KOGEMUSLUGU ⟩ V osa. Vaimse tervise abi saamiseks peab raha olema

Alates 2020. aasta sügisest käisin ebaõnnestunult kognitiivses käitumisteraapias, mis ei viinud kuhugi. Mind aitasid hoopis jooga, holistiline teraapia, tugigrupp – ja tänu neile kontakti saavutamine oma keha ja sügavale maetud tunnetega. Oluline roll tervenemise juures on leinal ja vihal, mille tundmine ei olegi ainult destruktiivne, vaid ka konstruktiivne, kui on aru saadud nende põhjustest.

Olen õppinud teesklema, et ei vaja ellujäämiseks seda, et minu vastu huvi tuntaks. Vait olemise isoleerituses on minuga lepitud, ent see on sandistanud mu võime arendada vastastikku sügavaid ja autentseid eluterveid suhteid. Olen liialt leppinud nendega, kes on mulle tähelepanu pööranud, sest ma pole endast piisavalt lugu pidanud. See on tõmmanud mind suhetesse ja olukordadesse, mis on korranud vaid tuttavaid mustreid. Tunnistanud endale, mis mu sees toimub, oskan nüüd sellest lugu pidada. See ongi ilmselt kõige olulisem osa mu tervenemise teekonnast.

Hooajalistes depressiivsetes seisundites olen ma juba aastaid harjunud olema, aga ka hülgamisdepressioon on mu posttraumaatilise stressi üks peamisi korduvaid ilminguid. Lainetav depressiivsus on justkui kummitus, mis minuga kaasas käib. See on nii krooniline olnud, et mäletan vaevu aega, mil ma poleks olnud aastas vähemalt korra depressioonis. (Haiglaseks loetakse depressiivsus siis, kui see kestab üle kahe nädala.)

Pete Walker kirjeldab, et tema patsientide seas on palju neid, kes ei tea midagi turvalisest kiindumussuhtest (mis pole lapseeas välja kujunenud), mistõttu on nad, nagu minagi, kinni kordamissunnis. See tähendab, et ollakse suhetes, mis on sama intiimselt võõrandunud kui olid suhted vanematega; lastakse end väärkohelda (ja isegi otsitakse inimesi, kes seda teeksid), et kogeda samasugust hülgamist uuesti ja uuesti, sest niimoodi armastasid neid nende vanemad. Psühholoog võib olla esimene ja ainus inimene, kellega neil on turvaline ja usalduslik, emotsioone valideeriv (s.t nende tõelisust kinnitav) suhe.

Paraku ei ole psühholoogi juures, kes on silmnähtavalt mitu aastat üle töötanud, võimalik end eriti mugavalt tunda. Kuna mu tuumhaav on automaatteade, mida ümbritsevate suhtumine minusse õõnestas – sul ei ole õigust oma tundeid väljendada ja meid ei huvita, mis sinu sees toimub –, siis riiklik psühholoog mind toona, 2020. aasta sügisel aidata ei saanud. Osati selles mu probleem ju ongi olnud, et ma ei ole tahtnud kedagi oma muredega kurnata. Isegi kui teiste kuulamine on psühholoogi töö, on mul kui kliendil vastik piinata kedagi, kes on ilmselgelt läbi põlenud. Ja see on puhtalt süsteemi error.

Ülikooli psühholoog ei olnud esimene, kes kasutas regressioonil põhinevat teraapiameetodit. Sarnaselt konstellatsiooni- ja holistilise teraapiaga rajaneb ka EMDR regressioonil, naasmisel minevikku. Küll aga läheb konstellatsioonimeetod teistega võrreldes ehk isegi liiga kaugesse minevikku, sest selle raames tegeletakse ka mitme põlvkonna taha ulatuvate probleemidega. Ja kuigi lahendamata traumad kanduvadki üle põlvkondade edasi nagu vaimne viirus, ei aita vaimude väljakutsumine otseselt probleeme lahendada. Ent ülikooli psühholoog oli õnneks akadeemiliselt häälestatud inimene, kes soovitas mulle lisaks ka palju kirjandust, et saaksin ise minuga toimuva tähendusest laiemas plaanis aru. Kuigi too psühholoog-nõustaja võttis mu probleeme ilmselgelt samuti tõsiselt, polnud meie kokkupuude nii mastaapne kui terapeudiga. Mul polnud toona ka piisavalt raha, et pärast kooli ravi jätkata, mistõttu pidin ootama sügist, et saaksin uuesti tervisekindlustuse ja juurdepääsu riiklikele teenustele.

Tagantjärele saab kinnitust tõsiasi, et tegelikult pole kognitiivne käitumisteraapia PTSH puhul kõige tõhusam. See meetod tegeleb mõtlemismustrite muutmisega, aga ma polnud tolleks ajaks jõudnud veel oma tunnete sügavama aktsepteerimisenigi.

Emotsioone valideeriv suhe tekkis mul just holistilise teraapia käigus, sest mitte ükski arst või psühholoog pole mu tunnetesse varem nii tõsiselt suhtunud. Holistilise terapeudi vastuvõtule läksingi vahetult pärast ainetest tingitud minipsühhoosi 2020. aasta detsembris. Too terapeut oli eelmised kolm kuud olnud ka mu joogaõpetaja. Joogas olin hakanud käima, kuna teadsin, et see võib depressiooni leevendada. Ausalt öeldes tahtsin ma enne teraapiat temaga ka natuke tuttavamaks saada, sest ilmselgelt olid mul selleks ajaks suured kahtlused igasugu aitajate suhtes.

Mu terapeudi läbiv küsimus mulle oli: mida ma tunnen? See oli miski, mida olin aastakümneid vajanud teadmatagi, et seda igatsen – et keegi minus toimuva vastu empaatiat üles näitaks. See huvi aitas mu allasurutud tunnetel üles ärgata. Teraapia aitas vaigistada sisemise kriitiku, kes oli keelanud mul enda vastu õrn olla, tsenseeris mu tundeid ja alavääristas mind inimlike vajaduste pärast.

Traumatöö meetodid ei välista teineteist

2021. aastal algas holistiline ravi, mis oli väga põhjalik, kuna liitusin ka kevadel alustanud tugigrupiga. Regressiooninelikut mu terapeudil mulle teha vaja polnud, kuna olin juba oma peresüsteemi üldiste probleemidega piisavalt tegelenud ja tuttav. Mul oli siinjuures kasu nii kunagisest konstellatsiooniteraapiast kui ka EMDR-ist saadud infost, mis tõendab, et n-ö «uhhuundus» ja «päris» psühholoogia ei välista teineteist. Minevikku vaatamine saab mõlemal juhul selgitada olevikuprobleeme ja vabastada vigade kordamisest tulevikus.

Adekvaatne terapeut, psühholoog või psühhiaater ei laida patsiendi/kliendi abiotsimismeetodeid maha, kui need teda aitavad. Holistilises teraapias käimise ajal võtsin ma ka antidepressante ja suhtlesin regulaarselt psühhiaatriga, kes toetas mu holistilises teraapias käimise otsust.

Muidugi olid holistiline teraapia ja tugigrupp, nagu ka jooga, tasulised teenused, aga need olid mu sääste väärt. Tegin koduseid ülesandeid ja lugesin soovitatud eneseabiõpikuid ning sain tugigrupis esimest korda jagada muresid mind ümbritsevate inimestega, kel olid sarnased probleemid. Too väike grupp inimesi mõjus väga tervendavalt, sest kõigil oli võrdne võimalus rääkida, kuulata, toetada ja toetust saada. Gruppi juhtisid kaks pereterapeuti, kes juhatasid grupi liikmeid ise enda probleemidele vastuseid leidma. Sain tunda, mida tähendab usalduslik jagamine. Ma ei teadnud selleks ajaks – 31. eluaastaks –, et ma ei suuda inimesi isegi nii palju usaldada, et neile oma muredest rääkida.

Tol 2021. aasta suvel sain ma ka uue sõbrannaga kõiki oma läbielamisi jagada ja niimoodi teadlikult jagamise kaudu neid analüüsida. See muutis mu elu täielikult, kuna sain hakata inimesi päriselt usaldama, ja mitte lihtsalt «ventileerima», vaid ka aru saama seostest oma tunnete, emotsioonide ja käitumise vahel. Reaktsioonid, mille alusel mind oli diagnoositud ja mida ma seniajani polnud mõistnud, vaid olin suutnud ainult ilukirjanduse kaudu väljendada ja läbi töötada, said lõpuks sisulise tähenduse ja asetusid elu laiemasse konteksti. Sain lõpuks sisendi oma ebaerilisusest, mis tõendas rohkem mu inimlikkust ja seeläbi ka seotust teiste inimestega.

Holistilisele traumateraapia-tööle järgnes mitmekuine depressioon, mille käigus sain teadlikult leinata seda, mida mul ei olnud, kuid mida ma vajasin. Tol aastal ei suhelnud ma seetõttu ka ühegi pereliikmega, sest traumat ei saa ravida inimestega, kes selle tekkimist pidevalt meelde tuletavad. Täiesti ausalt öeldes pidin ma neid tol ajal vihkama, sest ebaõiglust tunnistamata ei saanud ma paraneda. Seesama viha kummitab mind siiani, aga see pole enam suunatud niivõrd neile kui minu elu mõjutavatele struktuuridele laiemalt. Otsin ikka veel maailmas tugipunkte, emotsionaalselt mõistmata, et saan neid ainult ise tekitada – just see on mu päästikute ja flashbackide sisu: eeldus, et on olemas midagi, mis on kindel. Aga kindlus ja selgus saavad lähtuda ainult minust, mistõttu pole mõtet liigselt oodata või loota millelegi või kellelegi välisele, sest lootusega koos käib alati pettumine. Ja too pettumine – eriti, kui pettumusi on palju ja need üksteisele järgnevad – viibki mind alati tagasi vana hea morbiidsuse juurde. Ent sellegi olen ma enda omaks teinud. Vahepeal ma lihtsalt ei saa ei magada ega ka süüa ja siis ma vihkangi maailma. Sest ma ei jaksa rohkem pettuda.

Aga kui mittejaksamine üle läheb, suudan jällegi leppida sellega, et miski pole alati lõpuni kindel. Pettumine on osa elust ja ma ei pea seda üldse nii isiklikult võtma.

Sarnaselt sisemise kriitikuga on ka väline kriitik arhetüüp, mida traumatöös tihti kasutatakse. Kui sisemine kriitik karistab ennast, siis väline süüdistab ümbritsevat. Toda välist kriitikut endas jälginuna olen mõistnud, et seegi on osa ebavajalikust pärandist, mida olen perekonnalt saanud. Nii nagu nemad, võin minagi kõike ja kõiki verbaalselt pussitada ja mürgitatada. Miks? Sest ma pole ise oma eluga rahul. Ja kuigi ma seda mõistan, toimub enda välise keskkonna muutmine ainult pidevate eksimuste korrastamise aeglases tempos. Muuseas sisaldab see ka ahastamapanevalt palju olmelisi päästikuid, mis on sedavõrd ilmsemad, mida vähem ma end tuimestan. Ent ilma oma tegelikke tundeid tundmata ei saa minus välja kujuneda ka stabiilne emotsionaalsus. Olen juba piisavalt palju tundmise eest põgenenud. Olen juba üritanud põgenemisi kõikidesse võimalikesse suundadesse. Ja sellepärast on aeg omaenda elu tõdedele näkku vaadata.

Inimese kõige primitiivsemast ajupiirkonnast lähtuvaid traumareaktsioone on neli: võitlemine, põgenemine, tardumine ja lipitsemine. Walkeri järgi avalduvad need reaktsioonid psühholoogiliselt vastavalt nartsissismi, obsessiiv-kompulsiivsuse, dissostsiatiivsuse ja kaassõltuvusena. Pole siis ime, et kompleksses posttraumaatilises häires on tihedalt põimunud nii häiritud kiindumussuhtemustrid kui ka isiksusehäired. Psühhiaatriline diagnoosimine aga peaks lähtuma eelkõige just traumade kaardistamisest ja nende võimalikust ravist ning alles siis liikuma muude patoloogiate juurde. Muuseas on viimased väga tõenäoliselt samuti vaid väljakujunenud toimetulekumehhanismid, millest ei suudeta loobuda, kuna need hoiavad inimese maailma koost lagunemast. Aga sellise düsfunktsionaalse maailma kaart on enda peas loodud lapsepõlves. Täiskasvanud inimene võib suuta tollest kaardist loobuda, kuigi mitte alati.

Mu viimane psühhiaater teatas, alla 25-aastastele esmahaigestujatele ei ole mõtet isiksuseuuringuid teha, kuna inimene pole selleks ajaks veel välja kujunenud. Lisaks eetikakoodeksile ei olnud minu kliiniline pedofiil vist olnud tuttav ka selle faktiga. Testi tegemise ajal olin 23-aastane. «Mõnus,» et ma ise seda vähemalt kümme aastat hiljem teada sain – veel ainest vihkamiseks.

Kõigele lisaks on viha muuseas ka adekvaatne reaktsioon ebaõiglusele. Ebanormaalse maailmaga kohanemine ei ole märk normaalsusest, vaid allaandmisest ja ebanormaalsusega leppimisest. Ma ei viitsi lollusega leppida ja teha nägu, nagu oleksid kusagil inimesed, kes on Päris Professionaalid ja suudavad mind minust paremini tunda. Kui nad inimesse kui tervikusse süvenedagi ei suuda, mida nad siis üldse millestki teada saavad?

Lähisuhete kvaliteedi muutumine

Enese karistamise harjumus saadab mind ka praegu end sõltuvustest võõrutades. Masohhism on loll viis oma piiride määratlemiseks, aga meetodina see on mulle väga selgeks tehtud. Kui mul on valus, siis suudan mõista. Muidugi pole see eluterve toimetulekuviis, aga nõustaja abiga püüan võõranduda ka sellest. Mu käitumine ei ole juba ammu vabandatav sita lapsepõlvega, ent mu suutmatus end reguleerida on otseselt sellega seotud. Ma olen korranud samu toksilisi mustreid, mida olen pealt näinud; olen selliseid inimesi ja suhteid ise valinud, sest need on tuttavad. Ja kuigi ma neis korduvaid ja samasuguseid kannatusi tundsin, arvasin pikka aega, et elu ongi selline. Tegelikult ei pea olema.

See, kui ma esitan endale kõrgemaid nõudmisi, tähendab, et ma lepin ka ülejäänud maailma madalate standarditega vähem kui varem. Hülgamine on mulle palju ja põhjalikult õpetanud – mitte ainult kahjulike kogemuste äratundmist, vaid ka sügava mõistmise olulisust. Ma ei karda olla tõrjutud või inimesi maha jätta. Ka mina suudan olla äärmiselt külmavereline ja kalk, eriti, kui olen suhted läbi analüüsinud ja jõudnud arusaamisele, et mind on reedetud või alandatud. Mida ma kardan, on hoopis lähedus ja usaldamine; see, et keegi kasutab mu õrnust ära ja manipuleerib minuga seetõttu, et ma ei tea alati, kus mu piirid on. Muidugi on piiride tõmbamine mu isiklik valik, mistõttu ei saa ma ka otseselt süüdistada kedagi teist selles, et ma täiskasvanueas pole osanud kõige paremaid valikuid teha ja olen lasknud end liigselt mõjutada.

Ma ei taha jätkata seda mustrit, milles ma karistan oma lähedasi samasuguste meetoditega, millega on karistatud mind: selja pööramine, mahavaikimine, põgenemine, valetamine ja teesklemine. (Näen, et mul on selleks kalduvusi, kuna ma pole tegelikult päris nii loll kui isa arvas.)

Siiski tuleb eristada inimesi, kellega on võimalik asjadest ausalt rääkida, neist, kellega seda teha ei saa, ning mitte raisata energiat neile, kes ei ole autentsetele suhetele avatud – neile, kes on oma käitumisega kinnitanud, et nad kuritarvitavad suhte peamiseks aluseks olevat usaldust. Ilmselt on paratamatu, et ma jäängi elult ebamugavaid küsimusi küsima, sest hoolimata kõigest, mida raviga on võimalik saavutada, on piiride kindlakstegemine sisemine töö, mis ei piirdu ainult isiklike suhtevalikutega, vaid väljendub paratamatult ka eri maailmade vaheliste suhete distantsilt vaatlemises.

Eelkõige hoiab mind tervena mu võime enda reaktsioone jälgida ja ise neid adekvaatselt hinnata – ja see (mõne jaoks üle-) analüüsimine ei lõppe minu jaoks ilmselt mitte kunagi. Viimane fakt lõikab mind nüüdseks välja ebakvaliteetsetest lähisuhetest, sest ma eeldan, et inimesed, keda oma lähedasteks pean, on võimelised samasuguseks eneserefkletsiooniks, sest vastasel juhul ei suudaks nad ju mind mõista sellisena, nagu ma päriselt olen.

Armastada selliseid inimesi, kes ei taha mind nii nagu mina neid, on olnud enesehävituslik valik. Püüdes alateadlikult tõestada, et ainult selline ongi «tõeline armastus», ei ole ma suutnud näha armastamise ja läheduse saavutamise teisi viise ja tahke. Kuna olen proovinud paljusid vastamata lähedusi, mõistan nüüd, et neis kõigis on siiski midagi inimlikku, sest inimene ongi ebatäiuslik. Ta on seda palju rohkem kui talle endast ja teistest mõelda meeldib. Inimene on ülearenenud mõtlemisvõimega loom: ta reageerib vastavalt oma keskkonnas välja kujunenud reaktsioonidele, mida muuta on seda raskem, mida vanemaks ta saab.

Tasakaalu leidmine eneseregulatsioonis on minu otsustada, sest pidevalt tuleb teha valikuid keskkondade osas, kus ma tunneksin end oma tunnete ja mõtete autentseks väljendamiseks piisavalt turvaliselt. Samuti on minu otsustada, kas ma tahan psühholoogiliselt pidevalt areneda või kohanen «normaalseks» – teades siiski, et kummalgi juhul ei saa ma meeldida kõigile. Ja sellest on mul täiesti pohui, sest ma meeldin iseendale.

Järeldusi kultuuri ja psühholoogia kohtumisest

Ashtanga-joogaga jätkasin ka pärast 2020. aastat ning depresiivsus ja sellega kaasnev unetus vähenesid, kuigi ei kadunud siiski täielikult. Paradoksaalselt juhtus mu teraapiateekond toimuma just koroonapandeemia ja isoleerimise perioodil, nii et kui ma 2022. aasta kevadel praktikal käisin, avastasin, et mul on jõhker sotsiaalne ärevus. Mingil kujul, eriti pärast keskkoolist Tartusse kolimist, oli see ka varem olemas, ent sedavõrd füüsiliselt polnud ma seda veel kunagi teadvustanud.

Pärast koosolekuid tulin koju ja pidin end tund aega maha rahustama, kuna ma reaalselt värisesin pärast inimestega suhtlemist. Suurem osa loengutest oli ju selleks ajaks ka Zoomis toimunud. Õnneks oli mul – ja on siiani säilinud – väga hea kontakt terapeudiga, kellega jagame arusaama keha ja vaimu seisunditest kui tervikust.

Tutvusin ka yin-joogaga, mis aitab sügavate venitustega vabastada kudedesse settinud traumasid ja tasakaalustab hästi ka ashtanga intensiivsust. Vastavalt vajadustele olen alati saanud terapeudiga oma probleeme arutada ja olen käinud vastuvõttudel, kus olemegi lahendanud konkreetseid probleeme. Viimane kord oli 2023. aasta kevadel, mil tegelesin oma viimase intiimsuhtega, millest alles siis olin valmis toibuma. Oli ju ka mu suhe tolle last-aga-mitte-suhet tahtva mehega kestnud samal ajal, mil ma oma lapsepõlvetraumadega tegelesin, mis tähendas, et sellise suhtedünaamikaga nõustudes taastraumeerisin end juba lahti harutatud traumale lisaks.

2023. aasta kevadel lõpetasin magistrantuuri cum laudega. Viimastel kuudel enne lõpetamist olin unetu ja isutu. Pärast kaitsmist langesin jälle depressiooni, aga lühiajaliselt. Kuna joogatunnid ja mu «hea aeg» kirjutamiseks on mõlemad hommikul ning kuna ma ei maganud normaalselt, siis joogasse ma sel perioodil ei jõudnud. Depressiivsed episoodid, mis varem kestsid kuid, mööduvad nüüd mõne nädalaga. See muutus tuli pärast holistilise teraapia traumatöö tegemist.

Alates suvest olen käinud erakliinikutes, sest tunnen, et riik on mind abi osas täielikult alt vedanud ja ma ei hakka isegi neis idiootlikult pikkades järjekordades passima. Juulis kohtusin kõigepealt vaimse tervise õega, kes kaardistas mu probleemid ja määras aja psühhiaatrile. Ravi jätkub, kuna tõenäoliselt jäi antidepressantravi (riikliku psühhiaatri algatusel!) varem poolikuks. Sügisel sain teisest erakliinikust õnneks oma ülikooliaegse psühholoogi kontakti. Olen umbmäärasel teekonnal K-PTSH diagnoosimiseni, kuid psühholoog-nõustaja ei saa teha vajalikku eeltööd, mille pädevus on parem kliinilisel psühholoogil. Lisaks sellele on hindamiskriteerium aegunud: RHK-10, mille alusel arstid praegu diagnoosivad, küll sisaldab posttraumaatilist stresshäiret, kuid RHK-11, mis pole siiani tõlgitud ega kasutusse võetud, sisaldab juba ka kompleksset posttraumaatilist stresshäiret.

Ma pole siiani leidnud kliinilist psühholoogi, kes sellega tegeleks, ja ausalt öeldes võtab isegi mõte järjekordsest uuest psühholoogist mul seest õõnsaks. Samuti on mulle jäänud mulje, et see ei ole ka kuigi levinud diagnoos. Huvitav, milline see testküsimustik oleks ja kuidas ma saan oma elulooga tõendada, et mul tõepoolest on kompleksne posttraumaatiline stresshäire? Kui psühholoog tahab mind näha isiksusehäiretega, hakkab ta seda teemat lükkama; see on täiesti kindel.

Nüüdisteadlased aga väidavad, et ka isiksusehäire on trauma sümptom. Ja kui ma ise seda kõike juba tean, milleks ma siis enam selle psühholoogi juurde lähen? Vahepeal on vaja lihtsalt rääkida kellegagi, kes millestki ka aru saab – ja ma ei ole kohas, kus ma jaksaksin enam kelleski pettuda. Ma tahan oma ellu ainult emotsionaalselt usaldusväärseid ja mõistvaid inimesi.

Süsteem mädaneb jõudsalt, kui isegi õige diagnoosi saamiseks peab inimene end pidevalt uuesti traumeerima. Ravi alguses suvel tekkisid mul ka uue arstiga kohe arusaamatused, sest eri süsteemide vahel laveerimine on minust kui patisendist muuseas teinud ka oma õigusi taga ajava advokaadi, mis, üllatus-üllatus, sõna otseses mõttes süvendab mu sümptomeid.

Järjekordselt pean siinkohal tänama ennast oma otsuse eest nii kaua ülikoolis käia, et suuta näha inimlikust lollusest kaugemale ja tunda ära süsteemseid düsfunktsioone. Meditsiiniantropoloogia perspektiivist aga ei saa märkimata jätta, et arstide üleolevus ja piiratud maailmavaade on märksa globaalsemad probleemid, mida toetab teaduspõhisuse religioosne mantra, mis on täielikult unustuste hõlma jätmas humanitaarseid väärtusi ja nende kaasamist materiaalse maailma mõtestamisse.

Inimene ei ole ainult tema keha, haigus ei ole ainult füüsiline, ja psühholoogilise trauma peamine levik toimub just kultuuri sees. Kui me ei suuda kujundada inimesest lähtuvat tervishoiusüsteemi, vaid elame ikka veel tööstusrevolutsiooni-aegses mentaliteedis, kus kasumlikkus on alati numbrites mõõdetav, on inimene ise vabatahtlikult loonud endale tee aeglasesse ja piinarikkasse surma. Mida päev edasi, seda ilmsemaks saab, et ebamoraalne on olla vaene, sest seda väiksem võimalus on saada abi. Ikkagi survival of the fittest, nagu primaadid, ainult et rahaga?

See on ikkagi mingi jumalik ime, et ma kuidagi nii kaugele olen jõudnud, sest olen raha nimel tegutsemist võimalikult palju vältinud. Ja nüüd tegutsen veel selle nimel, et hävitada hierarhiaid arsti ja patsiendi vahelt – samamoodi, nagu olen vastu haukunud kõigile, kes arvavad, et nad on minust paremad. Ausalt öeldes olen ma seda juba ka nautima hakanud.

Mu haiguslugu võiks lõpmatult jätkata. Olen sellestki peatükist välja jätnud väga palju mahlakaid detaile, mida viimase poole aasta jooksul süsteemi jälginuna täheldanud olen. Tänaseks on see protsess pannud mind mõistma, et lihtsam on hakata endast mõtlema kui tervest, kui oodata aega, mil süsteem hakkab hoolima inimesest. Ma pean ise olema see, kes valib inimesed, kes loovad hoolimisest lähtuva süsteemi.

Siinse kogemuslooga tõmban ma vee peale oma patsiendiportaali sissekannetele. Olen läbi elanud rohkem kui arstid aru saavad, ja peamine point ongi selles, et ma olen ellujääja. Ainult see otsus määrab mu sõnade kehtivuse, mitte kõrvaltvaataja pilk ja tema päheõpitud lugude kogumik. Arst ei ole ainuke, kes kirjutada oskab.