«THE EASTERN GODFATHER» ⟩ Meelis Lao elulooraamat toob ilmsiks Eesti lähiajaloo, millest Mart Laar sulle ei räägi

Aastaid tagasi sattusin Ida-Virumaal ühel pummelungil rääkima kooliõpetajaga. Arusaadav, et pedagoog väärtustab haridust üle kõige. Kuidagi aga läks jutt Meelis Laole ja sellele, et tol mehel pole ju isegi keskharidust. Läkski lahti selline last-man-standing-paneeldiskussioon. Väga teravaks ei kiskunud, aga, noh, ega need argumendid ka ilmselt suuremad asjad ei olnud.

See, mis toob edu tavalisele inimesele, kes ei soovi ülemääraseid riske võtta, ei tähenda edu selle jaoks, kes soovib minna va banque. Nagu ütlevad ka luuletaja Siim Sinamäe read:

«Käi tööl ja ela hästi
täpselt nõnda nagu
sinul pääsupesas kästi
mine mööda pikka sirget
mitte eales risti-rästi.»

Ja no Meelis Lao elu ongi ju lõputu risti-rästi minek. Elu, mis leidis aset värskelt taasiseseisvunud väikses vabariigis – volatiilses keskkonnas, kus inimelu hinnaks oli tuhat dollarit, tegutsesid insitutsioonid, mida oli tihti raske eristada kuritegelikust maailmast, ja kehtis printsiip, et eesmärk pühitseb abinõu.

Uinutav algus

Lugemist alustades eeldasin, et kuningas võetakse kohe täiesti alasti. Kaugel sellest; algus on väga mõõdukas, võiks lausa öelda, et hiiliv. Suuresti sissejuhatav ja edasisele vundamenti laduv. Esimene olulisem verstapost ongi Nõukogude sõjavägi, kus kehtisid džunglireeglid. Peksti sellepärast, et olid noor, nõrk või lihtsalt imelik. See on maailm, mida kirjeldab hästi ka Viktor Franklin oma raamatus «Man’s Search for Meaning» – selline, kus tuleb kõige absurdsemates olukordades mõtet leida või seda mitte kaotada. Praegu juhindutakse ühiskonnas suuresti kristlikust printsiibist, et endast nõrgemaid tuleb aidata, nendega solidaarne olla. 90-ndate ja tänase päeva reaalsus on võrreldamatud, kuigi geograafiliselt oleme jätkuvalt siinsamas Ida-Euroopas.

Ja nii ka Lao lugu veerema hakkab. Nõukogude sõjaväes enda eest seistes ei võida ta palju sõpru, aga teda respekteeritakse. Viskab siinkohal ka täiesti soliidse nalja, et esimene inimene, kellele ta ei meeldinud, oli ta oma isa, kes lahkus perekonna juurest, kui Meelis oli alles aastane. Comebacki tegi ta aga aastaid hiljem, et haiglas viibivalt Laolt raha küsida.

Raamatu esimesest sajast leheküljest on ehk olulisem kaasa võtta autori kõnemaneeri ja teksti vaheline harmoonia, mitte kentsakas juhtum 150-kilose naisega, kes külmrelvana praepanni kasutades suutis Lao taganema sundida. Lao kasutas küll kirjutamisel sõprade abi, aga mingi isikupära on säilinud. See, kui lugu jutustab sulle autori enese hääl, on alati pluss.

Lao on ise intervjuus Kroonikale maininud, et soovib eestikeelse versiooni samuti välja anda, aga see peaks olema mõnevõrra teistsugune. Kultuuritaust on teine – Eesti lugejale võivad need ajaloolised rännakud tunduda tõesti üleliigsed. See, et raamat on inglise keeles, tekitas lugemise ajal ühe koomilise seiga. Nimelt on raamatus pikalt juttu vanametalli käitlevast ettevõtest EMEX. Inglise keeles lugedes hääldasin seda enda jaoks «eimeks» ja mõtlesin, et huvitav, pole kuulnud. Paar lehekülge hiljem koitis aga heureka-moment – see on ju vana hea EMEX!

Panused tõusevad. Mängu sekkuvad Hannes Tamjärv, Johannes Kert, Olari Taal ja Jüri Pihl

«The Eastern Godfather» Foto: www.apollo.ee

Minu jaoks läks raamat huvitavaks siis, kui salakohtumisel Tamjärve, Kerdi ja Taalaga otsustati, et Lao on mees, kes peab hakkama Vene gänge Eestist välja peksma. Räägib, et temast oli selleks ajaks saanud peaaegu legitiimne ärimees. See «peaaegu» on legendaarne motiiv, mida kohtab igas õiges hämara minevikuga inimeste leksikonis, umbes nagu inglise keeles kasutatakse terminit «allegedly».

Järsku, nagu välguna selgest taevast saab temast mees, kellel on hästi varustatud eriüksus ja luurajad ning kes samal ajal on tunnustatud allilmas. Nagu steroide saanud Donnie Brasco. Ja seda kõike Eesti riigi nimel – Kert ju ehitas tol ajal üles Eesti kaitsevõimet.

Lisaks palub toonane EMEXi juht Robert Lepikson Meelis Lao appi, et illegaalset metalliäri kokku tõmmata. Muidugi saab Lao ka ise sealt kena kopika ja seetõttu on ka nõus. Ja nagu sellest kõigest vähe oleks, võtab ühendust ka tollane KAPO peadirektor Jüri Pihl – temal on samuti abi vaja. Seda kõike tundub liiga palju; üks mees figureerib kõikvõimalikes olulistes ettevõtmistes.

Vahele satub üpris idiootlikke ja kentsakaid lugusid. Lao sõber poksiklubist soovis tema heaks tööle asuda. Lõpuks ta seda ka sai – turvamehena. Pidu aga jäi üürikeseks. Samal ajal, kui Laol oli kohtumine Rootsi äripartneritega, laskis see turvameheks saanud sõber endale kogemata kõrvaltoas kuuli pähe. Miks? Soovis teiste ees kõvatada teadmata nii seda, et padrun on salves, kui ka seda, et relv on vinnastatud. Nagu Eesti klassikud ütleksid – mõtlemapanev!

Atendaadid, Mogila ja Berezovski

Meelist Laost on teinud selle, kes ta on, suuresti asjaolu, et oma sõnade ja tegude eest on ta pidanud maksma üpris kõrget hinda. Lugematu arv atentaate – tulirelvade, nugade, pommide ja granaadiheitjaga. Natuke meenutab ta ühte Clevelandi maffiategelast, iirlast Danny Greene’i, kellest on samuti olemas raamat ja ka 2011. aastal vändatud film «Kill The Irishman». Kvantitatiivselt – nende vastu toime pandud atentaatide arvu poolest – on mehed vast üsna samal pugal. Suhtumine on aga teine. Näiteks lausus Danny Greene pärast järjekordset atentaati: «They haven’t built a bomb big enough to kill Danny Greene!» Lao on aga märksa rafineeritum; muigab ja lausub: «Ma olen auklik nagu beduiini sandaal!»

Nende lugematute mõrvakatsete valguses on selge, et õnn mängib siin loos ebaproportsionaalselt suurt rolli. Vaadakem lugu Tarmo Laanest – mehest, kes kogu selle pinge all murdus. Lugematul hulgal võib leida ka tegelasi, kes lõpetasid oma lühikese karjääri lihtsalt karjääris. Mõnest on ehk ilmunud isegi väike nupuke leheveergudel.

Lao aga tõstis panuseid ja jõudis Vene kuritegeliku maailma täielikku tippu. Tihe läbikäimine Konstantin «Mogila» Jakovleviga ja kohtumine Boriss Berezovskiga jätavad tema mällu kustumatu mulje. Neil kontaktidel on kriitiline roll nii mõnegi olulise vaidluse lahendamisel. Näiteks olukorras, kus Hansapank liikus Läti turule ja kohalikud gängsterid soovisid panka oma mahhinatsioonideks kasutada. Keeldumise hinnaks nimetati ei midagi vähemat, kui et Neivelt ja Lõhmus saavad betoonkingadega Daugavasse ujuma minna. Pole väga mage probleem, mida edukalt lahendada.

Lühidalt on juttu ka Vladimir Putini võimuletuleku-teekonnast, aga see jääb pigem kõrvalepõikeks muude huvitavate lugude vahel, andes raamatule siiski geopoliitilise varjundi.

Võib-olla pole see maailma huvitavaim raamat kulturnikele, kes otsivad sõnakunstis ja ka sõnade tagant esteetikat, mis nende hinge paitaks. Samuti mitte poliitkorrektsuse etalonidele – tuleb ära mainida, et raamatus on siiski paar geinalja, mis pole sugugi labased, aga võivad siiski kedagi riivata.

Kui sellest suudetakse mööda vaadata, on tegemist huvitava raamatuga, mis on suunatud eelkõige inimestele, kellele küll meeldib Eesti taasiseseivumise räpane ajalugu, aga mitte see, millest on paljusõnalisest kirjutanud Mart Laar. Raamatule on kõigi eelduste kohaselt oodata ka järge. Lõpp jääb lahtiseks, aga samas pakub lahenduse, kuidas pohmellist kiiresti võitu saada. Kodus mitte ise järele proovida!. Samas olete te ju vabad mehed ja naised vabas Eestis – kes teid keelata saab?