe pihta – löögisagedus (ingl BPM; beats per minute) on mõlemal enam-vähem sama, mõlemas võib esineda vokaali, jms. See on selline küsimus, et 20 inimeselt võid saada 20 eri vastust, aga ikkagi – milles see vahe siis õieti seisneb?

Mul endal on tunne, et jungle on justkui rohkem protestimuusika, mis on juurtega dancehallis ja reggae's/dubis ning millele lisandub ka veidi räpasem ja lihvimata vaib. Jungle mängis UK-s samasugust rolli nagu USA-s hiphop – noortel sisserännanud vähemusrahvuste esindajatel oli vaja mingit väljendusviisi, kuna suuremal osal seltskonnast olid seisud selles post-thatcherite-süsteemis suhteliselt põhjas. Trumm ja bass kaaperdasid põhimõtteliselt jungle'i esteetilised väärtused ilma kaasuva protesti ja poliitilise elemendita. Lisaks on D&B ka jungle'ist, eriti vanemast jungle'ist veidi kergem, silutum ja puhtam.

Levinud on hulk teooriaid, kuid üks huvitavam, mille leidsin, väidab, et jungle on ikkagi trummi ja bassi eelkäija. Viimane olevat tekkinud žanrite lõhestumise tõttu millalgi 1996./1997. aasta paiku. Lõhestumine toimus, kuna jungle tõi endaga kaasa palju kriminaalset tegevust, mis tekitas žanrile kohe halva kuulsuse. Ometi leidus posu rahvast, kes tahtis žanrit reividest ja piraatraadiotest kaugemale viia, peavoolu plaadifirmade ja raadiojaamade huviorbiiti tõsta. 1996. aasta tundus paljudele neist sellise «nüüd või mitte kunagi» momendina, sest žanr kogus sitast mainest hoolimata üleriigiliselt päevast päeva aina rohkem populaarsust. General Levy oli oma looga «Incredible» ikkagi juba edetabelitesse jõudnud, raha maik oli kõigil suus ning näiteks Goldie ja LTJ Bukem pidasid läbirääkimisi suuremate plaadifirmadega.

Kirjeldatud teooriat võib pidada lõhestumise alguseks ja/või põhjuseks, aga mingit lõplikult kinnitatud vastust sellele ajaloolisele küsimusele kahjuks ei leidu. Ilmselt peab see jääma zeitgeisti tiirutama samamoodi nagu arutelud teemadel «hiphop vs räpp», «rokk vs rokenroll» või «maasikamoos vs maasikadžemm».

Intelligentsemad džungliasukad

Nii jungle kui ka trumm ja bass on nüüdisajal muutunud seoses vinüülirenessansiga taas aktuaalseteks, võib-olla isegi aktuaalsemateks kui kunagi varem. Noorem kuulajaskond näib pöörduvat eemale tooremast oldskool jungle'ist; palju rohkem läheb rahvale peale atmosfäärilisem või «intelligentsem» muusika. See pole siiski täiesti uus nähtus, kuna liquid, intelligent drum & bass, ambient jungle ja muud sarnased stiilid on juba ammu olemas olnud; nüüdisajal on need lihtsalt sitaks rohkem pildil. Nendes žanrites pole vokaalil eriti suurt rolli ja palad on üldiselt puhtamad. Samuti on tagasituleku teinud breakcore – väga kaootiline ja sämplirohke jungle'i ning trummi ja bassi surrogaat, mis tekkis trummi ja bassiga umbes samal ajal, aga nüüdseks on omandanud päris erilaadse kõla.

Mingis mõttes on see arusaadav, aga samas on mul vahel tunne, et uuemate üllitistega kaasneb vähem avastamisrõõmu; mingeid vanemaid asju kuulates ei tea kunagi, mida oodata, aga nüüd on näiteks breakcore'i või atmosfäärilise trummi ja bassi puhul hoomatavaks muutunud teatud üksluisus. Loomulikult on ka seal huvitavaid leide, aga tuleb osata otsida.

Top Cat – elav legend jungle'i maailmas Foto: www.discogs.com/artist/7137-Top-Cat

Loomulikult leidub ka väga kõvu uuemaid jungle'i-produtsente nagu Rezzett, Refreshers, Coco Bryce, 4am Kru, Skee Mask ja Djrum. Ka nemad ei tooda enam otseselt toorest jungle'it, vaid pigem sellist lihvitud atmosfäärilist jungle'i ning trummi ja bassi segu. Produktsiooni kvaliteet ja võimalused on niivõrd palju paranenud, et tüüpidel on lihtsalt vabadust kordades rohkem kui vanasti.

Üks huvitav trend, mis veel esile tõstmist väärib, on, et nooremale kuulajaskonnale tunduvad selle atmosfäärilise muusika kõrval palju rohkem peale minevat videomängudest või digimaailmast laenatud elemendid ja näiteks heledad naisvokaalid. Nii et kui laed Youtube'i video kirjeldusega «oldskool ruff jungle classics mix», siis ilmselt ei saa see arvatavasti pooltki nii palju klikke kui näiteks «Playstation jungle Mix».

Mickey Beam · 1994 - 1997 Old Skool Jungle DnB Mix II (Mickey B)

Vanemad jungle'i-fännid kuulavad minu hinnangul pigem kas vanemat toodangut või vanadest anthemitest tehtud remikse, millele on lisatud üsna palju kammima tõmbavaid breike ja sämpleid – nii et kuulates tahaks keha nagu automaatselt «määrima» hakata. Tegelikult pole säärane stiil uus nähtus, vaid jungle'is levinud juba 2000. aastate algusest või keskpaigast. Päris paljude noorte jaoks võivad vastavad palad tunduda «jupikatena», ent reaalsed «jupikad» peituvad ikkagi trummis ja bassis, millel on eraldi allžanr nimega jump-up, mis saeb sind otseses mõttes bassiga läbi.

Käesolev artikkel on pigem ülevaade jungle'i ajaloost, mis kraabib vaid muusikastiili pealispinda. Eks see mussivärk ole üks «maitse asi» ja las igaüks kuulab seda muusikat, mis talle meeldib. Aga «oma kõrv on kuningas», ja kui vähegi huvi on, leiad siit terve posu soovitusi.