JÕEST MERENI ⟩ Genotsiidi toimumise ajal me vaidleme semiootika üle (7)
/nginx/o/2021/11/11/14194336t1h2359.jpg)
14. november 2023, 11:11
Loosungit «Jõest mereni, Palestiina saab vabaks» seostavad inimesed tavaliselt palestiinlastele üldiste inimõiguste tagamisega. Rassismil ja ksenofoobial baseeruva apartheidi teostajad-pooldajad peavad seda loosungit võrdväärseks enda tegevusega. Hetkel võimul olijad näitavad rahvale oma tõelist palet; sõjakuritegude õigustamise ja pahatahtliku diskrimineerimisega distantseeritakse ennast viimasest inimlikkuseraasust.
«Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale…»
Üle-eelmisel pühapäeval seisin Vabaduse väljakul, käes patakas valgete A4-paberilehtedega. Viimase kuu jooksul on tapetud üle 10 000 palestiinlase, 4000 nendest on lapsed. Pühapäevase meeleavalduse eesmärgiks oli näidata, et Eestis elavad inimesed ei ole süütute Palestiina laste tapmisega nõus, ja paluda valitsusel seda taunida. Meeleavaldajad asetasid maha paberilehti hukkunud laste nimede ja vanusega – üks leht, üks surnud laps.
Kui nimedega paberilehed otsa said, jõudis järg tühjade paberiteni, mis sümboliseerisid surnukspommitatud lapsi, kes on kirjas kui «tundmatud». Need paberid sümboliseerisid lapsi, keda ei suudeta tuvastada; lapsi, kelle laibad on nii tükkideks, et seal ei olegi enam midagi tuvastada; lapsi, kellel ei ole enam kedagi, kes neid tuvastaks; kelle vanemad on tapetud neist eemal.
Ma ei ole terve kuu jooksul kordagi nutnud; mu hinges ei ole olnud ruumi kurbuse jaoks. See on olnud täis viha lokkava ebavõrdsuse vastu; meeleheidet ebareaalse mõrvarlikkuse ja selle pooldamise üle; arusaamatust, kuidas «mitte kunagi enam» tähendab «mitte kunagi enam meile» ja ülejäänud «loominimesed» võivad Vahemeres ujuda. Tol hetkel, kui ma tühje valgeid pabereid niiskele tänavasillutisele asetasin, valgus kurku klomp ja silmanägemine ähmastus sinna tükkivatest pisaratest; kurbus halvas mu keha ja kõht muutus õõnsaks. Ma surusin selle valu alla, sest tegemist on halvava tundega, looteasendisse suruva ängiga, ja ma ei saa seda endale lubada.
Meeleavaldusel kaasas olnud 13-aastane poeg pani samuti nimedega lehti maha. Koju minnes ütles ta, et terve rida oli lapsi, kes olid vaid ühe aasta vanused; ta jälgis pingsalt neid laste nimesid ja vanuseid. See kurbus tema näos seda öeldes…. Me mõlemad vaikisime, sest tolles hetkes ei olnud enam midagi öelda. Ta nägi pealt ka seda, kuidas politsei pani inimesi autodesse, et neid jaoskonda küsitlemisele viia, sest nad olid kas hüüdnud või kandnud plakatil lauset «From the river to the sea, Palestine will be free.» Inimesi nagu tema, kelle süda on toimuva pärast murtud.
Ma ei ole oma poegi kunagi pärismaailma eest peitnud; ma ei tee seda ka käesoleva tragöödia tõttu. Tekib küsimus, kuidas ma saan veenda oma last usaldama valitsust, mille sõnutsi on temavanused lapsed terroristid ja ühel riigil on luba neid ilma igasuguse karistuseta surnuks pommitada? Kuidas peaks ta usaldama oma riigi valitsust, mis viib meeleavalduselt ära inimesi, kes tahavad temaealistele ja noorematele lastele vabadust ja õigust elule?
Iga päevaga kasvab tunne, et okupeeritud võimu alt vabanenud iseseisvunud riigis, vabas ühiskonnas peame endiselt partei tsensorite valvsa pilgu all end talitsema, et mitte öelda välja tõde: «Palun, lõpetage endast tumedama nahavärviga inimeste tapmine!»
Lause «From the river to the sea, Palestine will be free» on väidetavalt antisemiitlik, sest kui Palestiina saab «jõest mereni» vabaks, siis mis saab nende maad koloniseerinud isikutest, kuhu nemad lähevad? Kas neid ähvardab genotsiid? Need süüdistused ei arvesta ühegi variandiga, mis annaks palestiinlastele võimaluse olla iseseisev ja vaba rahvas ühelgi territoorialsel alal. Arvesse ei võeta seda imelikku 1947. aasta maadejagamise plaani, mille tõttu jookseksid kaks riiki risti-rästi Jordani jõest Vahemereni. Süüdistused ei luba isegi sümboolset iseseisvust ja sidet eraldatud Läänekalda ja Gaza vahel, millest üks asub ju mere ja teine jõe ääres.
/nginx/o/2023/11/13/15717512t1h28be.png)
Need süüdistused põhinevad ebaseaduslikke asundusi rajavate okupantide «koloniaalärevusel» – projektsioonil, et anastatud alade elanikud käituvad vabaduse saamisel täpselt samamoodi nagu on käitutud nendega. Kättemaksu kartsid näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidi pooldajad, kes arvasid, et kohalikele aafriklastele kolonialistidega võrdväärsete õiguste andmine viib massimõrvade ja ühiskonna hävimiseni.
Sama mentaliteet valitses ka USA-s, kui asuti orjandust likvideerima – teisele inimesele vabaduse andmine tähendas enda vigade tunnistamist; teise inimese vabaduses nähti ohtu enda olemasolule. Aastakümneid ja -sadu pärast neid sündmusi kõlavad sellised väited naeruväärsetena, ent ometi vaatame me just sama protsessi toimumas reaalajas okupeeritud Palestiina aladel.
Koloniaalse mentaliteedi põhjuseks on lihtlabane rassism, mis väljendub okupeeritud aladel elavate inimeste dehumaniseerimises. Kohalikke inimesi nähakse endast alamatena, neid kuvatakse pidevalt kui barbaarseid «elajaid», kes ei vääri ei vabadust ega ka elu, sest kolonialistide arust ei oskaks nad sellega niikuinii midagi mõistlikku teha. Iga eestlane, kes oskab lugeda ja on käinud vähemalt põhikoolis, teab meie enda ajalugu ja seda, et tegemist on tahtliku valega.
Aga ei, millegipärast oleme me jõudnud ühiskonnana punkti, kus me ei suuda kuidagi seostada enda orjapõlve mujal maailmas toimuvaga. Kui eestlased laulavad «Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale…», siis kas see on kordagi tähendanud, et me soovime uputada siin elavaid teisest rahvusest inimesi Läänemerre? Ei, me elame riigis, kus kõik on olenemata rahvusest võrdsed ja kellegi lapsi ei tapeta.
Me oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus me ei räägi enam Palestiinas okupatsiooni lõpetamisest ja palestiinlaste õiglasest kohtlemisest, diskrimineerimise ja apartheidi lõpetamisest, neile sarnaselt teiste inimestega kehtivate inimõiguste austamisest. Me oleme jõudnud punkti, kus me peame paluma, et lõpetage laste tapmine. Me oleme jõudnud punkti, kus me peame põhjendama inimestele, miks ei tohi lapsi tappa; kus inimesi, kes seda põhjendavad, asutakse avalikult mõnitama ja sõimama. Me oleme jõudnud düstoopiasse.
Malcolm X ütles poolsada aastat tagasi väga tabavalt: «Kui sa suskad noa mulle üheksa tolli sügavusele selga ja tõmbad selle kuus tolli välja, ei ole see edusamm. Edusamm ei ole ka see, kui tõmbad selle lõpuni välja. Edusamm on see, kui hakkad pussitamisega põhjustatud haava ravitsema. Ja nemad isegi ei tunnista, et mingi nuga on kusagile löödud.» Me oleme sellessamas düstoopias, kus keegi ei julge tunnistada, et nuga on löödud palestiinlaste selga. Selle asemel öeldakse, et nuga on skalpell ja mõrvar on arst.
Erinevalt sellest, mida arvavad mõned eelarvamuslikud inimesed, ei taha ma elada ei kalifaadis ega ka anarhistlikus kommuunis, vaid Eesti Vabariigis, minu oma koduriigis, sekulaarses demokraatlikus õigusriigis. Mulle meeldib see, et inimesed on võrdsed ja vabad ning et meil on selle tagamiseks olemas põhiseadus. Viimastel nädalatel on selgunud, et paljudel tühikargajatest «arvamusliidritel», poliitikutel ja, mis kõige jubedam, ka riiki valitsevatel isikutel on probleeme põhiseadusest aru saamisega – tuleb välja, et inimesed ei ole olenemata rahvusest, fenotüübist ja usust võrdsed, nagu seadus ette näeb; et inimestel ei tohi olla ei arvamust, mis erineb meie «liitlaste» omast, ega ka õigust seda erinevat arvamust väljendada.
Toetust tohib avaldada vaid ühele rahvus- ja usurühmale ning teised on terroristidest loominimesed. Kõige selle kõrval on eriti küüniline teada, et holokausti eitamine ei ole meie riigis seadusevastane ja natsisümboolikaga meenete müümine on jätkuvalt lubatud – palestiinlaste laste tapmise lõpetamist paluvaid inimesi sõimatakse üheaegselt antisemiitideks ja samas lubatakse natsidel teha nii, nagu nad ise heaks peavad.
Minu vanemad elasid totalitaarse režiimi all, kus partei otsustas, mis on lubatud ja mis keelatud. Nad säilitasid sellest hoolimata oma inimlikkuse ja vaimse vabaduse. Kui meie sekulaarne õigusriik enam ei toimi, siis viige põhiseadusesse sisse muudatused ja öelge välja, et tegemist on avalikult apartheidi ja rassismi pooldava riigiga.
Mul on piisavalt vanemaid sõpru, kelle käest uurida, kuidas totalitaarse riigikorra tingimustes elada vaimselt vaba inimesena. Võimalik, et laulan ise valjul häälel ja õpetan ka oma poegadele: «Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale…» Aga võta nüüd näpust, kas mõtlen ma seda tehes Maarjamaad või mõnd muud «püha maad»?