ANIMIST FIRMA JÕULUPEOL
Ära nüüd kellelegi ütle,
et ma polnudki täis täkku.
Kolleegidega ära jutle,
et nägin hoopis päkapikku.
See oli siis, kui esinema oli juba hakanud
Kärna-Ärnit jäljendav süldimuusik
ning ülemuse Aasia-reisi flex ei lakanud.
Töökollektiividele meeldib tuusik.
Pille näitas meile ülipruuni reit;
autojuht Ülo juba ropsimast leit'.
Raamatupidaja, see lobamokast luupin*,
tunnistas, et firma teeb sommidele puuki.
Seal, kus koristaja Tanja, vana luud,
andis himuga Söökla-Maunole suud,
suunasin oma pilgu ukseta välipeldiku taha.
Päkapikk hõljus, kuid pani siis kanna maha.
Ta silmad olid kui kavalal öökullil,
seljas oli ruske võlurirüü;
ebamaine naeratus viisil sulnil
võttis ära mu olemise süü.
Läksin ta'ga uduviirjasse sallu,
süütasin seene all õlilambid.
Jätsin teid sinna pisikesse tallu.
Saage oma eksistentsist krambid!
-
* Luupin – buumerite slängis veidrik; vt ka lumpenproletariaat ja lubi ehk vanamees. – Toim.