VENE OKUPATSIOON ⟩ Karjala tahab eralduda ja iseseisvust (2)
9. november 2023, 11:13
2023. aasta jaanuaris avanes Ukraina ja Venemaa vahelises sõjas uus peatükk. Tekkis Karjala Rahvuspataljon, mis võitleb sõjas Ukraina poolel. See on etnilistest karjalastest koosnev vabatahtlik sõjaväeüksus, mille missioon on vabastada Ukraina ja Karjala Venemaa okupatsioonist. Käesolev artikkel käsitleb selle ainulaadse pataljoni lugu ja Karjala püüdluseid vabaneda Vene okupatsioonist.
Karjala Rahvuspataljon (krl Karjalan Kansallini Pataljona) loodi 2023. aasta 19. jaanuaril; seda juhivad Karjala Rahvusliku Vabastusliikumise (Karjalan Kanšallinivapauš Liikeh) prominentsed liikmed. Karjala vabadusvõitleja Dimitri Kuznetsov, vähem tuntud ka kui Miteri Panfiloff elab praegu Oulus ja usub, et Karjalal ja karjalastel on suur võimalus iseseisvuda, millele loodetakse tuge Eestist ja Soomest. Kuznetsov lahkus Venemaalt 2011. aastal.
Algul ühena pataljoni eestvedajatest tegutsenud Kuznetsov meenutab selle algust: «Kavatsesime koondada noori, kes tahtsid sõdida Ukraina sõjaväe koosseisus ja pärast Ukraina võitu saada aluseks Karjala vabastamisele Venemaa okupatsiooni alt.»
Pataljoni peamised eesmärgid on selged: võidelda Venemaa sissetungijate vastu Ukrainas ning lõpuks kindlustada Karjala vabastamine ja iseseisvus. Pataljoni Telegrami-kanal «KNB – Karjala Rahvuspataljon» kajastab nende otsustavust: «Seisame kõigi innukate rahvusüksuste ühtsuse eest oma soovis ja püüdes heita igaveseks maha koloniaalimpeeriumi köidikud, mis pigistavad Moskoovia orjastatud rahvaste tahet.»
Karjala Rahvuspataljoni esilekerkimine 2023. aastal lisab käimasolevale Vene-Ukraina sõjale keeruka mõõtme. Etnilistest karjalastest koosneva pataljoni iseseisvuspüüd ja missioon vabastada Ukraina ja Karjala Venemaa okupatsioonist peegeldavad rahvusliku vabastusliikumise kestvat jõudu ning ajalooliste etteheidete keerulist koosmõju nüüdiskonfliktides.
Pataljoni Telegrami-kanal näitab kaadreid Soome ja Nõukogude Liidu vahelisest Talvesõjast (1939–1940). Tiitrid viitavad sageli karjala rahvusele, mis võitleb oma vabaduse ja kodu eest. Ajalookirjeldused viitavad ka Ukraina üksustele, mis kaitsesid Talvesõja ajal Karjalat, lisades nende tegevusele ajaloolise konteksti.
Pataljoni patrooniks on Ukki Väinämöinen, vähem tuntud kui Vaseli Levonen, legendaarne Karjala vabadusvõitleja. Ukki Väinämöinen mängis aastatel 1921–1922 keskset rolli Ida-Karjala ülestõusus Nõukogude Liidu vastu.
Kuznetsovi sõnul toetavad Karjala Rahvuspataljoni väga paljud inimesed: Karjala Rahvusliku Vabastusliikumise aktivistid, põliskarjalased ja kõik, kes soovivad anda oma panuse Karjala vabaduse ja iseseisvuse heaks. Üksusega liitumiseks peavad vabatahtlikud vastama kindlatele kriteeriumidele, mille hulka kuuluvad hea tervis, pühendumus traditsioonilistele põhjamaistele väärtustele ja tuline soov vabastada Karjala okupatsioonist. Enamgi veel – värvatud peavad olema kindlameelselt valmis võitlema Putini terrorirežiimiga.
Rindele pääsemine oli keeruline
2023. aasta veebruaris seisis pataljon silmitsi rahaliste väljakutsetega, mistõttu Karjala Rahvuslik Vabastusliikumine algatas oma võitlejate heaks korjanduse. Teates öeldi, et «võitlejad ootavad rindele saatmist», rõhutades nende vabatahtlike habrast olukorda välisriigis.
Kuznetsov meenutab, et Ukraina relvajõudude esindaja Civic Council kutsus Karjala vabatahtlikud Türki, kus paljud viibisid mitu kuud ilma, et neil oleks avanenud võimalust pääseda rindele. Türgis viibijatele tuli taas korraldada korjandus, kuna satuti raskesse rahalisse olukorda.
Viis kuud hiljem, juunikuus ilmnes pataljonil värbamisraskusi; vabatahtlikud ei liitunud kohe lahinguüksuse ridadega. Lisaks tekkisid ideoloogilised erimeelsused Karjala Rahvusliku Vabastusliikumise ja mõnede pataljoni liikmete vahel seoses nende seisukohaga Belgorodi sissetungi suhtes, mis põhjustas kahe poole vahelise suhtluse jahenemise.
Pataljonisisesed vastuolud ja ideoloogilised erimeelsused tõstatavad aga olulisi küsimusi selle eesmärkide ja pikaajalise mõju kohta nii Ukrainale kui ka Karjalale.
«Siis võttis Civic Council osa vabatahtlikke vastu. Mõned aga läksid Euroopasse ja palusid poliitilist varjupaika, sest kartsid, et nende andmed, mille nad vahendajatele edastasid, võivad saada teatavaks Venemaa luureteenistustele,» ütleb Kuznetsov.
Karjala Rahvusliku Vabastusliikumise pikk ja keerukas ajalugu
Karjala Rahvusliku Vabastusliikumise tuumaks on organisatsioon Lõpeta Karjala Okupeerimine (Lopeta Karjalan Valtaus) – separatistlik rühmitus, mis on jõudnud ajakirjandusse püüdluste tõttu luua iseseisev Karjala riik. Organisatsiooni Lõpeta Karjala Okupeerimine asutas 2012. aastal Kuznetsov ise. Rühmitus on läbi elanud tormilise ajaloo, mida iseloomustavad territoriaalsed nõuded, rahvusvahelised konfliktid ja süüdistused infosõjas.
2013. aastal avas organisatsioon Karjala täielikku iseseisvust propageeriva veebisaidi, mille Roskomnadzor 2015. aastal keelustas. Liikumise juht Dimitri Kuznetsov emigreerus pärast seda, kui teda süüdistati Venemaal separatismis.
2014. aasta mais saatis Lõpeta Karjala Okupeerimine petitsiooni ÜRO-le palvega peatada Karjala põliselanike okupeerimine ja genotsiid – see tõi kaasa organistasiooni keelustamise Venemaal. Venemaa riiklik tsensuuriasutus Roskomnadzor pani rühmituse veebilehe kinni ja Kuznetsovile esitati Venemaal süüdistus separatismis. Seetõttu taotles ta Hispaaniast poliitilist varjupaika, mille sai 2016. aastal. Kuznetsovi lahkumine Venemaalt tähistas pöördepunkti liikumise juhtimises ja suunamises.
«Olime üks esimesi organisatsioone, mis mõistis hukka Krimmi annekteerimise,» ütleb Kuznetsov. Pärast venelaste Krimmi annekteerimise referendumit otsustas Lõpeta Karjala Okupeerimine korraldada Karjalas oma eraldumisreferendumi. «Pärast Venemaal keelustamist 2015. aastal lõpetas organisatsioon praktiliselt tegevuse kuni 2022. aastani,» nendib Kuznetsov. «Meie ideede järgijaid jäi väheks, paljud lahkusid Karjalast.»
Karjala Rahvuslik Liikumine taastati 2022. aastal pärast Gdanskis aset leidnud sõltuvate rahvaste foorumit. Karjala Rahvusliku Liikumisega liitusid kaks uut organisatsiooni, millest üht esindas Vladislav Nobel-Oleinik. Teine oli Karjala Vabariiklik Liikumine, mida esindas Vadim Shtepa.
Ja see tõmbas ligi uusi liikmeid, sealhulgas isikuid, kes olid seotud paremäärmuslike liikumistega, nagu ka Nobel-Oleinik ise, kes asus veebirühma Væringjavegr ᛝ Fennoscandia administraatori kohalt rahvusvaheliste suhete osakonna juhataja rolli.
Nobel-Oleinik osutus üliparempoolseks ja Kuznetsov astus Karjala Rahvusliku Liikumise esimehe kohalt tagasi. Organisatsiooni tänane nimi pärineb 2023. aasta augustist, mil see otsustati ümber nimetada Karjala Rahvuslikuks Vabastusliikumiseks (KKL; Karjalan Kanšallinivapauš Liikeh).
KKL ühines ka Post-Venemaa Vabade Rahvaste Foorumiga, joondudes teiste postsovetlike riikide enesemääramist pooldavate rühmitustega. Küll aga tekkisid pinged KKL-i ja Soomes evakueeritud karjalasi esindava organisatsiooni Karjalan Liitto vahel, mis on tingitud erinevustest lähenemises Karjala tulevikule.
«Pärast seda, kui pöördusin 2022. aastal KKL-i nimel Soome evakueeritud ja pagulaskarjalasi esindava organisatsiooni Karjalan Liitto poole, kuulutas Karjalan Liitto esinaine Outi Örn minu ja meie organisatsiooni FSB käsilasteks,» räägib Kuznetsov. Örn andis Soome ajalehtedele hulga intervjuusid, mis häiris KKL-i osalemise võimalust karjalaste üldkongressil Soomes, millest kõik Kuznetsovi kamraadid on unistanud juba alates 2012. aastast.
«Ma ei tea, miks seda tehti, aga ma väga loodan, et Soome luureteenistused tegelevad sellega. Loodan, et nüüd on paljud Soomes elavad karjalased pärast minu pikka Soomes viibimist veendunud, et Karjalan Litto esinaise väited olid valed,» ütleb Kuznetsov.
Karjala Rahvusliku Vabastusliikumise territoriaalsed nõuded ja eesmärgid
Karjala Rahvusliku Vabastusliikumise ehk KKL-i põhieesmärk on luua 2024. aasta jooksul iseseisev Karjala riik, mis on ette nähtud karjalaste, soomlaste, Karjala iseseisvust pooldavate venelaste, vepslaste, pomooride, saamide ja Koola norralaste kodumaaks. Nad lähtuvad oma nägemuses traditsioonilistest Põhjala väärtustest ja peavad Kremli režiimile truid venelasi Karjala okupantideks, mis on tekitanud hõõrumisi mõne liikumise sees oleva rühmitusega.
Organisatsiooni territoriaalsed nõuded ulatuvad Karjalaga ajalooliselt seotud piirkondadele, sealhulgas Viiburi linnale ja aladele, mille Soome pärast Talvesõda kaotas. Nende nõudmised hõlmavad ka Kantalahti lahe sopis asuvat Kannanlakšit (Kantalahti) ja selliseid linnu nagu Ääninen, Tihvinä, Vitegr (Vjang) ja Kiriši.
Kuznetsovi hinnangul on territooriumi vabastamine tarvilik Karjala põlisrahva elus hoidmiseks: «Usume, et Karjala taastamiseks ja demograafiliste näitajate parandamiseks peame andma inimestele võimaluse saada taas oma maa peremeesteks. Pärast taasiseseisvumist kavatseme maksimaliseerida kohalikku omavalitsust Karjala läänides.»
Iseseisva Karjala riigi nõudest sündinud Karjala Rahvuslik Vabastusliikumine on läbi teinud keerulise ja vastuolulise teekonna. Selle areng ühingust Lõpeta Karjala Okupeerimine kuni Karjala Rahvusliku Vabastusliikumiseni peegeldab selle vastupidavust raskustele. Organisatsiooni eesmärgid on küll selged, ent kuna need on seotud infosõjaga ja kuna Karjala ise viibib endiselt n-ö ajaloo ristteel, hoiavad KKL-i tegevusel ja sihtidel siiani valvsat silma peal nii Venemaa ja Soome võimud kui ka rahvusvahelised vaatlejad.
«Venemaa liigub kokkuvarisemise suunas ja me loodame, et need, kes suutsid Vene impeeriumist vabaneda – Eesti, Soome, Poola, Läti ja Leedu –, annavad meile nõu ning aitavad saavutada meie kodumaa Karjala iseseisvust. Kui seda abi ei tule, võin julgelt väita, et karjalased lakkavad Ida-Karjala territooriumil rahvana eksisteerimast juba sel sajandil,» sõnab lõpetuseks Kuznetsov.
Aunus – ajalooline linn Karjalas
Aunus on ainuke linn Karjalas ja maailmas, kus karjalased moodustavad enamuse elanikkonnast. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli Aunuse elanikkonnast karjalasi 58%, venelasi 37%, valgevenelasi 2%, ukrainlasi 1,5% ja soomlasi 1,3%. Jätkusõja ajal vabastasid Soome väed linna 5. septembril 1941. Punaarmee okupeeris Aunuse uuesti 1944. aasta 25. juunil.
Aunus (Aunuksenlinna, Aunuksenkaupunki; vene keeles Олонец; livviko keeles Anuksenlinnu) on linn Karjalas Aunuse rajoonis. See asub Aunuksenjoki (Alavoisenjoki) ja Mäkriänjoki (Megrega) jõgede ühinemiskohas Aunuse tasandikul, umbes 140 kilomeetrit Äänislinnast edelas ja 269 kilomeetrit Sankt Peterburgist kirdes – mööda maanteed R21, mida nimetatakse ka Koola maanteeks. Linn asub Laadoga (Luadogo, Laatokka) järvest ida pool.
Aunus on säilitanud 18. sajandi planeeringu ja muutunud ajalooliselt oluliseks turismisihtkohaks. Linnas asub muuhulgas Teise Maailmasõja ajal hukkunud Punaarmee sõdurite ühishauad, kuhu on maetud 449 sõdurit. Lisaks on seal mälestusmärgid, mis on pühendatud 1944. aastal Svir-Petrozavodski operatsioonil osalenud Nõukogude sõjaväelenduritele, samuti monumendid, mis austavad Punaarmee sõdureid-okupante.
Märkimisväärne arhitektuuriline vaatamisväärsus on Oloniya Hotel, kus on tihti peatunud mitmed Karjala vabadusvõitlejad, Aunuse Livvi-Karjalaste Rahvusmuuseum ja hulk kirikuid, sealhulgas Smolenski Jumalaema Ikooni Kirik (ehitatud 1828) ja separatistliku Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku Püha Risti Kirik, mida külastab sageli Ingeri luterlik piiskop Ivan Laptev. Linnas on ka ühe maja sisehoovis nõukogudeaegsed skulptuurid lõvist, naisest ja poisist.
Aunus on olnud sünnikohaks märkimisväärsetele isikutele, nt 1863. aasta Jaanuariülestõusu mässulisele Walery Mroczkowskile, kellest hiljem sai Bakunini siseringi kuulunud tuntud anarhist, ja Teise maailmasõja ajal Auschwitzi koonduslaagrisse imbunud ning hiljem Poola rahvuskangelaseks saanud ohvitserile, rotmistrz Witold Pileckile.
Aunus on Karjala vanim dokumenteeritud asula, kusjuures Novgorodi Vabariigi allikates on seda mainitud juba aastal 1137. Asula varajane ajalugu jääb mõnevõrra ebaselgeks kuni aastani 1649, mil Aunusesse ehitati linnus. Samal aastal anti Aunusele linna õigused. Aunuse rahvastik on mitmekesine; enamuse moodustavad karjalased. 2021. aasta rahvaloenduse seisuga elas linnas 7663 inimest.
Teiste Aunuses elavate etniliste rühmade hulka kuuluvad venelased, valgevenelased, ukrainlased, soomlased, poolakad, leedulased ja väike kogukond tšetšeene. Aunuse rahvastiku koosseis on Karjalas ainulaadne just paljude eri rahvuste tõttu. Tänapäeval on Aunus tunnustatud ajaloolise linnana Karjala Vabariigis ja see on ka ainus linn vabariigis, kus karjalased moodustavad enamuse elanikkonnast – 2005. aasta seisuga üle 60%.
Aunus on sõlminud sõpruslepingud mitme Soome omavalitsusega, sealhulgas Hyrynsalmi, Mikkeli, Puolanka ja Ristijärviga.
Iseseisev Karjala Vabariik
Iseseisev Karjala Vabariik (Karjalan Tazavaldu) oli lühiajaline riik, mis eksisteeris aastatel 1919–1922 Viena Karjala piirkonnas. See moodustati eesmärgiga ühendada Karjala rahvas üheks iseseisvaks riigiks. Karjala Vabariik oli esimene omaette riik Karjala aladel, mis saavutas iseseisvuse rahvaste enesemääramise põhimõtte alusel.
Karjalaste rahvuslik liikumine hakkas hoogustuma pärast 1905. aasta revolutsiooni ja eriti pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni, mil Tamperes asutati Karjala Haridusselts. Seltsis olid peamiselt soomemeelsed karjalased ja soomlased, kes nägid Karjala tulevikku Soome koosseisus. Samuti töötati välja konstitutsiooniprojekt, milles esitati Karjalat osana Venemaast suure autonoomiaga. Kuid see projekt jäi Petrogradis tähelepanuta.
Karjala kodusõda oli piirkonna jaoks väga kurnav ja keeruline aeg, kuna toimus mitu võimuvahetust ning eri vägedesse mobiliseeriti suur osa Karjala meestest.
Kuid 1919. aastaks oli iseseisev Karjala Vabariik välja kuulutatud, ja kuigi see suutis kontrolli all hoida vaid osa Valge mere Karjala regioonist, oli ka osaline iseseisvumine ometi oluline samm kogu Karjala iseseisvuse poole.
Karjala iseseisvuse väljakuulutamine toimus 1919. aasta 18. veebruaril Kemi linnas karjalaste kongressil, kus moodustati rahvakomitee ja Karjala kuulutati iseseisvaks riigiks. Riigi tuleviku küsimus – kas jääda iseseisvaks või liituda Soome või Venemaaga – jäeti tulevaste kongresside otsustada. Karjala Vabariigi ametlikuks esindajaks kuulutati Karjala Rahvakomitee, mis tekitas segadust, kuna seni oli karjalaste esindajaks peetud soomemeelset Karjala Haridusseltsi.
Karjala Vabariigi tegevuse keskmes olid toidupuuduse lahendamine ja iseseisvuse kindlustamine. Riik tegi jõupingutusi, et saada toetust Soomelt, kuid britid keeldusid Karjalat protektoraadiks võtmast. Aja jooksul suurendas Karjala oma kontrolli all olevat ala.
Suhted Soomega olid alguses ettevaatlikud, kuid paranesid 1919. aasta suvel, mil sai selgeks, et Soome jääb iseseisvaks ja on valmis Karjalat toetama. Soome muutis ka suhtumist Karjalasse ja ei üritanud piirkonda enam sõjaga liita, vaid toetas karjalaste iseseisvuspüüdeid.
1919. aasta hilissügisel lahkusid liitlasväed Loode-Venemaalt, jättes võimu valgekaartlastele, mis tähendas Karjala Vabariigi jaoks uusi väljakutseid. Valgekaartlaste korraldatud karistusoperatsioonide vastu võitlemiseks keskendus Karjala valitsus sõjaväe loomisele ja relvastamisele.
Iseseisev Karjala Vabariik jättis endast pärandi, mis hõlmas piirkonna iseseisvuspüüdlusi. Kuigi see riik eksisteeris vaid lühikest aega, jätkasid karjalased võitlust iseseisvuse nimel ka hiljem, korraldades 1921. aastal Ida-Karjala ülestõusu. Lõpuks, 1922. aasta kevadel, kukutas Punaarmee Karjala võimu ja Karjala valitsus põgenes Soome. Karjala iseseisvuskuulutus ja sellele järgnenud sündmused kujundasid Karjala ajalugu ja identiteeti ning mõjutasid piirkonna suhteid Soome ja Venemaaga.