P, 10.12.2023

ARVAMUS ⟩ Eesti kliimaaktivism on kõike muud kui radikaalne

Foto: Sander Leesment / Ypsiloni fototöötlus
Copy

Looduse ja keskkonna eest seisvad noored postitavad suhtlusmeediasse, loovad petitsioone, saadavad Keskkonnaametisse vaidekirju ja taotlusi kaevanduste ja raiete peatamiseks. Vahel protestivad plakatite ja ruuporitega. Nüüd peatati kohtu abiga ajutiselt õlitehase ehitamine ja kuulda on olnud mõtteid ja arvamusi, et looduskaitsjad läksid ikka liiga äärmuslikku teed.

Välismaal viskavad looduskaitsjad tomatipastat maalidele, lasevad autorehve tühjaks ja liimivad end kõikvõimalikesse avalikesse kohtadesse kinni. Siinsed aktivistid ütlevad Müürilehe aktivisti-ankeedis, et vägivald on nende jaoks punane joon. Kuid ikka on Eesti meedias foon, et kohalikud aktivistid on läinud üle piiri, liiga karmiks.

Et nad ei ole mõistuslikud, ei taha otsida kompromissi, ei kuula teist leeri. Ei tea teemast tegelikult midagi. Et reedesed protestiaktsioonid Toompeal ja hõberemmelga otsa ronimine on idiootlikud. Foon, mille on tekitanud arvamusavaldused ajakirjanduses ja suhtlusvõrkudes, domineerib korralikult.

Eestis ollakse väga tundlikud igasuguse aktivismihääle suhtes. Iga säuts või paarisajapealine protestiaktsioon näib potentsiaalse riigipöördena, äärmusliku manöövrina, mille takistamiseks peab end iga hinna eest ribadeks karjuma, kaasvõitlejaid otsima ja paanitsema. Valulävi on madal; see ei sõltu teemast. Toetusavaldused Palestiinale on Eesti ühiskonnas esile kutsunud uue ja rõlge islamofoobialaine; haridusministeerium valetab õpetajatele, et nende tunniajane hoiatusstreik on ebaseaduslik – siin riigis on tõsine mure meeleavaldamiste ja protestiaktsioonidega.

Viisakas osa ühiskonnast kaotas mõistuse, kui inimesed tulid mässama (loe: laulma ja kõnesid kuulama) Vabaduse väljakule koroonavaktsiinide ja piirangute vastu. Ka MÉM Cafe esine oli avalikkusele täiesti vastuvõetamatu. Sama kehtib umbes viie hipi kohta, kes ronisid hõberemmelga otsa ja põhjustasid sellega üleriigilise skandaali.

Ameerikas hõikavad protestidel loosungeid automaatrelvade ja pisargaasiga varustatud inimesed, Eestis tehakse väike marss, milles osalejate hääl nõrgemapoolsest tormituulestki üle ei kosta. Prantsusmaal loobivad inimesed politseinikke sillutsekivide ja süütepudelitega, meil lumepallidega. Aga ikkagi jääb mulje, justkui oleks meil palju hullem – iga aktsioon muutub sajandi sündmuseks, millekski, mis kohe kindlasti õpikutesse raiutakse, küsides samal ajal: «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?» 

Seetõttu olekski hea asetada meie tänane looduskaitse-aktivism laiemasse ajaloolisesse perspektiivi ja vaadata, kui karmid või radikaalsed on tegelikult olnud koolinoorte reedesed protestid Toompeal ja otsus võtta ette kohtutee õlitehase ehitamise peatamiseks.

Päriselt radikaalse keskkonnaaktivismi algus

2001. aasta märtsis pannakse põlema kolmkümmend džiipi, mis kuuluvad ühele Chevrolet' edasimüüjale; kahju üle miljoni dollari. Mais pannakse põlema Washingtoni Ülikooli kontorid, laborid ja raamatukogu; kahju üle seitsme miljoni dollari. Novembris paigaldatakse lõhkekehad Michigani Tehnikaülikooli hoonetesse. Õnneks need ei plahvata.

Kõigi nende tegude taga on suurem või väiksem osa liikumisest ELF (mitte segamini ajada Eestimaa Looduse Fondiga!) ehk Earth Liberation Front («Maa vabastusrinne»). Džiibid pandi põlema protesti märgiks, sest kaasaktivist Jeff Lues oli sama autosalongi ründamise pärast vahi all. Washingtoni Ülikooli süütamine pandi toime, sest arvati, et seal tegeletakse puude geneetilise muundamisega (tegelikult ei tegeletud). Michigani pani lõhkekehad ELF-i liige Ian Wallace, kellele sai palgaks kolm aastat vangistust.

Need on vaid värvikamad näited ühest tegevusaastast Ameerikas. Muidugi pandi toime veel muidki tegusid. ELF ei olnud kaugeltki ainus organisatsioon, mis sellise vastupanuga tegeles, ja kuigi kirjeldatud sündmused leidsid aset USA-s, sai ELF tegelikult alguse hoopis teisel pool Suurt Lompi, nimelt 1992. aastal Suurbritannias Brightonis. Organisatsioonil puudusid range struktuur, peakontor ja sekretärid; see oli lihsalt koondnimetus eraldiseisvatele, sama motot jagavatele inimestele – ka Anonymousi nime alla koondunud häkkerite kogukonnal on taoline struktuur.

Lühend ELF sündis tegelikult veidi varem, kui John Clark Hanna lõi Californias idee poolest sarnase organisatsiooni Environmental Life Force («Keskkonna elujõud»).

Uuema ja äärmuslikuma ELF-i mõte oli sissisõja meetodite ja sabotaaži abil teha võimalikult palju kahju keskkonda ekspluateerivatele asutustele. Nii lõhati tehaseid, põletati saekaatreid ja rüüstati laboreid – kusjuures rünnati ainult vara ning teadlikult säästeti inimelusid, mis neil ka õnnestus.

Selliseid organisatsioone – mõningate nüanssidega – leidus eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses terve hulk. Esimestena meenuvad nt loomade päästmisele keskendunud ALF (Animal Liberation Front; «Loomade vabastusrinne») ja Earth First! («Maa ennekõike!»).

USA sisejulgeoleku ministeerium möönab ühes oma vastavas analüüsis, et see oli teadlik strateegiline valik, mis eristas ELF-i ja ALF-i teistest äärmuslatest, sealhulgas Unabomberist. Samas analüüsis tuuakse välja, et ajavahemikus 1995 ja 2010 leidis aset kokku 239 süütamist ja pommirünnakut, millest 55% põhjustas ELF ja 45% ALF, kuid milles ei hukkunud mitte keegi.

FBI operatsioon Backfire pani ELF-i tegevusele suure põntsu. Nimelt hakati USA-s juba 2002. aastal rääkima ökoterrorismi tõelisest ohtlikkusest ja aastatel 2005–2006 nabiti kinni tervelt 18 aktivisti, kes ELF-i tegevustes täie rauaga kaasa lõid. See oli kindlasti üks sündmus, mis muutis mõnele ehk romantilisena tundunud mässumeelsuse võrdväärseks terrorismiga. Oluline on ka lisada, et samas siseministeeriumi memos, mille küll koostas terrorismivastane konsortsium, ei ole memos seda ise nimetanud terrorismiks.

Just Stop Oil külvab kaost

Üks nüüdisajal tuntumaid kliimaaktiviste koondavaid rühmitusi on Just Stop Oil (u «Tehke ometi lõpp naftatööstusele!»), mis ületab sageli globaalset uudiskünnist. Nad ei ole küll vägivaldsed, kuid on silma paistnud vara lõhkumisega ning argielu ja avalike sündmuste saboteerimisega. Neid peetakse radikaalideks – põhjendatult. Lisaks on neile samuti põhjendatult ette heidetud, et nende modus operandi ei mõjuta inimesi muutma tarbimisharjumusi, vaid tekitab hoopis vastupidise reaktsiooni ja rohkem trotsi.

Liikumise Just Stop Oil üks peamistest taktikatest on spordiüritustel vandaalitsemine. Näiteks jooksid kaks aktivisti suvisel Wimbeldoni tenniseturniiril konfette loopides väljakule, peatades sellega ajutiselt spordimatši. 

Grupeering kasutab tähelepanu tõmbamiseks küll sageli liiklusblokeeringuid ja muid mittevägivaldseid sabotaažitehnikaid, kuid nende üleilmne tuntus on saabunud siiski peamiselt kunstigaleriides korraldatud aktsioonide tõttu. Kõige kuulsam taoline juhtum oli ilmselt Van Gogh' «Päevalillede» peale tomatisupi heitmine, mis lõi küll mustrisse väikse mõra – nimelt oli nende tavapärane taktika seni olnud enda liimimine maalide raamide või näiteks autoteede külge.

Samuti ei saa äärmuslikust looduskaitsest rääkides mööda vaadata ilmselt kõige kuulsamast ökoterroristist Ted Kaczynskist ehk Unabomberist, kes otsustas vahetada matemaatikaprofessori prestiižse ameti primitiivse elustiili vastu ja saatis postkastidesse hulganisti pomme, tappes kolm inimest ning vigastades veel mitut, kuni FBI ta lõpuks kinni nabis. Sektantliku jälgijaskonnaga Kaczynski suri tänavu juunis.

Millalgi selle sajandi alguses suurem ökoterrorismi laine lõppes; enam ei peeta seda tõsiseks julgeolekuohuks. Olgu põhjuseks kliimaprobleemide legitiimsemaks muutumine, aktivistide suhteline rahunemine või hirm võimuorganite ees, aga rohkem pole sellistest organiseeritud aktidest enam eriti juttu olnud. Ehk teevad nad oma tööd lihtsalt nii salaja, et pole kätte saadud?

Kõiki neid liikumisi ideoloogiliselt lahterdada on raske – on anarhiste, ökofeministe, anarho-primitiviste, globaliseerumisvastaseid, GMO-vastaseid, fossiilkütustevastaseid, ja nii edasi ja edasi. Ühiseks nimetajaks on see, et nad ei karda; nad on valmis kohe päris tõsiselt haarama relvad, lõhkekehad ning bensiiniämbri ja tikud, et loodust inimese käest päästa, et tehased ja laborid häviksid.

Näiteks väitis astme võrra kõrgemal positsioonil trooninud radikaalne Soome filosoof Pentti Linkola ühel hetkel päris tõsimeeli, et sõda on tore asi, sest võimaldab inimeste hulka tõhusalt vähendada. (Hiljem ta küll taganes oma sõnadest, kuna avastas, et sõjapidamiseks kulub samuti hirmus palju keskkonnaressursse.) 

Mis aga toimub Eestis? Aktivistid õpivad juurat ning peatavad igati seaduslikult ja tsiviliseeritult õlitehase ehituse, tudeerivad metsaandmeid ja teevad järeldusi ajalehekolumnides või ühismeedias.

Seega need, kes ikka arvavad, et õlitehase ehituse peatamine või raiemahtude vastu protestimine on radikaalne, paraku eksivad. Eesti kliimanoorte tegevus on vähim, mida nad saavad teha ilma, et neid saaks nimetada passiivseteks pealtvaatajateks. Kui siin keegi üldse radikaalne on, siis hoopis valitsus, mis taastab uute seaduseelnõude kaudu õlitehase ehitusloa. Raamistiku muutmine on sootuks radikaalsem kui selles tegutsemine.

Muidugi oleks loll väita, et uusi seadusi vastu võtta ei tohi ja me peame alatiseks praeguste juurde jääma, küll aga näib konkreetse vaidluse kontekstis buldooseriga piiride nihutamine ebaausa võttena. Seega tasub mõelda, mis on tegelikult radikaalne tegevus ning mis vaid rahumeelne püüdlus enese ja teiste elukeskkonda parandada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles